Maa=ilm. Mikk Sarv

ta kuu. Seda kõike tegi ta iseendast tõmmatud kividest. Kuid isegi kuu ei olnud piisavalt hele. Nii hakkas ta mõlgutama , mida edasi teha. Ta ei suutnud endast midagi sellist välja tõmmata, mis oleks pimedust valgustanud.

       Ta mõtles veel. Ja tegi iseendast kaks suurt vaagnat, täitis ühe neist veega ja pani teise katteks peale. Ta istus ja vaatas vaagnaid, ja sel ajal, kui ta vaatas, soovis ta, et see, mida ta tõsiselt tahtis, saaks tegelikkuseks. Ja juhtuski nii, nagu ta tahtis . Vesi vaagnas muutus päikeseks ja säras kiirtena välja kahe vaagna vahelistest pragudest.

       Kui päike oli tehtud, tõstis inimene ülemise vaagna ära, võttis päikese välja ja heitis itta. Kuid päike ei puudutanud maad, ta jäi taevas samasse kohta, kuhu ta visati , ega liikunud paigast. Siis viskas ta päikese samamoodi põhja ja läände ja lõunasse. Kuid iga kord jäi see lihtsalt taevasse , liikumatult, sest ta ei puudutanud kunagi maad. Siis viskas ta veel korra itta, seekord puudutas päike maad, põrkus tagasi ja liikus ülespoole. Sellest ajast peale pole päike eales lakanud liikumast . Ta käib ümber maailma ühe päevaga, kuid igal hommikul peab uuesti põrkuma üles idakaares.

      — Maaema —

      Maaema tähenduse leiame saami rahva juurest. Maaemadeks ja maaisadeks on seal kõik esivanemad alates vanaemade ja vanaisade vanematest. Nii algavad iga inimese maaemad ja maaisad esimesest kaheksast, keda nad heal juhul nimepidi mäletavad. Kaugemad põlved sulavad kokku lihtsalt üheks üldiseks maaemaks ja maaisaks.

      Minu teadaolevad lähemad maaemad on Maria Triipsfeldt ja Anne Rebane isa poolt ning Roosi ja Ann Mutso ema poolt. Maaisadeks on Peeter Nutt ja Jaan Vassus ema poolt ning Heno Sarv ja Priidu Vaher isa poolt. Ühtegi neist pole ma ise näinud, kuid lugusid olen küll kuulnud neist seitsme kohta. Ema isapoolne vanaema Ann Mutso suri enne, kui mu vanaisa abiellus, nii pole tema kohta kõneldud lood minuni jõudnud.

      Maaemade ja maaisade lood ning elamise viisid on kujundanud meie kõigi olemist ja elamist. Saamidel on maaemad ja maaisad seotud tuultega kaheksast ilmakaarest. Hea õnn on inimesel, keda kõik kaheksa või enamgi suguvõsa heade joigudega meeles peavad. Siis puhuvad tuuled talle alati soodsas suunas.

      Heas tuules olemine toob hea õnne. Tuult aitab heaks pöörata maaemadele mõtlemine, kindlasti ka maaisade meelespidamine. Olulised on kõik kaheksa suunda, mitte ainult isasid pidi põlvnemine.

      — Maaema kolm tütart —

      Saami nõiatrummidel võib sageli leida kolm naisekuju, need on Uksahkka, Sarahkka ja Juksahkka – Maderahkka kolm tütart.

      Maderahkka ehk Maaema on nimi, mida kasutatakse vanaisade ja vanaemade emade ning neist vanemate esiemade kohta, kuid ka ürgse esiema tähenduses. Samamoodi on Maderah’i tähenduseks nii vanaemade-vanaisade isad kui ka ürgne esiisa.

      Uksahkka ehk Ukseeit võtab Maailmaloojalt vastu lapse hinge ja paneb selle naise kõhtu. Sarahkka ehk Koldeeit kannab hoolt lapse turvalise ilmaletuleku eest ja Juksahkka ehk Vibueit tema üleskasvamise eest.

      Ukseeit asub koja läve all, Koldeeit koja keskel tuleaseme all ja Vibueit koja tagaseinas, kus on koja kõige püham paik. Sealt läksid kojakatte alt ka kütid jahile, et jahiloomade kaitsevaimud ei märkaks neid uksest väljumas.

      Maaema ja tema kolme tütart võib seostada ka inimese nelja vastasega teadmiste teel. Nendeks vastasteks on Carlos Castaneda raamatu „Teekond Ixtlani” järgi Hirm, Selgus, Võim ja Vanadus.

      Kui inimene tahab asuda teadmiste teele, siis seisab ta tundmatu ja võõra maailma lävel. Ka püstkoda on terve maailma võrdkuju. Teadmiste otsija tahab selle uksest sisse pääseda, kuid ukse all olev vaimolend Ukseeit sisendab temasse hirmu, nii et ta ei söanda siseneda ja pöördub tagasi. Nii pannakse ka teadmiste teele asuja proovile, kuni ta lõpuks saab hirmust jagu, sukeldub läbi selle ja pääseb üle läve.

      Nüüd on ta Selguse ehk Koldeeide, Sarahkka meelevallas. Kõik tundub olevat selge, soe ja turvaline, nagu ikka mõnusas püstkojas tule ääres, millel podiseb supp, küpseb kala või liha. Teadmiste teel olijale tundub, et talle on kõik selge, ning ta ei adugi, kuidas sellest tundest võrsub tema järgmine vastane, kellest ta peab jagu saama. Arvates kõike ilmselgeks, kiirustab ta seal, kus peaks tasahilju edasi liikuma, ja viivitab seal, kus peaks äkk-kiirelt toimima. Nii kulub aega, kuni ta lõpuks taipab, et kui ta tahab teadmiste teel edasi jõuda, peab ta ka Koldeeide turvalise ja õdusa läheduse seljataha jätma.

      Järgmisena jõuab ta koja tagaseina pimedusse Vibueide juurde. Siin pole enam ei selgust ega valgust, soojust ega turvalisust. Nagu tõeline jahipidaja, peab ta olema valmis hiirvaikselt ja liikumatult valvama läbi öö külmas ja märjas. Kui ta sellega toime tuleb, on ta pälvinud Vibueide heakskiidu ning omandanud otsatu võimu.

      Tema võim on nii suur, et see kiirgub kõikjale tema ümber, kõik austavad ja kardavad teda, nii et ta ei pane tähelegi, kuidas seesama võim on saanud tema järgmiseks vastaseks teadmiste teel. Kõik olendid põgenevad kabuhirmus tema eest, keegi ei söanda temaga suhelda. Selles võimsas üksilduses jõuab temani taipamine, et ka võim tuleb jätta seljataha. Kui see tal õnnestub, liigub ta maailmas ringi tagasihoidliku, märkamatu, rõõmsameelse ja heatahtlikuna, nii et keegi ei oska aimatagi temas peituvat sügavat selgust ja otsatut võimu. Ka kõige pisemad ja väetimad olendid suhtlevad temaga rõõmsalt ning jagavad, mida nad on kogenud.

      Nii võiks jäädagi, kui poleks ees viimast vastast, Vanadust ehk Maaema. See annab endast märku väsimuse ja tüdimusena, sosistades teadmiste teel liikujale kõrva: aitab küll, sa oled seda kõike juba otsatu arv kordi kogenud, kõik on nagunii üks ja sama. Viimasest vastasest polegi võimalik päriselt võitu saada, kuid üsna mitu korda saab väsimuse ja tüdimuse nagu ussinaha seljast maha heita ning taas uue ja värskena teadmiste teel mõnda aega edasi minna. Minna edasi teedel, millel on tunda südame kutset.

      — Maailma lõpp —

      Aeg-ajalt kõneldakse ja kirjutatakse saabuvast maailmalõpust. Miks see kõneaine inimesi sedavõrd köidab?

      Vanasti teadis iga karjalaps, et päike tuleb pilve tagant välja, kui teda paluda. Kõige kiiremini juhtub see siis, kui paluda lauldes. Inimese mõttel ja soovidel on tohutu jõud. Eriti suur on häälega välja öeldud soovi jõud ning kõige suurem on see lauldud soovil. Küllap on see põhjuseks, miks kõigis usutalitustes on nii suur osa laulul ja muusikal.

      Mõeldes nüüd meie tänapäevale ja soovidele, mis inimeste südameis ja peades mõlguvad ning pahatihti ka keelele jõuavad, ei saa mööda vaadata võlaängist. Tihti kuuleme peredest, kes ei suuda kodulaenu tagasi maksta ja peavad oma kodust lahkuma. Ega parem pole teistel, kellel pea kogu sissetulek rändab võlausaldajate kätte.

      Imelik on see, et kasum ja majanduskasv on tänapäeva maailmas saanud pühaks asjaks, ilma milleta pole võimalik normaalset elu ette kujutada. Samas oli keskajal kasumi teenimine patt, suisa häbiasi. Üks eesti rahvusliku liikumise juhte Villem Reiman ütles 1916. aastal Tallinna Reaalkoolis peetud kõnes „700 aastat kultuuritööd” nii:

      „Kauplemine kui kasu püüdmine oli keskaja kiriku silmas aga õieti patt, ehk paremal korral hädaasi, mida korraliku kaubaga ja odava hinnaga vabandati. And (kaup) ja vastuand (hind) pidi tasakaalu seatama. Müüja ei tohi ostjalt rohkem võtta, kui ta annab. Hind määratagu kauba tarvituseväärtuse ja valmistamisekulude järgi (justus pretium). Mis üle selle, on liigkasu ja pettus.”

      Maailmas, kus kasumi teenimine on püha ja ainumõeldav arengueeldus, suureneb äng ja masendus. Selle ilminguteks on liikumine Occupy Wall Street, streigid ja protestid Lõuna-Euroopa maades, samuti meil. Lootusekiirt pakuvad kiirlaenuandjad, kes aga viivad laenuvõtjad veelgi suuremasse meeleheitesse. Nii kasvab pidevalt