Rootsi kummikud. Henning Mankell

nende juurde.

      „Kuidas läheb?” küsisin ma.

      „See võtab aega,” ütles Alexandersson. „Raske öelda.”

      „Väga raske,” ütles Lundin. „Ei midagi selget.”

      Noor naine, kelle nimi oli Alma Hamrén, istus telefoni näppides pingil, kus olin tavaliselt Janssonit tema ettekujutatud hädade puhul läbi vaadanud.

      Mehed jätkasid veel mitu tundi ja ütlesid, et tulevad tõenäoliselt veel täna tagasi. Vastasin, et mind ei pruugi siis kohal olla. Mul oli vaja mandrile poodi minna.

      Seisin sillal, kui paat neeme taha kadus. Siis läksin tulekahjupaika tagasi. Nad olid mõned leiud maapinnale kile peale asetanud.

      Seal oli elektrikaabli tükke, paar pooleldi sulanud elektrikilbi kaitset ja kile serva peal veel mingi arusaamatu ese. Alles lähemale kummardades sain aru, millega tegu.

      See oli pannal kingade küljest, mis itaalia kingsepp Giaconelli mulle aastaid tagasi valmistanud oli.

      Sel silmapilgul mõistsin, et olin tõepoolest kõik kaotanud.

      Minu 70-aastasest elust ei olnud mitte midagi alles.

      Mul ei olnud mitte midagi.

      3

      Seisin ja vaatasin oma mahapõlenud maja. Mulle tundus, et kui piisavalt kaua varemeid silmitsen, tõuseb maja tuhast.

      Põlengukoht meenutas lahinguvälja. Need varemed oleksid võinud sama hästi tekkida möödasõitnud tankist visatud granaadiplahvatuse tagajärjel.

      Mu vapustus aina süvenes. Tahmunud õunapuu vaatamine täitis mu kurbuse, aga ka vastikusega. Nagu oleks keegi rünnanud mu vanavanemate mälestust. Pähe tuli mõte, et puu annab nüüd musti, lehkavaid õunu. Keegi ei suuda neid süüa. Puu elab, aga on samas surnud.

      Astusin lähemale. Mustad varemed olid ühtlasi hauaplats. Kogu mu varasem elu oli kremeeritud. Mõne halastamatu öötunniga sai majast ahi, kus kogu mu vara hävitavas kuumuses ära sulas.

      Nüüd oli sellest, kui sama jala kummikutega majast välja tormasin, möödas kaksteist tundi. Juhtunu ei olnud mulle veel täies mahus kohale jõudnud. Elasin ikka veel majas, kus lapsena mängisin ja kuhu kolisin, kui ei suutnud enam arstina töötada.

      Tundsin ähmast, kuid kasvavat puudust kõigest, mis oli ära põlenud. Kõige rohkem ehk oma logiraamatutest, nagu ma oma päevikuid kutsusin, millest oli nüüd ainult tuhk järel. Majast välja tormates ei tulnud mul need musta kaanega kaustikud hetkekski meelde. Mul oli oma elu päästmisega tegemist. Jooksin lohe lõugade vahelt välja tühjade kätega.

      Siis mõtlesin Giaconelli kingadele. Neist oli alles ainult üks mustaks kõrbenud pannal Alexanderssoni kilepalakal.

      Pannal meenutas putukat. Kõige rohkem ehk üht neist põdrapõrnikatest, keda lapsena suviti nägin. Nad olid kadunud, keegi ei teadnud, miks. Küsisin kord Janssonilt, kas saarestikus on veel põdrapõrnikaid. Ta küsitles kõiki püsielanikke, kellele ta posti viis. Mitte keegi peale vana Sjöbergi lesknaise, kes elas Nässelholmenil üksildases majas, ei olnud kuuekümnendatest saadik ühtegi põdrapõrnikat näinud. Temal olevat neid külluses. Aga ta oli kurikuulus selle poolest, et valetas kõige kohta, kaasa arvatud oma vanus.

      Surres olid Giaconelli käsitsi valmistatud nahkkingad, mis ta mulle kunagi kinkis, muutunud mustaks põlenud metallist põdrapõrnikaks. Mind huvitas, millest pannal tehtud oli. Hõbedast küünlajalga, mille ma vanaemale ja vanaisale kuldpulmadeks kinkisin, ei olnud enam. Hõbe oli koos kõige muuga tuhaks saanud.

      Aga pannal elas tule üle. Ma ei saanud enam Giaconellilt küsida, mis materjali ta kasutas. Pärast pikki aastaid sügaval Hälsinglandi metsas, kuhu ta rajas oma kingatöökoja, kus vanast transistorraadiost voogas ooperimuusikat, läks ta äkitselt Itaaliasse tagasi.

      Ta oleks nagu kiiruga töökojast lahkunud. Ükski tema vähestest sõpradest ei aimanud tema lahkumist ette. Ta jättis isegi välisukse lahti. See paukus tuules, kui üks naaber läks oma töökingade lahtitulnud taldu parandama.

      Giaconelli täitis kõik tellimused, tõusis siis töötoolist ja kadus.

      Hiljem sain oma tütre Louise’i kaudu teada, et ta oli sõitnud rongiga tagasi Itaaliasse, oma kodukülla Santo Ferrerasse, mis asub Milanost põhja pool, ja heitnud seal ühe lihtsa pansionaadi voodisse surema.

      Mul ei olnud aimugi, mis sai tema töökojast, tööriistadest ja kingaliistudest. Louise ei öelnud mulle, ju ta ei teadnud ise ka.

      Võtsin pandla pihku. Viimati olin Louise’iga rääkinud kahe nädala eest. Ta helistas hilja õhtul, kui olin just uinunud. Siis oli ta kusagil Amsterdami äärelinna lärmakas kohvikus. Ta ei vastanud mu küsimusele, mida ta seal teeb, kuigi küsisin kaks korda. Telefonikõne oli väga lühike. Ta helistas, et kuulda, kas olen ikka elus, ja mina küsisin omakorda, kas ta tunneb end hästi. Võibolla näeme mõlemad teises patsienti, et telefonis niimoodi arsti mängime?

      Pandlast oli saanud mustaks põlenud mälestus käsitsi valmistatud nahkkingadest ja möödunud ajast, kui saarel oli veel põdrapõrnikaid. Mõtlesin, mismoodi Louise reageerib, kui kuuleb, et maja, mis pidi kunagi talle jääma, põles maha.

      Tundsin oma tütart selleks liiga vähe, et osata tema reaktsiooni ette näha. Louise võis õlgu kehitada ja sellest rohkem mitte juttu teha. Aga ta võis ka marru minna ja mind süüdistama hakata, et ma tulekahjut ära ei hoidnud. Tema poolest võisin ma ka püromaan olla, isegi kui ei leitaks ühtegi tõendit, et nimelt mina maja põlema panin.

      Asetasin pandla kilele tagasi, läksin haagiselamusse, sõin Janssoni viimase võileiva ära ja sammusin paadikuuri juurde. Seal on mul väike lahtine plastikust mootorpaat. Mootoril on kaheksateist hobujõudu ning hea ilma ja rahuliku merega saavutan kaksteist sõlme. Tõmbasin mootori käima, istusin hallitanud padjale ja tagurdasin välja. Sõitsin ümber neeme ja suurendasin kiirust.

      Üle õla vaadates võpatasin. Puude kohal oli alati vilksatanud katus ja ülemised aknad. Nüüd oli seal tühjus. See avastus viis mu nii endast välja, et oleksin äärepealt väiksele Lehmamadalikule sõitnud, mis on kohe neeme taga. Viimasel hetkel suutsin kõrvale põigata.

      Lahele jõudes lülitasin mootori välja. Meri oli tühi, ei ühtki häält, paati ega isegi lindu. Üksik koskel liugles kiirelt üle veepinna, teel kaugeima saare poole.

      Mul oli külm. See tuli sügavalt sisimast. Paat liikus nähtamatus tuules edasi. Heitsin paadi põhja ja vaatasin taevasse, kuhu oli hakanud pilvi kogunema. Õhtuks oli vihma oodata.

      Vesi loksus tasakesi vastu plastikut, mis asendas planke. Püüdsin otsustada, mida teha.

      Janssonilt saadud mobiiltelefon helises. See sai olla ainult tema.

      „On sul mootoriga probleeme?” küsis ta.

      Ta näeb mind, mõtlesin, ja pöörasin pead. Aga meri oli tühi. Janssoni paati ei olnud näha.

      „Miks mul peaks mootoriga probleeme olema?”

      Kahetsesin oma ärritust. Jansson soovis alati ainult head. Olin vahel mõelnud, et kõik see post, mida ta aastate jooksul laiali kandis, oli nagu omamoodi armastuseavaldus saarestiku hääbuvale elanikkonnale. Et ta kõik suvitajate saadetud ja neile saabuvad postkaardid läbi luges, oli tema arvates merd sõitva postiljoni ametikohustus. Ta pidi ju kursis olema, mida need suviti välja ilmuvad inimesed elust, surmast ja meist, saareelanikest, arvasid.

      „Kus sa oled?” küsisin ma.

      „Kodus.”

      Ta valetas. Oma kodust Stångskärilt ei saanud ta mind lahel triivimas näha. Olin pettunud. Siin saarestikus elades olin otsustanud end inimeste käitumisest mitte häirida lasta. Ma ei hoolinud sellest, et Jansson aeg-ajalt natuke tõtt väänas. Aga nüüd, kus olin just hirmsas tulekahjus kodust ilma jäänud?

      Kahtlustasin, et ta oli mõnel kaljul, binokkel käes.