Top Dogg. Йенс Лапидус

huvitatud ärist habemega vittudega.”

      Dejan pööras kanna pealt ringi ja hakkas astuma. Teddy läks talle järele.

      Ta hingas välja alles siis, kui nad taas tänaval seisid.

      „Rahune nüüd maha,” ütles Teddy Dejanile, kui nad autos istusid.

      „Miks ma maha peaks rahunema?”

      „Sest see asi oleks võinud päris jamaks minna.”

      „Kuula, Teddy. Ma olen eluaeg varas olnud. Olen restorane maha põletanud ja autosid süüdanud. Olen importinud kõike, mida sa ette suudad kujutada. Olen inimesi röövinud ja neid läbi kolkinud. Aga see ei tähenda, et mul pole autunnet. Nagu nendel habemega kuttidel, nemad ei tea, mis on õige ja mis vale. Sest jumal taevas teab väga hästi: kõik, keda mina omal ajal retsinud olen, olid selle ära teeninud.”

      „Mats Emanuelsson ka? Kelle me koos röövisime?”

      Dejani käed rippusid lõdvalt roolil. „See oli üle kümne aasta tagasi ja Emanuelsson oli rahapesija ja kriminaal. Kui oled mängus, pead reegleid teadma. Samas on mul muidugi kahju, et sa selle eest kaheksa aastat kinni olid.”

      Nad sõitsid mööda uute elamurajoonide tohututest reklaamidest. Dalenum, Unum, Lyceum – moodne disain, kõrged laed ja eritellimusel köögid. Unikaalne elupaik. Ent kui kõik lukskorterid on unikaalsed, siis miks neil nii ühesugused nimed olid? Teddy ise elas Alby ühetoalises, sinna ta oligi praegu teel. Koju.

      Telefon helises. Ta heitis pilgu ekraanile: Emelie. Nad ei olnud üle aasta rääkinud.

      Ta kõhkles, kas vastata. Aga Emelie ei andnud alla – ekraanil oli kiri Emelie mobiil. See kajas vastu ta pilgus, kõrvus ja sõrmedes.

      Dejan pööras ringi. „Kas sa ei vasta?”

      Ta tõesti tahtis vastata.

      Ometi vajutas ta kõne kinni. „Ei, see pole midagi olulist.”

      6

      Seltskondlik nädalavahetus: Nikola ja Chamon sõid Steakhouse Baris lõunat. Nikola võttis burgeri. Chamon lõikas grillitud New York striploin’i kolmeks võrdseks osaks.

      „Kas tuled pärast jõukasse ka?”

      Nikola näris lõpuni ja neelas suutäie alla, enne kui ta vastas Chamoni enda keeles. „Vennas, sa ei pea vastu. Seda, mida sina teed, ei nimetata söömiseks. Su liha kaob taldrikult nii, et teed suu kolm korda lahti. Sa ei saa pärast seda viis tundi trenni teha.”

      Chamon irvitas. „No sel juhul tšillime seal niisama natuke, eks, Biblosh?”

      Vennad nimetasid Nikolat mõnikord Piiblimeheks ehk tuletatult Bibloshiks – nende meelest rääkis ta sellist süüria keelt, mis kõlas nagu vanades raamatutes. Ometi olid kõik sillas: Nikola oli ainus neile tuttav mitte-süüria kutt, kes nende keelt oskas. Aga oli see siis tegelikult nii kummaline? Tema vanaisa Bojan oli õpetanud, et järgida tuleb selle maa kombeid, kus sa elad. „Niipea kui ma siia kolisin, õppisin kohe rootsi keele ära.” Nikola kvartalis olid kõik rääkinud araabia ja süüria keelt. Ta kasvas nende poistega koos üles. Nende keel oli tema keel.

      Nad tulid spordiklubi ees Chamoni autost välja.

      Nikola tundis midagi, mida ta ei tahtnud tunda. Kõigepealt ilmus see tema kolpa otsekui väikeste Spidermani värinatena: peavalu. Ta pani käe otsmikule.

      Chamonile tuli liigutus tuttav ette. „Kas valutab?”

      „Pole viga. On hullemgi olnud.”

      Lahe, et Chamon küsis. Peavalud olid üks järelmõjusid pärast sündmust: plahvatust. Kogu see jama ründas teda. Arstide väitel oli kõik paranenud – peale just nimelt selle, mis teda aeg-ajalt tabas. Mis tagus temas vahel nii, nagu oleks death-metal-bänd tema ajju kolinud ja otsustanud selle seestpoolt õhku lasta.

      Politsei oli pommijuhtumi uurimise paari kuu pärast lõpetanud. Uurimine ei andnud tulemust. Kuriteo koosseis puudub, kirjutasid nad Nikolale koju, nagu polekski midagi kriminaalset juhtunud. Chamon turtsatas, kui sellest kuulis. „Ootamatu, sõber. Pollarid pole end sinu pärast kunagi eriti pingutanud, ehk ainult omal ajal, kui nad sind kongi tahtsid pista?” Võib-olla oli tal õigus. Ent kusagil hingesopis lootis Nikola, et nad oleksid vaadanud talle teise pilguga, kui see oleks juhtunud täna.

      Kui nad spordiklubi ukse poole läksid, muutusid surinad peas nagu väikesteks välkudeks. Nagu oleks üks vaikne hääl üritanud talle midagi öelda, ainult et ta ei saanud aru, mida.

      Ta avas raske ukse. Kuulis tuttavat ähkimist, karjatusi ja samme matil.

      All Training MMA. Keldris asuv spordisaal. Vägivallatempel. Võitluskunstide Meka suure M-iga. Põrand oli pehme. Seinad valgeks värvitud betoonist. Laest rippusid poksikotid ja poksipallid. Poksipadjad, MMA-kindad ja hüppenöörid olid ukse juures valmis. Mixed Martial Arts oli siin peaaegu sama populaarne kui jalgpall: rahvasport.

      Teismelised poisid rüselesid põrandal. Üks dressides ja kapuutsiga pusas treener, kes nägi välja nagu Snoop Doggy Dogg, käis ringi ja andis juhiseid. Põhimõte oli lihtne: kasuta füüsikaseadusi ja kehamassi, et oma vastast võimalikult palju kahjustada. Higi, adrenaliin ja veri. Huvi ja hea lõhnatajuga sotsioloog oleks võinud kirjutada terve väitekirja lõhnadest ja selle kandi meestest, kes on sunnitud endale elus jõuga teed rajama.

      Chamon ja Nikola istusid ruumi tahaotsa seina äärde. Püstitatud oli kaheksanurkse võitluspuuri miniversioon koos võre, eri võitlusbrändide reklaamidega ja puha. Aga see oli tühi – kutid hingeldasid täna põrandal selle all.