Essexi Siug. Sarah Perry

kandus talle endalegi. Cora pitsitavast korsetist ja riietest valla päästetud keha oli suur, tugev; Martha tundis abaluid ta kitsal seljal, pehmet kõhtu, mis liibus ta käsivarre vastu, sitkeid reielihaseid – see oli olnud nagu klammerduda mõne looma külge, kes ei ole sugugi nõus rahulikult lebama. Nad olid ärganud õrnas embuses, täiesti lõtvunud, ja lahkudes teineteist hellitanud.

      Nüüd oli talle julgustav näha, et Cora ei olnud läinud leinates magama, vaid oli vana tava kohaselt vaadanud üle oma uurimistöö, nagu ta seda nimetas, justkui oleks ta kolledžieksamiks tuupiv poiss. Voodis ta kõrval oli vana, ta emale kuulunud nahkköide, mille monogrammi kullakiht oli ära kulunud ja mis Martha kinnitusel lõhnas samamoodi nagu too loom, mis see oli kunagi olnud. Seal olid ka tema märkmikud, väikse selge käekirjaga servani täis kirjutatud, järjehoidjaiks rohukõrred ja lehed, ning ühe rannikuäärse maa-ala kaart, mida oli punase tindiga täiendatud. Kõikjal ta ümber lebas paberilehti ja suikudes oli talle pihku jäänud ta Dorseti ammoniit. Ent ta oli kivistist läbi une liiga tugevasti pigistanud: see oli tükkideks lagunud ja ta käe ära määrinud.

      VEEBRUAR

      1

      „Ma mõtlen nii: võtame näiteks jasmiini.“ Doktor Luke Garrett lükkas laualt pabereid maha, otsekui võiks ta nende alt leida sealsamas õide popsatavaid pungi, aga avastanud seeasemel tubakapauna, asus sigaretti keerama. „Sellel on nii magus lõhn, et see on korraga meeldiv ja ebameeldiv; inimesed astuvad eemale ja lähemale, eemale ja lähemale; nad ei saa selgust, kas see on ligitõmbav või eemaletõukav. Kui me vaid suudaksime näha valu ja mõnu mitte vastanditena, vaid lahutamatu tervikuna, võiksime viimaks aru saada …“ Ta kaotas mõttelõnga ja üritas seda uuesti kätte leida.

      Akna all seisev mees, kes oli sääraste loengutega harjunud, rüüpas õlut ja ütles malbelt: „Alles möödunud nädalal teatasid sa, et kõik valuseisundid on kurjast ja kõik mõnuseisundid head. Ma mäletan su juttu täpselt, sest sa rääkisid seda mitu korda ja lausa kirjutasid selle mulle üles, et ma ei unustaks. Tegelikult võib see olla mul siin …“ Ta kobas pilklikul moel oma taskuid ja punastas siis, sest ei tundnud kuigi hästi südamliku tögamise kunsti. George Spencer oli kõike seda, mida Garrett ei olnud: pikk, rikas, ausameelne, uje, pigem tundesügav kui mõtteväle. Need, kes tundsid mõlemaid nende tudengipäevist saadik, naljatasid, et Spencer on Pahareti parem mina, kes on temast mingil moel irrutatud ja peab aina jooksma, et temaga sammu pidada.

      Garrett vajus sügavamale tugitooli. „Loomulikult näib see igas mõttes vasturääkiv ja täiesti õigustamatu, aga eks parimad pead suudavadki mahutada korraga kaht vastandlikku mõtet.“ Ta tõmbas lauba kipra, nõnda et see liigutus peitis ta silmad peagu täielikult mustade kulmude ja veelgi mustema juuksetuka varju, ning kummutas klaasi. „Las ma selgitan …“

      „See oleks tore, aga ma pean sõpradega kokku saama, et lõunale minna.“

      „Sul ei ole sõpru, Spencer. Sa ei meeldi isegi mulle. Vaata, on mõttetu eitada, et valu põhjustamine või kogemine on kõige vastikum inimlik kogemus. Enne kui me hakkasime patsiente oimetuks tegema, oksendasid kirurgid hirmust selle pärast, mida nad pidid tegema asuma; täie mõistuse juures mehed ja naised elasid pigem kakskümmend aastat vähem, kui et läksid noa alla – ja sinagi teeksid seda, ja mina ka! Aga ükspuha, on võimatu öelda, mis see valu tegelikult on või mida me päriselt tunneme või kas see, mis teeb valu ühele, teeb valu ka teisele – see on rohkem kujutlusvõime kui kehaline küsimus … nii et sa saad ju aru, kui väärtuslik võib hüpnoos olla?“ Ta pilutas Spenceri poole silmi ja jätkas: „Kui sa räägid mulle, et põletasid ennast ja sul on valus, siis kuidas võin ma teada, kas sinu aistingud sarnanevad pisutki nendega, mida tunneksin mina, kui ma kannataksin samasuguse vigastuse käes? Ainus, mida ma võin kindlalt väita, on see, et me mõlemad kogeme mingisugust füüsilist reaktsiooni ühele identsele ärritajale. Tõsi küll, me mõlemad võime kiunatada ja solistada natuke külma vee all ja nii edasi, aga kuidas võin ma teada, et tegelikult ei koge sa sellist tunnet, mis paneks minu, kui ma peaksin seda tundma, kiunuma hoopis teisel toonil?“ Ta ajas hambad korraks hundilikult irvi ja läks edasi: „On seal vahet? Kas see muudaks arsti raviplaani? Kui sa hakkad valu tegeliku olemuse – või mõõdetavuse – kohta küsimusi esitama, siis kuidas saaksid sa hüljata või võtta kasutusele mingi ravimooduse, mille täielikku meelevaldsust sa ise tunnistad?“

      Kaotanud asja vastu huvi, küürutas Garrett põrandale kukkunud paberilehti üles korjama ja asus neid korralikult virnadesse sortima. „Sellel pole mingit tähtsust, praktilises mõttes mitte vähimatki. See mõte tuli mulle lihtsalt pähe, ja kõik. Mulle tulevadki mõtted pähe ja mulle meeldib neist rääkida, ja kedagi teist mul pole. Ma peaksin koera hankima.“ Märgates, et sõpra haaras tusk, võttis Spencer sigareti ja istus kella tiksumist eirates leentoolile ning uuris tuba. See oli fanaatiliselt puhas ja parimagi tahtmise juures polnud kitsi talvepäikese käes võimalik leida tolmukübetki. Toas oli kaks tooli ja laud ning kaks pakkimiskasti, mis sobinuks kuhugi mujale. Akna ette naelutatud kangariba oli viledaks pestud ja koltunud ning valge kivikamin läikis. Oli tunda tugevat sidruni- ja antiseptikulõhna ning kaminasimsil olid Ignaz Semmelweisi ja John Snow’ mustas raamis pildid. Väikese laua kohale oli nööpnõelaga kinnitatud joonistus (allkiri: „Luke Garrett, kolmeteistaastane“), millel toika ümber keerdunud madu nilpsab oma kahetipulise keelega õhku – see sümboliseeris tuleriidale viidud ema üsast välja kistud Asklepiost, kellest sai ravitsemisjumal. Ainus söök-jook, mida Spencer oli nonde heledaks nühitud treppide lõpus näinud, oli odav õlu ja Jacob’si kreekerid. Ta vaatas sõpra ja tundis, kuidas temas võitlevad tuttaval moel äng ja lemb, mida too alati esile kutsus.

      Spencer mäletas kirkalt nende esimest kohtumist ühes Royal Borough’ õppehaigla auditooriumis, kus Garrett oli osutunud oma juhendajaist nii teoorias kui ka tõsiasjade äratundmises taiplikumaks ja talus õpetamist silmatorkavalt tõrksalt, välja arvatud südame anatoomiat ja veresoonkonda tudeerides, kui ta muutus nõnda poisikeselikuks ja innukaks, et teda kahtlustati nöökamises ja visati tihti loengult välja. Spencer, kes teadis, et ta ise saab oma võimete piire varjata ja ületada ainult õppides, kõvasti õppides, vältis Garrettit. Ta kahtlustas, et Garretti kõrval ei jäta ta kuigi head muljet, ning liiatigi pelgas ta pisut seda sünget sädet tema silmis. Kui nad kord ühel õhtul tühjas laboris, mille uksed pidanuks ammu lukus olema, kokku said, arvas ta esimese hooga, et küllap vaevab Garrettit mingi ränk mure. Too istus longuspäi ühel sälke ja Bunseni lambi põletusjälgi täis pingil ning põrnitses ainiti midagi oma väljasirutatud käte vahel.

      „Garrett?“ oli ta küsinud. „Oled see sina? Kas kõik on korras? Mis sa siin nii hilja teed?“

      Garrett ei vastanud, aga pööras pead, ja sardooniline muie, mis tavaliselt ta nägu ilmestas, oli kadunud. Seeasemel paistis seal otsekui kellegi teise inimese siiralt õnnelik leebe naeratus ning Spencer arvas, et Garrett pidas teda eksikombel mõneks sõbraks, kuid Garrett viipas ja ütles: „Kuule! Tule siia ja vaata, mida ma tegin.“

      Spenceri esimene mõte oli, et Garrett tegeleb tikkimistööga. Selles poleks olnud midagi imelikku: igal aastal toimus kirurgiaresidentide võistlus, et selgitada välja, kes suudab teha valgel siidiruudul kõige täpsemaid pisteid, ja mõni väitis, et on kasutanud harjutamiseks ämblikuvõrku. See, mis nüüd Garretti pilku köitis, oli imeilus, miniatuurset Jaapani lehvikut meenutav asi, mille käepideme küljes rippus äärmiselt peenekoeline tutt. See polnud pöidlast suurem ja selle sini-tulipunasekirju muster tihkel kollakal põhjal oli sedavõrd viimistletud, et ta ei saanud õieti arugi, kuskohas olid lõimed siidi läbistanud. Ta kummardus lähemalt vaatama, pilk teravnes ja keskendus ning ta sai aru, mis see on: vapustavalt täpne inimese mao väljalõige, paberõhukeseks ihutud, täis veresoonte võrgustikku kujutavaid tindijooni, ning kõik see asetatud kahe klaasi vahele. Ükski kunstnik poleks saavutanud nõnda peent pistet ning keerdunud veene ja artereid, mis ei paistnud küll olevat sugugi korrapäraselt paigutatud, ent milles Spencer arvas nägevat kevadiste raagus puude kuju.

      „Oh sa!“ Nende pilgud kohtusid ja mõlema ilme lõi särama – ning seda lõimesõlme ei harutanud enam miski lahti.

      „Sina tegid selle?“

      „Mina