Ei jäta hüvasti. Борис Акунин

heli, mis ei jätnud Fandorinit kunagi ükskõikseks: naise meeleheitlikku nuttu. Mõeldamatu olnuks mööduda, selgitamata välja niivõrd intensiivse mureavalduse põhjuseid.

      Erast Petrovitš pidas kinni, kuid istuvas asendis nägi ta ainult selgasid.

      „Mišake, andke mu Mišake tagasi!” nuuksus keegi naine, õigemini aastates daam, kuna hääl oli tal kärisev ja hääldus pretsioosne: „antkhe”.

      Maabumise puhuks oli Masa varustanud invaliidi jalutuskepi-ga. Toetunud sellele, ajas Fandorin end püsti, trügis ettepoole.

      Peast kinni hoides istus maas vana mees, seljas sinkjashall sinel erepunaste revääridega ja jalas kindralilampassidega püksid, kuid seejuures ei olnud tal vormi- ega isegi mitte nöörsaapaid, vaid lapitud viltkotad. Ta surus kätt peahaavale, sõrmede vahelt voolas ohtralt verd. Kõrval tammus jalalt jalale eideke, seljas kunagi ehk viisakas olnud, kuid nüüd armetuks kulunud palitu. Ta oli pisike, kuivetunud, hallide lokikestega ning kordas muudkui, abitult ringi vaadates: „Andke, andke Mišake tagasi! Andke tagasi! No palun! Kus mu Mišake on?” Daam oli ilmselgelt endast väljas. Meenutas tüdrukut, kellelt on nukk ära võetud, ainult väga vana tüdrukut, mõtles Fandorin nägu krimpsutades. Vaatepilt oli rusuv.

      Ta kuulatas ümberolijate jutte, püüdes aru saada, mis on juhtunud.

      Rahvasummas räägiti:

      „Taat on ise süüdi. Esiteks pole vaja kindralilampassidega epu-tada, ega meil vana režiim ole. Teiseks, kui rekvisitsioon, siis seisa vagusi. Oleks võidud vastupanu eest ka kohapeal maha lüüa. „Mustadel” käib see nagu nalja.”

      „Kas see Miša võeti kinni või? Millega kindralile äsati?” tahtsid teada need, kes olid hiljem ligi astunud. Neile vastati, pilt sai aegamööda selgemaks.

      Vanapaari oli peatanud mingi mustkaartlane-anarhist. Nägi naisel medaljoni – kullast, teemantidega – ja võttis ära. Kindral proovis tagasi võtta – sai püstolipidemega vastu pead.

      Vahepeal oli viga saanu end maast püsti ajanud, püüdis nutvat daami emmata, kuid too lükkas ta eemale, karjudes muudkui Mišakese järele. Vanamees oli pikka kasvu, puhast tõugu, halli habemega, mida kunagi nimetati arvatavasti uhkelt kikkhabemeks, kuid nüüd oli see deklasseerunud sokuhabemeks või koguni tuustiks.

      „Härrased, jumala pärast!” ütles endine kindral. „Jookske talle järele, keelitage! See oli ainus, mis Poljal oli veel alles. Ma läheksin ise, kuid pea käib ringi, jalad ei liigu.”

      „Teemantidega medaljon? Looda sa, et annavad tagasi. Ütle aitäh, et maha ei koksatud,” vastati talle.

      „Asi pole medaljonis! Jätku endale! Seal on meie kadunud poja päevapilt ja tema lokike.”

      „Näed siis, neil heitis pojake hinge,” hakkas mingil halemeelsel eidel vanamehest kahju. „Meesterahvas, äkki jooksete sellele kurikaelale siiski järele? Milleks talle pilt?”

      „Jajaa, jookse ise. Ei mul ole eluisu otsas,” rehmas too, kelle poole eit oli pöördunud.

      Kõik hakkasid juba laiali minema, olles rahuldanud oma uudishimu. Nähtavasti oli sündmus iseenesest argipäevane.

      Peagi oli selle õnnetu paari juurde jäänud ainult Erast Petrovitš.

      „Pange daam istuma,” ütles ta. „Ta on minestamise äärel.”

      „Jajah, tänan.”

      Kindral talutas naise hoolitsevalt toolini, pani istuma ning äkki too nõrkes, lõtvus. Nuuksus väheke, muigutas huuli, jäi vakka. Roidus või uinus.

      „Kuidas te küll nii ettevaatamatu olite?” küsis Fandorin. „Kindralisinelis, lampassidega. Ja kuldmedal kõigile näha.”

      „Sinel ja lampassid tulevad vaesusest. Pole enam midagi muud selga panna.” Vanamees pühkis aina rätikuga verd ära, kuid see muudkui jooksis. „Oleme kogu muu garderoobi maha müünud või toidu vastu vahetanud, aga seda ei taha keegi. Mis aga puutub medaljonisse… Saate aru, Miša oli meie ainus poeg, väga hiline, me enam ei lootnudki. Aga Apollinaria Lvovnal seisnes pojas kogu elu. Miša tapeti Tannenbergi all.”

      „Kus?”

      „Ida-Preisimaal, kus langes kogu kaardivägi, mäletate? Miša oli alles polku jõudnud ning kohe esimeses lahingus… Sestpeale on Polja natuke… rohkem kui natuke haige.” Kindral puudutas delikaatselt meelekohta. „Pani viimase ülesvõtte Mišast medaljonisse, samuti tema esimese kihara. Päeval istub, vaatab pilti, naeratab, silitab lokki – ja on rahulik. Ei lahku ööselgi, hoiab rusikas. Ning ennist hakkas tänaval ka vaatama. Ma viin alati pärast lõunat teda värsket õhku hingama. Siin aga tuli see must. Nägi ja ajas küüned taha…”

      Vanamehele meenus äkki:

      „Palun vabandust, ma ei tutvustanud end. Aleksandr Ksenofontovitš Tšernõšev. Endine Nikolai inseneriakadeemia professor. Läksin erru juba enne sõda, seoses vanusega.”

      Fandorin esitles end samuti. Vahetati kummardusi.

      „Lubage näha teie haava, krahv,” ütles Erast Petrovitš. „Te olete ju krahvide Tšernõševite soost?”

      „Õnnetuseks jah.” Aleksandr Ksenofontovitš muigas nukralt, rätikut haavalt võttes. „Sellepärast olengi leivakaartidest ilma jäetud. Rajooninõukogu sätestas, et tiitliga aristokraatiale ei anta. Muide, endistele kindralitele pole samuti ette nähtud, seega olen ma, nagu seda nüüd nimetatakse, „kahekordselt ilmajäetu”. Umbes nagu väljaspool abielu sündinud juut, kui väljenduda vana režiimi vaimus.”

      Fandorin vaatas haiget saanud koha üle.

      „Löök oli tugev, kuid õnneks vaid riivas. Siin on sooned lähedal, sellepärast tulebki nii palju verd. Nahk on rebenenud ning mõistagi saite põrutada, kuid õmmelda pole vaja. Ainult desinfitseerida ja kinni siduda. Võib öelda, et vedas.”

      Kindral naeris kuivalt:

      „Vedas? Teate, kolmeteistkümnendal, kui ma pensionile läksin, otsustasime me Poljaga tähistada seda sündmust ümbermaailmareisiga. San Fransiscos jäime Shanghaisse suundunud aurikust maha, ent see põrkas öösel reidil kaubalaevaga kokku ning läks koos kõigi reisijatega põhja. Me olime meie vedamisest täiesti rabatud. Kuid hiljem olen ma korduvalt mõelnud: oh, milline õnn oleks olnud, kui me oleksime tookord uppunud oma oivalises esimese klassi kajutis ja poleks kõike järgnenut näinud…”

      „Kuulake, ma olen vedamise osas asjatundja. Veab siis, kui sa saad parima olemasolevatest variantidest. Olemasolevatest, mõistate?” vastas Fandorin rangel toonil, lisades mõttes: kui sulle näiteks tulistatakse kuklasse ja sa pääsed sellest kõigest sandiks jäämisega. „Kui mustkaartlane – või kes ta iganes oli – oleks teil pea sodiks löönud, jäänuks teie abikaasa päris üksi. Ja mis siis saaks?”

      „Ta sureb nüüd niikuinii ära.” Tšernõšev võdistas õlgu, vaadates magajat. „Ilma Miša pildita Polja ei suuda elada. Ta keeldub söömast, keeldub joomast. Nutab kõik pisarad välja ja heidab hinge. Kuid teil on õigus. Ma pean olema temaga. Teate, me oleme nelikümmend viis aastat koos olnud ja pole kunagi teineteisest lahkunud. Ta tuli mulle isegi Türgi sõtta järele. Oli Plevna all laatsaretis halastajaõeks.”

      „Plevna all?”

      Fandorin katsus ette kujutada, millised olid Tšernõševid näinud välja nelikümmend aastat tagasi, türklaste kantsi müüride juures. Mees oli noor insener, naine habras, kuid nähtavasti kindlameelne nooruke daam.

      „Kas teie olite ka seal?” Aleksandr Ksenofontovitš vaatas teda täpselt samasuguse pilguga – nagu kaaslane ammu kadunud ajast. „Issand, miks me selle kõigeni elasime?”

      „Te küsite seda Issandalt?” kehitas Fandorin õlgu. „Las siis Tema vastabki… Viime krahvinna koju. Oletan, et te ei ela siit kaugel?”

      „Siinsamas lähedal, Petroverigski põigus. Kuid te ise suudate vaevu kõndida. Küllap on teil raske seistagi? Mis teil tervisega on?”

      „Haavatasaamise tagajärjed. Pole hullu. Ma suudan