Elu armastab sind. Луиза Хей

suutnud iseenda eest hoolitseda,” sõnab ta.

       Kui on minu kord rääkida oma lapsepõlvelugu, küsib Louise minult hakatuseks: “Mida sa tahtsid lapsena kõige rohkem?” Ma vaatan pingsalt oma peegelpilti. Esmalt ei tule mulle midagi pähe, aga varsti kerkivad mälestused taas pinnale. “Ma tahtsin olla märgatud,” vastan talle. Ta küsib, mida ma selle all mõtlen. “Ma justkui tahtsin, et keegi ütleks mulle, kes ma olen ja miks ma olen siin ja et kõik saab korda,” selgitan. Ma olin lapsena tulvil imestust ning esitasin endale suuri küsimusi nagu “Kes ma olen?”, “Mis on tegelikkus?” ja “Miks olen ma olemas?”.

       Väiksena kolisime palju. Ema tahtis elada oma vanematest eemal. Isa oli alati tööga hõivatud. Kuidagi jõudsime tagasi Winchesterisse Inglismaal, mitte kuigi kaugele ema vanemate kodust. Me üürisime väikese maja, mida kutsuti Honeysuckle Cottage’iks, ning mul on sellest ajast palju rõõmsaid mälestusi. Hiljem, kui olin üheksa-aastane, kolisime Littletoni-nimelisse külla ja elasime majas, mida kutsuti Varjuks. Mäletan, et imestasin, kui imelik nimi see on ühele majale.

       “Kas sinu vanemad armastasid sind?” küsib Louise.

       “Jah, ma olen selles väga kindel, aga see oli keeruline.”

       “Mis juhtus?” uurib ta.

       “Mu ema kannatas depressiooni all, mis tuli ja läks ning tuli siis uuesti tagasi. Depressioon saabus alati ootamatult. Mõnikord püsis see nädalaid. Ema lihtsalt lamas voodis ja me palusime Jumalat, et ravimid mõjuma hakkaksid. Vahel viibis ta ka erinevates vaimuhaiglates, kuid neis asutustes püüdis ta endalt alati elu võtta.”

       “Aga sinu isa?” küsib Louise.

       “Tal olid omad deemonid,” ütlen.

       Kui ma olin umbes 15-aastane, avastasime, et isal on joomatõbi. Ta lubas alkoholist eemale hoida. Ta lubas seda sageli. Lõpuks lasi ta kodust jalga ja veetis suurema osa järelejäänud kümnest aastast oma elus kodutuna, hulkudes ühest varjupaigast teise. Kahe nii murtud vanemaga elamine oli täielik õudusunenägu. Me püüdsime Holdenite perekonnas üksteist armastada nii hästi, kui oskasime, kuid keegi meist ei tundnud end sisemiselt armastuse väärilisena. Keegi meist ei oleks saanud öelda, et ta on armastuse vääriline, seda päriselt uskudes.

      

      

      

      

      Sinu elu tegelikkus on tõsiasi,

      et sa oled armastuse vääriline.

      Louise Hay “Südametarkused”

      

      

      

      

      Minul ja Louise’il on ühine filosoofia inimeste põhiolemuse kohta. Me mõlemad teame, et baasiline tõde kõigi kohta, kaasa arvatud sina, kõlab: “Ma olen armastuse vääriline.” Armastus on nii palju enamat kui pelgalt tunne, emotsioon. Armastus on sinu tõeline loomus. See on sinu vaimne DNA. See on sinu südame laul. See on sinu hinge teadvus. Kui meil veab, peegeldavad lapsepõlves meie vanemad, meie koolisüsteem, meie kirik ja meie sõprussuhted seda baasilist tõde “Ma olen armastuse vääriline”.

      Peegeldamine on lapsepõlve oluline osa. Selle kõrgeim siht on kinnitada baasilist tõde, et ma olen armastuse vääriline. Ennastjaatava peegeldamise kaudu kogeme oma igavest armastuseväärilisust. Me usaldame seda, kes me oleme, ning sirgume küpseteks täiskasvanuteks, kes on maailmas armastavaks jõuks.

      Baasilise tõe, et ma olen armastuse vääriline, vastandiks on baasiline hirm, et ma ei ole armastuse vääriline. Hirmu, et me ei ole armastust väärt, kinnitab lapsepõlves ebaterve peegeldamine. Meie vestluse ajal peegli ees ütleb Louise mulle: “Mind kasvatasid üles kaks inimest, kes ei tundnud end armastuse väärilistena. Nad ei olnud võimelised mulle õpetama, et ma olen armastust väärt, sest nad ei teadnud seda iseenda kohta.” Vanemad peavad teadma seda baasilist tõde oma olemuse kohta, kui tahavad aidata lastel end armastada.

       Baasiline hirm, et ma ei ole armastust väärt, ei ole tõsi – see on lihtsalt üks lugu. See kõlab, nagu oleks tõsi, sest me võtame selle omaks. See ei lase meil enda seltskonda nautida. Me kaugeneme iseendast. Me unustame hingelinnu, kes on meie tõeline loomus. Ja maailm teiseneb meie hirmu sümboliks. Me kardame vaadata ennast peeglist. “Ma vaatan mineviku peeglitest kiiresti mööda,” ütles kord näitleja Bill Nighy. Hirm mitte olla armastust väärt nakatab meie hingeelu, mis hakkab kubisema sellistest hinnangutest nagu “mul on midagi viga”, “ma olen halb”, “ma olen tühine”.

       See baasiline hirm koos harjumusega endale hinnanguid anda kutsub esile kogemuse, mida mina nimetan ebapiisavuse müüdiks. Ebapiisavuse müüt väljendub sellistes mõtetes:

      

      

       Ma ei ole piisavalt hea.

       Ma ei ole piisavalt tark.

       Ma ei ole piisavalt edukas.

       Ma ei ole piisavalt ilus.

       Ma ei ole piisavalt tugev.

       Ma ei ole piisavalt huvitav.

       Ma ei ole piisavalt loominguline.

       Ma ei ole piisavalt rikas.

       Ma ei ole piisavalt sale.

       Ma ei ole piisavalt tähtis.

      

      

       “Kõik, kellega ma olen töötanud, on tundnud hirmu, et nad ei ole millegi jaoks piisavalt head,” ütleb Louise. Ebapiisavuse müüt ei ole kuidagi seotud hingelinnu, meie tõelise loomusega. See on õpitud väärtusetustunne. See kuulub ajutise minapildi juurde, mille kohaselt me käitume, kuni selle minapildi säilitamine muutub meile liiga valusaks. Mingil hetkel langeme põlvili ja ütleme: “Ma tahan oma elu parandada,” ja “Peab olema mõni teine lahendus.” Me kasvame ebapiisavuse müüdist välja, kui oleme valmis uuesti omaks võtma baasilise tõe, et ma olen armastuse vääriline.