Rootsi kummikud. Henning Mankell

sa nüüd teed?”

      „Ma ei tea.”

      „Kus sa elad?”

      „Esialgu sinu haagiselamus.”

      Telefonis jäi jälle vaikseks. Paistis, et tema imestus ei läinud siiski üle vihaks minu vastu.

      „Ma tulen koju.”

      „Sa ei pea.”

      „Ma tean, et ei pea. Aga ma tahan oma silmaga näha, et kõik on läinud.”

      „Sa võid mu sõnu uskuda.”

      „Usungi.”

      Ta ei tahtnud rohkem rääkida, kuulsin seda ta häälest. Kõne lõppes tema lubadusega varsti ühendust võtta. Heitsin voodile pikali ja tundsin, et olin higine. Hetkel oli Louise ainus inimene, kellega sain juhtunust rääkida.

      Mõne aja pärast tõusin üles ja läksin välja. Panin Janssoni telefoni väiksesse plekk-karpi, mis seisab sillal pingi all. Seejärel saatsin talle sõnumi. Ta võis oma telefonile järele tulla. Olin karpi pannud ka viiekümnekroonise. Sellest piisas mu väheste kõnede eest tasumiseks. Sõnumi lõppu kirjutasin, et ma ei soovi külalisi.

      Istusin pingile ja toetasin selja vastu paadikuuri seina, mille punane värv koorus.

      Kui ärkasin, oli hakanud hämarduma. Mul oli külm. Läksin haagiselamu poole ja ühtäkki tundus pimedus hirmutav. Akendest, mida enam ei olnud, ei paistnud valgust. Ka lamp paadikuuri ees ei põlenud. Kõik oli pime. Süütasin haagiselamus gaasilambi ja võtsin välja vanaaegse petrooleumilambi, mille Louise oli kord Harrietilt kingituseks saanud. Avasin lihasupipurgi ja soojendasin suppi gaasipliidil. Kui toit oli valmis, kustutasin gaasilambi. Petrooleumilambi valgus on mahedam.

      Sel õhtul pugesin varakult voodisse. Pimeduses tundsin, kui väsinud ma olin. Ma ei jaksanud isegi homse pärast muretseda. Kogu mu jõud oleks nagu koos majaga ära põlenud.

      Ärkasin tormiunenäo peale. Vana äratuskella abiga arvutasin välja, et olin maganud üheksa tundi. Nii kaua magasin viimati vist lapsena. Nagu alati, tõusin kohe üles. Voodisse lamama jäädes levib mure üle kogu keha. Tõmbasin vihmamantli selga ja nägin, et olin eelmisel päeval unustanud rätiku osta. Otsustasin ohverdada kollase Hiina särgi. Siis läksin paadikuuri juurde. Silla otsas on redel vetteminekuks. Ronisin alla ja liuglesin selg ees vette.

      Vesi oli külm. Arvatavasti seitse või kaheksa kraadi. Öösel oli tuul tõusnud. Paadikuuri tuulelipp pendeldas lääne ja edela vahel. Raadio unustasin ka osta, mõtlesin veest välja ronides. Hõõrusin end kollase särgiga, et veri käima läheks. Hoidusin vaatamast oma keha, mis mulle vananedes üha vastumeelsemaks muutus. Sel hommikul tundusin endale väetimana kui kunagi varem.

      Läksin kiiresti haagiselamusse ja panin riidesse. Kui olin kohvi joonud ja mõned võileivad söönud, helistasin numbriinfosse ja mind ühendati Kolbjörn Erikssoniga. See on üks minuealine mees, kes naasis saarestikku pärast aastaid elektriku ametis kaubalaeval, mis sõitis Euroopa ja Lõuna-Ameerika vahet. Ta elab nüüd majas, mille päris oma onult, kes kuulus ühte saarestiku enim tuntud hülgeküttide perekonda. Ta on käinud minu juures kodus mu elektripliiti remontimas. Tema oligi see, kes mõne aasta eest mu majas kogu elektrisüsteemi välja vahetas.

      Ta võttis kohe vastu. Kui oma nime ütlesin, kostis justkui oigamist.

      „Mu maja põles maha. Aga sa vist juba tead?”

      „Olin öösel seal,” ütles ta. „Aga sa vist ei mäleta?”

      Ma ei mäletanud üldse, et oleksin näinud teda nende seas, kes püüdsid asjatult tuld kustutada. Veider, kuidas ma sain mitte mäletada tema iseloomulikku nägu, kiilast lagipead, pikka kogu ja veidi piiksuvat häält.

      „Ma ei mäleta kedagi,” ütlesin ma. „Aga aitäh, et appi tulid.”

      „Mis juhtus?”

      „Sinu pandud elektrijuhtmetes ei saanud küll viga olla,” vastasin ma.

      „Kas unustasid küünla põlema?”

      „Ei. Ootame ära, mis järeldusele uurijad jõuavad.”

      Oleksin äärepealt öelnud, et küllap mind kahtlustatakse süütamises. Sain veel sõnasabast kinni.

      „Mul on elektrit vaja,” ütlesin ma. „Elan praegu haagiselamus. Vajan valgust ja sooja.”

      „Ma juba mõtlesin selle peale. Võin täna tulla.”