Essexi Siug. Sarah Perry

kõlas uuesti – „Cora Seaborne, nii tõesti, nagu ma siin seisan ja hingan ja eksisteerin!“ – ning rõõmuhüüatuse saatel astus ta ruttu kõnniteele ja tõstis käe. „Charles! Tule siia! Tule siia minu juurde!“ Charles ja Katherine Ambrose, kes kõndisid tema poole kahe vihmavarju all, mis olid nii suured, et võtsid enda alla terve tänava, pakkusid tavatut vaatepilti. Michael Seaborne’i kunagisest kolleegist Charlesist – kes täitis Whitehallis üht neist paljudest rollidest, milles Cora iialgi selgust ei saanud – oli saanud nende Foulis Streeti seltsielu püsikülaline. Tema säravad vestid ja tema küllastumatu kirg asjade vastu varjasid nutikust, mida enamik ei osanud tähele panna; tõik, et Cora oli selle kohe nende esimesel kohtumisel ära tundnud, oli teinud mehest enam-vähem tema orja. Võib-olla mõneti üllatavalt oli ta jäägitult ustav oma abikaasale, kes oli oma suure mehe kõrval tilluke ja pidas teda alati võluvaks. See paar oli helde, heatahtlik ja osavõtlik, ning kui nad olid kinnitanud, et ükski teine arst peale Garretti ei suuda piinlevat Seaborne’i aidata, oli tundunud võimatu nende soovitusest ära öelda.

      1

      Tõlkinud Kristiina Ross (siin ja edaspidi tõlkija märkused)

      2

      Tõlkinud Heldur Karmo („Küünlavalguse valss“ („Auld Lang Syne“)

      3

      Tõlkinud Georg Meri (William Shakespeare, „Hamlet“)