Asum ja Impeerium. Айзек Азимов

teadsite Asumist enne, kui keegi teine sellest kuulnudki oli. Te teate sellest rohkem kui keegi teine Impeeriumis. Te arvatavasti teate, kuidas teda oleks kõige parem rünnata; ja arvatavasti saate mind temapoolsete vastuabinõude suhtes ette hoiatada. Kuulge, saagem sõpradeks.”

      Ducem Barr tõusis. Ta ütles kindlalt: „Abi, mida ma suudaksin teile pakkuda, on tühine. Niisiis vabastan teid sellest, hoolimata teie pakilisest nõudmisest.”

      „Olukorra pakilisuse üle otsustan mina.”

      „Ei, ma mõtlen seda tõsiselt. Isegi kogu Impeeriumi võimsus ei suudaks seda kääbusmaailma purustada.”

      „Miks mitte?” Bel Riose’i silmad kilasid metsikult. „Ei, ärge paigast liikuge. Ma ütlen teile, kui te tohite lahkuda. Miks mitte? Kui te arvate, et ma alahindan seda vaenlast, kelle ma üles leidsin, siis te eksite.” Ta jätkas vastumeelselt: „Patriits, tagasiteel kaotasin ma ühe laeva. Mul ei ole tõendeid, et see langes Asumi kätte; kuid sellest ajast peale pole laeva asukohta kindlaks tehtud ja kui see olnuks üksnes õnnetusjuhtum, oleks me kindlasti pidanud laeva vraki tagasiteel üles leidma. See pole oluline kaotus – väiksem kümnendikust kirbuhammustusest, kuid see võib tähendada, et Asum on vaenutegevust juba alustanud. Sellise agaruse ja tagajärgedest mitte hoolimise taga võivad peituda meile tundmatud jõud. Kas te siis aitaksite mind ja vastaksite ühele küsimusele? Kui suur on nende sõjaline võimsus?”

      „Mul ei ole aimugi.”

      „Siis selgitage oma seisukohti. Miks te väidate, et Impeerium ei suuda võita seda tillukest vaenlast?”

      Siwennalane istus Riose’i ainitist pilku vältides. Ta rääkis pingutusega: „Sellepärast, et ma usun psühhoajaloo printsiipidesse. See on kummaline teadus. Üks inimene, Hari Seldon, viis selle matemaatilise küpsuseni ja koos sama mehega suri ka teadus. Pärast teda pole suutnud keegi orienteeruda selle peensustes. Kuid selle lühikese perioodi vältel osutus see kõikide aegade võimsaimaks inimkonna uurimise vahendiks. Teesklemata, nagu suudaks ta ette öelda üksikisiku käitumist, formuleeris ta kindlad seadused, mis on võimelised matemaatilise analüüsi ja ekstrapolatsiooni varal valitsema ja ennustama inimrühmade massitegevust.”

      „Niisiis ...”

      „Seldon ja tema töörühm rakendasid Asumi rajamisel psühhoajalugu täies ulatuses. Koht, aeg ja tingimused ühinevad matemaatilise täpsusega, mis paratamatult viib Universaalse Impeeriumi tekkeni.”

      Riose’i hääl värises pahameelest. „Kas teie arvates saab tema kunst ette ennustada, et ma ründan Asumit ja kaotan sellise ja sellise lahingu sel ja sel põhjusel? Te püüate väita, et ma olen rumal robot, kes järgib ettemääratud kurssi hävingule.”

      „Ei sugugi,” vastas vana patriits teravalt, „ma juba ütlesin, et sel teadusel pole mingit pistmist üksikindiviidi käitumisega. Ette ennustatud on laiem tagapõhi.”

      „Järelikult jääme me Ajaloolise Paratamatuse Jumalanna juhtiva käe kindlasse haardesse.”

      „Psühh oajaloolise Paratamatuse,” parandas Barr leebelt.

      „Ja kui mina tarvitan oma vaba tahte õigust, mis siis? Kui ma otsustan rünnata järgmisel aastal, või üldse mitte rünnata? Kui paindlik on Jumalanna? Kui leidlik?”

      Barr kehitas õlgu. „Rünnake praegu või mitte kunagi; üheainsa laeva või kõigi Impeeriumi jõududega; sõjalise jõu või majandusliku survega; avaliku sõjakuulutamisega või reetlikult salajasest varitsusest. Tehke, mida soovite ja kasutage oma täielikku vaba tahet. Ikkagi te kaotate.”

      „Hari Seldoni surnud käe tõttu?”

      „Inimkäitumise matemaatika surnud käe tõttu, mida ei saa ei peatada, ei kõrvale kallutada ega viivitama sundida.”