Elus. Rain Siemer

sel ajal veel mitu korda sondi neelamas, sest arstid üritasid selle abil kasvaja ulatusest aimu saada. Nüüd mõistsin, millest jutt käib, kui nad omavahel rääkisid: „Siit tuleb veel võtta. Ja siit! Vaata, seal on ka juba!“

      Sondi neelamine on õudne. Õud-ne. Juba ukse taga kuuled, et keegi seal sees on vastu võtnud väljakutse, mis seisneb ühesainsas pikas võitluses okserefleksiga. Protseduuri ajaks pannakse sind külili ning suhu pannakse plastist huulik, et suu lahti püsiks ja patsient suud kinni ei saaks panna. Või seda kuradi voolikut pooleks ei saaks hammustada. Sellega võetakse sinult põhimõtteliselt kontroll toimuva üle ja juba see tekitab väikse ärevuse. Järgmiseks aetakse suu kaudu makku sõrmejämedune hästi painduv voolik. Selle otsas on lamp ja kaamera, mille edastatavat pilti arstid voodi kõrval olevalt ekraanilt vaatavad. Vajaduse korral võetakse sellesama riistaga ka koeproove.

      Sondi neelamine on õudne. Õud-ne.

      Mõned kannatavad sondi päris hästi, aga minul tekib meeletu vastureaktsioon. Leiutasin enda jaoks viise, kuidas see protseduur enda jaoks veidigi talutavamaks muuta. Õppisin sondi hammastega kinni hoidma, mida ei tohtinud tegelikult teha, aga nii see ei liikunud ega ärritanud kurku. Hammastega vajutasin plastist klambri kinni ja keelega surusin sondi kurgulakke. Arstid said sellest muidugi aru ja keelasid mind, aga ma tegin ikkagi. Nii suur isu oli selle kaameraga relvastatud ussiga võidelda. Kui mul sondi kurgulakke suruda ei õnnestunud, siis ma põhimõtteliselt kogu aeg öökisin.

      Vastu vaielda ka ei saanud. Sulle öeldakse, et kannata, rahune, kannata veel veidi, ja omavahel arutavad, kust veel midagi võtta tuleb. Mäletan, kuidas ma ühel korral kujutasin ette, et tirin sondi suust välja ja kägistan sellega arsti. „Mis mõttes rahune?!“ See mõttevälgatus pani muigama ja oli isegi rahustav.

      Mäletan, kuidas ma ühel korral kujutasin ette, et tirin sondi suust välja ja kägistan sellega arsti. „Mis mõttes rahune?!“

      Detsembri alguses hakkasid lisaks valudele tekkima muud hädad. Kui magasin tekiga, oli meeletult palav, ja kui tekki polnud, oli samavõrra külm, aga mõlemal juhul higistasin kohutavalt. Nüüdseks olin 15 kilo alla võtnud ja kaalusin 77 närust kilogrammi. Mul pole haiguse ajast ühtegi pilti; ei teagi, kas see on hea või halb. Pigem hea. Ja kui sa mõtled, et 77, mis see siis ära pole, siis endisele punnis lihaste ja trimmis kõhuga poksijale, kelle kaalunumber oli 92, oli see ikka väga suur kadu.

      Valude iseloom hakkas muutuma. Seda on võib-olla keeruline mõista, aga valu jooksis otsekui mingit liini mööda ühest kehapiirkonnast teise – nimetasin neid valujoonteks. Üks joon liikus üle õla alla kõhuni välja, teine jooksis risti ühe õla juurest teiseni. Nende tõttu ma ei saanud enam korralikult magada.

      Detsembris läksin Saaremaale spaasse, aga seal ei olnud isegi vähesest magamisest mingit juttu – ma ei saanud enam üldse puhata. Valud olid mingi erilise hoo sisse saanud ja isegi külje keeramine pani oigama. Arstid ütlesid, et kasvajad ise haiget ei tee, aga need pressivad siseorganitele ja tekitavad valuaistinguid.

      Kehatemperatuur hakkas täitsa paigast ära minema. Tavapärane kehatmperatuur oli 35 kraadi. Üle 35,5 näitas väga harva.

      Ma ei suutnud millessegi süveneda. Raamatute lugemine ja filmide vaatamine oli võimatu ja kui vahepeal mõtlesin, et hakkan päevikut pidama, siis mis iganes põhjusel – tahtejõu, energia või motivatsiooni puudus – ma seda lõpuks ikkagi ei teinud. Kogu aeg oli tunne, et kohe-kohe saabub mingi jube jama. Valuhood läksid aina tihedamaks, sest elukas minu kehas kasvas kiiresti – iga järgmise sondineelamise ajal rääkisid arstid, et nüüd ta on siin, ja nüüd siin. Mõtlesin, et huvitav, kui ravima ei hakkaks, siis kui kaua mul veel aega oleks.

      Nagu eespool mainisin, on meie suguvõsas päris paljudel olnud kasvaja ning need on mitu mu sugulast hauda viinud. Ainult vanaema, kellel oli rinnavähk ja selle tõttu mõlemad rinnad ära lõigatud, sai oma haigusest jagu ja elas pärast veel mitukümmend aastat. Tuntud inimeste kohta teadsin vaid neid juhtumeid, mis olid halvasti lõppenud. Ega ju keegi eriti oma haigusest avalikult ei rääkinud ja tol ajal ei olnud veel ilmunud Vahur Kersna või mõne teise tervekssaamise raamatuid. Neid oleks mul väga vaja olnud. Pääsemise lugusid, mis inimestele lootust annaksid, võiks hoopis rohkem olla.

      Novembri lõpus või detsembri alguses istusin esimest korda Eesti Ekspressi juhtkonna jõuluüritusel. Olin karjääri väga oluliseks pidanud ja koos teiste juhtkonna liikmetega õhtusöögil olles tabasin end mõttelt, et peaksin selles seltskonnas viibimise üle ju hästi õnnelik olema, kuid mõtlesin hoopis, kas ma aasta pärast seal enam istungi. Äkki läheb nii, et tuleval aastal mind polegi.

      Äkki läheb nii, et tuleval aastal mind polegi.

      Pärast õhtusööki viis mu tollane ülemus Gertti mu koju. Me olime juba varasemast ajast sõbrad ja ma rääkisin talle sõidu ajal, mis minuga toimub. Ta jäi tee äärde seisma ja pärast esimest ehmatust ütles: „Rain, ma tean väga hästi, mida see tähendab. Mul on terve perekond selle läbi elanud. Ma tean, mida tunnevad su vennad ja vanemad.“ Ta ütles, et tal on meeles iga minut päevast, mil ta vend opilaual oli. Lõpuks oli kõik hästi läinud, vend raviti terveks ja ta sai pärast veel tütre. See oli minu jaoks hästi lohutav, et ka pärast rasket haigust on võimalik lapsi saada.

      Proovisin ka ise oma mõtetes mingeid päästerõngaid ja jõudu leida, aga ei suutnud kuidagi. Mulle näis, nagu midagi ei toimuks. Tundsin, et ma muudkui kukun ja kukun; auk on sügav ja lõppu pole. Ka ravi mõttes ei toimunud suurt midagi. Kogu aeg saadeti aga sondi neelama ja öeldi, et ootame veel veidi.

      Kokkuvõttes oli see aeg psühholoogiliselt väga raske, olin täiesti pikali löödud. Usun, et inimene võibki lootusetusesse kinni jääda ja alla anda. Sellel ajal ei ole optimismi ega midagi taolist, on ainult püüd toime tulla ja toimuvast aru saada. Mõnikord püüad mõelda, et kas see kõik on ikka nii halb; ehk olen selle oma peas hullemaks mõelnud? Aga piisas mul vaid heita pilk pereliikmete nägudele, kui sain aru, et tegemist on väga tõsise kriisiga.

      Mulle hakkas pärale jõudma, et sellel kõigel võib olla halb tagajärg. See hirm ei käinud hooti, vaid oli kogu aeg mingi kõheda tunde näol kohal. Oli hetki, mis olid hirmsamad ja oli hetki, kus suutsin mõelda, et vaatame, mis saab. Olin langenud sügavasse masendusse ja allaandmine hakkas võimust võtma. Proovisin lähedaste sõnadest jõudu ammutada, aga ma kas ei suutnud või ei osanud seda leida.

      Unustada ei suutnud ma haigust aga hetkekski.

      Diagnoosi teadasaamisega kukub maailm korraks kokku ja pärast väikest toibumist on kõik väga habras. Kindlasti tulevad meeleolulangus, mure ja stress, aga need on haiguse abimehed, mis ainult kiirendavad kasvaja levikut.

      Seda on lihtne öelda ja raske teha, aga tagantjärele tarkusena võin öelda, et elu võiks sel ajal hästi stressivabalt võtta. Samuti peaks püüdma võimalikult palju puhata ning end tööasjadega mitte üle koormata. Töö on sel ajal täiesti kolmandajärguline, hambad ristis ei pea seal käima. Mina proovisin, aga sain aru, et sellel pole mingit mõtet. Ma ei saanud anda endast parimat ja ma ei suutnud end töö abil ka välja lülitada. Mõtted läksid uitama ja kippusid ikka tuleviku külge klammerduma. Aga mõne inimese jaoks on tööl käimine ainus päästerõngas.

      Pole mõtet ka tulevikule mõelda ja kahetseda, et näed, tahtsin veel seda ja teist teha, aga nüüd jäin hoopis haigeks. Mul oleks palju lihtsam olnud, kui oleksin rahulikuks jäänud ja püüdnud hetkes olla, selle asemel aga mõtlesin oma halle ja hulle mõtteid. Samuti oleks asju lihtsamaks teinud see, kui oleksin kohe uurima asunud, millega tegemist on, kuidas seda haigust tavaliselt ravitakse ja millised on olnud tulemused. Teadmatus oli minu jaoks kõige raskem. Enda harimisel soovitan aga eemale hoida igasugustest dr Google’i foorumitest, kus meditsiinihariduseta tarkpead üksteisele diagnoose panevad. See pole mitte üksnes kasutu, vaid teinekord lausa ohtlik informatsioon.

      DR ROONEEM

      Lõpuks tuli onkoloogiakeskuses kokku konsiilium, kes pidi otsustama, milline ravi mulle määratakse. Ometigi hakkas midagi toimuma!

      Onkoloogiakeskus asus tollal veel Hiiul, seal päris taga metsa sees.

      Kogu