Top Dogg. Йенс Лапидус

kosmosesüstik oleks end siin ebamugavalt tundnud, nagu kärp kasside seas, või kuidas see ütlus oligi. Teise seina ees oli sisesein, mis eraldas üht ruumi, küllap mingisugust kontorit. Muidu oli põrandal tõstuk ja palju igasugu träni – küllap enamik sellest, mida siin äris vaja läheb.

      Kuigi Dejan oli tulnud siia hoopis teise äri pärast.

      Teddy keeras pead ja uuris ruumi. Ta ei märganud liikumist. Aga kontori poolt kuulsid nad kellegi häält. „Dejan, väike serblane, tere tulemast.”

      Kontorist astus välja trimmitud habeme, kapuutsiga pusa ja dressipükstega mees. Teddy tundis end tema kõrval nagu kääbus, ja ometi oli Teddy ligi kaks meetrit pikk. Ta oli omal ajal palju suuri mehi näinud, vangla jõusaalis, Kum’i ringkonnas, eriüksuslaste seas, kes kinnivõtmisel ta luid murdsid. Pollareid, kes lasid iga päev tõstekangi all püksid täis või rippusid kangi küljes ainult sellepärast, et saada endale kael, mis võrreldes praegu nende ees seisva lihakehaga nägi välja nagu piibuork.

      Dejan ja hiiglane surusid kätt. Pomisesid midagi teineteisele. „Kus siis Abdel Kadir on?”

      Mees juhtis neid kontori poole. Dejan noogutas peaga tüübi poole ja ütles Teddyle poolihääli serbia keeles: „Hajduk.”

      Nad astusid kontorisse. Seal istus kirjutuslaua taga üks teine mees, ka temal olid seljas sportlikud pehmed rõivad. Tema habe polnud aga sugugi hõre ja pügatud, vaid tõeline jõuluvanapahmakas. Peas oli tal valge heegeldatud müts. See habemik oligi Abdel Kadir.

      Ruum oli suurem kui väljast vaadates oleks arvanud ja kirjutuslaua taha oli üles seatud mingisugune eesriie. Seintel rippusid eri autode pildid ja araabiakeelsed tekstid. Dejan võttis Abdel Kadiri vastas istet. „Ammu pole trehvanud.”

      Teddy ja hiiglase jaoks tooli polnud, nemad jäid eemale seisma.

      „Neli aastat juba. Tol õhtul sain ma saja tuhhiga vastu pükse, teadsid või?” Abdel Kadiri hääl oli pehme, kuid pilk oli tuim. „Aga ma ei mängi enam. Ei joo ka.”

      Hiiglane astus eesriide juurde ja tõmbas selle kõrvale.

      Abdel Kadir viipas käega. „Siin ongi vabrik.”

      „Okei, väiksem, kui ma arvasin,” ütles Dejan.

      „Rohkem pole vajagi.” Abdel Kadir näitas hambaid – küllap ta naeratas habeme varjus. „See on printer ise,” jätkas ta ühele koopiamasinale viibates. „Juhilubade trükkimine pole iseenesest raske, rutiini ja tehnikat nõuab paberi kvaliteedi tagamine.” Ta näitas järgmise aparaadi poole, mis oli veidi pisem. „See siin on hologrammiprinter. Sellega ei teki teil kunagi probleeme, see tuleb endaga ise toime ja nüüdsel ajal ei kontrolli keegi enam ID-kaardi hologramme üle.”

      Järgmine aparaat oli kõige suurem. „Sellega me lamineerime. Ka ei mingit muret.” Ta näitas viimasele asjale, mis nägi välja nagu tavaline arvuti. „Ütleme nii, et neid teisi asju saate netist osta, kaks tuhhi tükk. Aga sellega, mis meil siin purgis on, oleme kolm aastat vaeva näinud. See on tarkvara ja andmebaas. Vaat selle eest sa maksadki.”

      Dejan tõmbas sõrmega üle printeri halli kaane. „Aga tegu on paketiga. Mitte ainult need asjad siin, vaid see teine ka, millest me rääkisime. Leppisime kokku.”

      „Muidugi. Kui mina sulle kõike luban, siis sa ka saad kõik. Mitte ainult aparaadid ja andmebaasi. Saad üle võtta ka maksesüsteemi, mitu kasutusjuhendit, kõik meie kontaktid, isegi veebitšäti.”

      „Kuidas maksesüsteem töötab?”

      „Me kasutame hawala’t. See on kõige kindlam.”

      „Hawala? Mis juttu sa räägid? Siis on teil CIA ja FRA perses kinni, nii kui vähegi peeru lasete. Miks te ei kasuta Forexit, Swishi või mida iganes muud?”

      „Kliendid panevad siin raha sisse ja hawala-kutt Dubais paneb selle meie Abu Dhabi Commercial Banki või Emirates Islamic Banki kontodele. Sularaha ei lahkugi üldse Rootsist, see ongi asja uba. Hawala põhineb usaldusel, enam kindlamaks asi minna ei saagi. Saad aru?”

      „Mis nad võtavad?”

      „Kokku viis protsenti, kolm protsenti siinsele vastuvõtjale ja kaks protsenti emaorganisatsioonile Dubais.”

      „Nii et ma pean Dubais kontod avama?”

      „Pole probleemi, Norwegian lendab sinna nelja tuhhi eest edasi ja tagasi. Sa ei pea isegi ööseks jääma.”

      Dejan pomises midagi, mida Teddy ei kuulnud. Vaib ei tundunud enam hea. Dejan oli millegi üle ärritunud. Gorilla kulmud vajusid silmadele. Abdel Kadir aga poleks meeleolumuutust justkui märganud – ta näitas suurt kuhja pabereid ja rääkis muudkui hawala-süsteemi eelistest. Kui äri õnnestub, saab Habe rõõmustamiseks varsti üks koma kaks miljonit põhjust.

      Teddyle turgatas Nikola pähe. Üldiselt paistis õepojal nüüd hästi minevat. Varsti saab temast elektrik ja võib-olla saab ta kõrvalt ka oma hindeid parandada. Edaspidi võiks ta isegi kusagile kõrgkooli minna. Aga vahel tundus, nagu ei suudaks Nicko rõõmustada selle üle, et ta elu oli õigetes rööbastes. Võib-olla oli plahvatus teda kahjustanud – ta oli kuidagi teistsugune, nagu oleks tal sees mingisugune kõva tuum. Ja Emelie? Ka temas oli kõva tuum. Teddy teadis ainult seda, et tal on nüüdsel ajal oma advokaadibüroo. Pärast Emanuelssoni kohtuprotsessi oli Teddy mitu korda talle helistada püüdnud. Üks kord kirjutas ta isegi tavalisel paberil kirja ja pani selle posti. Emelie ei vastanud. Teddy ei saanud aru, mispärast. Nad ei pidanud ju sugugi abielluma ega elu lõpuni koos elama. Aga nad oleksid võinud kohtamas käia, suvel koos aega veeta? Nüüd oleks nad nagu alustanud midagi, mis iial lõpule ei jõua.

      Dejan keeras end toolil ja pöördus Abdel Kadiri poole. „Miks sa siis ära müüd, kui kõik nii ilgelt tasemel on?”

      Habemik peatas oma jutuvada. „Ma olen sellega piisavalt pappi teeninud. Aeg on edasi liikuda. Lähen välismaale.”

      „Kuhu?”

      „Pole tähtis. Aga ma ei ole sama mees, kes nelja aasta eest. Ma olen leidnud oma tõelise mina.”

      „Zakat, mis see on?”

      Abdel Kadir puhus õhku läbi nina välja, nii et vurrukarvad liikusid. „Mis tähtsust sel on?”

      „Ma vaatan üht Dubai kviitungit. Kolm protsenti pluss kaks protsenti, nagu sa ütlesid, seejärel on kaks koma viis protsenti zakat. Mis kurat see on?”

      Nüüd jõudis ka Habemele kohale: õhkkond polnud suurem asi. Tema suunurgad vajusid allapoole. Gorilla pilk käis Dejani ja Teddy vahet, otsekui jälgiks ta agressiivset tennisematši.

      Abdel Kadir tõusis püsti. „Sa esitad liiga palju nõmedaid küsimusi, mees.”

      Ka Dejan tõusis. „Sa ütlesid mulle, et kaks protsenti tuleb plekkida Rootsi vahendajale ja kolm protsenti nendele seal kõrbes. Ja mina näen veel kaht koma viit protsenti.”

      „Las ma selgitan siis, ära lõuga.”

      „Ma ei lõuga.” Dejan astus Abdel Kadirile lähemale, mõlemad hingasid nüüd läbi nina.

      „Zakat tähendab almust.”

      „Ja mis asi on almus?”

      „Annetus, kingitus. See on üks moslemi asi, teie seda maksma ei pea.”

      „Milleks see annetus siis läinud on?”

      „Usuorganisatsioonidele, aga see ei kehti sinu puhul, kafir. Nii et ära tõmble.”

      Dejani ninasõõrmed võbelesid. Tema visisev hingamine meenutas lihapraadimise heli. Abdel Kadir jõllitas teda. Asi oli nüüd päriselt kontrolli alt väljumas.

      Teddy astus lähemale. Gorilla jälgis teda pilguga. Astus samuti lähemale. Teddy lihased pinguldusid. Ta sõrmed katsusid nuia, mille Dejan oli talle autos enne sisenemist andnud.

      Täpselt sellist sorti tööd ei pidanud Isa talle sobilikuks.

      Iga väikseimgi liigutus: ta tajus nüüd kõike.

      Gorilla