Asum ja Impeerium. Айзек Азимов

tema poole. „Õigus! Ma ei tea, millal Impeerium ründab. Meil võib veel aega olla.”

      „Hober Mallow sisenes ise Impeeriumi dominiooni,” pakkus välja teine mees.

      Kuid Forell raputas pead. „Ei midagi nii otsest. Keegi meist pole enam noor. Oleme roostes liigsest kantseleilikkusest ja administratiivseist pisiasjust. Ma vajame teovõimelisi noori mehi ...”

      „Iseseisvaid kaupmehi?” küsis neljas mees.

      Ja Forell noogutas ning sosistas: „Kui on veel aega ...”

      3. SURNUD KÄSI

      Bel Riose katkestas oma kannatamatu edasi-tagasi marssimise ja tõstis lootusrikkalt pilgu, kui ta abi sisse astus. „Kas Tähekesest on mingeid teateid?”

      „Mitte mingeid. Luuregrupp kammis läbi maailmaruumi selle kvadraadi, kuid meie instrumendid ei avastanud midagi. Komandör Yume teatas, et laevastik on kättemaksuks otsekohe valmis ründama.”

      Kindral raputas pead. „Ei, luurelaeva eest mitte. Veel mitte. Käsi tal kahekordistada ... Ei, oota! Ma kirjutan läkituse. Lase see kodeerida ja laseril edasi anda.”

      Rääkimise ajal ta kirjutas ja pistis siis paberi ootavale ohvitserile pihku. „Kas siwennalane pole veel tulnud?”

      „Ei ole veel.”

      „Hästi. Hoolitse selle eest, et ta kohe pärast saabumist siia juhatataks.”

      Abi saluteeris agaralt ja lahkus. Riose jätkas oma edasi-tagasi kõndimist.

      Kui uks teist korda avanes, seisis lävel Ducem Barr. Aeglaselt, teda juhatava abi kannul astus ta eredasti valgustatud ruumi, mille lage ilustas stereoskoopne Galaktika mudel. Toa keskel seisis Bel Riose, välimunder seljas.

      „Tere päevast, Patriits!” Kindral tõukas jalaga tema poole tooli ja saatis abi käeviipega minema, sõnades: „See uks jääb suletuks, kuni ma ise selle avan.”

      Jalad harkis, üks käsi selja taga teist randmest haaramas, seisis ta siwennalase ees ja kõigutas end aeglaselt ning mõtlikult päkkadel.

      Siis küsis ta karmilt: „Patriits, kas te olete lojaalne Imperaatori alam?”

      Barr, kes oli seni ükskõikselt vaikinud, kortsutas puiklevalt kulme. „Imperaatorlikku valitsust pole mul põhjust armastada.”

      „Mis hoopiski ei tähenda, et oleksite reetur.”

      „Tõsi. Kuid mitte olla reetur on samuti kaugel nõusolekust hakata teie aktiivseks abiliseks.”

      „Tavaliselt kah tõsi. Kuid kui te antud juhul keeldute koostööst,” lausus Riose kaalutlevalt, „peetakse seda reetmiseks ja teid koheldakse sellele vastavalt.”

      Barri kulmud tõmbusid kokku. „Oma sõnalist vägivalda võite alluvate kallal tarvitada. Mulle piisab teie vajaduste ja soovide lihtsast mainimisest.”

      Riose istus ja ristas jalad. „Barr, meil oli üks varasem jutuajamine poole aasta eest.”

      „Neist teie võluritest?”

      „Jah. Te mäletate, mida ma lubasin teha.”

      Barr noogutas. Ta käed puhkasid lõdvalt süles. „Te kavatsesite nende elupaika külastada. Viimased neli kuud olete ära olnud. Kas leidsite nad?”

      „Leidsin? Seda küll,” hüüdis Riose. Ta huuled olid ärritusest kanged ja suure vaevaga suutis ta vältida hammaste kiristamist. „Patriits, nad ei ole mingid võlurid; nad on ehtsad kuradid. Seda on niisama raske uskuda kui kaugeima udukogu olemasolu. Kujutlege! See on taskurätiku-, sõrmeküünesuurune maailm; nii tähtsusetute aineliste varudega, nii vähese energia ja mikroskoopilise rahvaarvuga, et sellest ei piisaks isegi Tumedate Tähtede tolmunud piirkondade kõige mahajäänumatelegi maailmadele. Ja seejuures on see rahvas nii uhke ja auahne, et unistab vaikselt ja sihikindlalt kogu Galaktika valitsemisest.

      Nad on nii enesekindlad, et isegi ei kiirusta. Nad liiguvad aeglaselt, fegmaatiliselt, nagu oleks neil aega sajandeid. Nad neelavad maailmu, kui neile sobib ja roomavad läbi tähesüsteemide logeleva, mõnuleva rahuloluga.

      Ja see õnnestub neil. Pole kedagi, kes neid peataks. Nad on üles ehitanud räpase kaubandusühiskonna, mis sirutab oma tundlad süsteemide järele kaugemale, kui nende mängulaevad söandavad lennata. Agendid, kes nimetavad end kaupmeesteks, tungivad mitmete parsekite taha.”

      Ducem Barr katkestas Riose’i ägeda sõnadevoolu. „Kui palju sellest informatsioonist on tõene; ja kui palju on üksnes kättemaksu raev?”

      Sõjamees tõmbas hinge ja rahunes. „Minu raev ei pimesta mind. Ma ütlen teile, et käisin maailmades, mis on Siwennale ligemal kui Asumile, kus Impeerium on kauge müüt ja kus kaupmehed on käegakatsutav tõelus. Meid endid peeti kaupmeesteks.”

      „Kas Asum ise ütles teile, et nende eesmärk on Galaktikat valitseda?”

      „Ütles mulle!” Riose vihastas uuesti. „Asi pole selles, mida nad ütlesid. Ametiisikud ei öelnud midagi ja rääkisid üksnes äriasjadest. Aga mina vestlesin lihtinimestega. Minu tähelepanu köitsid tavalise inimese mõtted, neile ilmutatud saatus, suure tuleviku rahulik heakskiit. Selliseid asju ei saa varjata ja rahvahulkade üldist optimismi nad ei püüagi peita.”

      Siwennalane ilmutas avalikult oma vaikset rahulolu. „Pange tähele, et siiani kinnitab kõik üsna täpselt minu rekonstruktsiooni sündmustest.”

      „See teeb kahtlemata au teie analüüsivõimele. Ühtlasi kinnitab see tubli ja iseteadev kommentaar kasvavat ohtu Tema Keiserliku Majesteedi valdustele,” vastas Riose pahura sarkasmiga.

      Barr kehitas ükskõikselt õlgu. Äkki kummardus Riose ettepoole, haaras vanamehe õlgadest kinni ja vaatas ainiti kummalise õrnusega talle silma.

      „Nüüd, Patriits, lõpetame selle! Mul pole mingit soovi olla ebakultuurne. Minu arvates on Siwenna vaenulikkuse pärand Impeeriumi vastu vihatav koorem, mille minemapühkimiseks teeksin ma kõik, mis minu võimuses. Kuid ma olen sõjaväelane ja sekkuda tsiviilasjusse ma ei saa. See tooks kaasa minu ametist mahavõtmise ja mu kasulikkus oleks sellega jalamaid hävitatud. Mõistate? Ma tean, et taipate. Jäägu see neljakümne aasta vanune veresaun ja teie kättemaks süüdlasele meie kahe teada ja nüüd unustagem see. Ma vajan teie abi ... Tunnistan seda avameelselt.”

      Noormehe hääles pulbitses pakilisus, aga Ducem Barr üksnes raputas leebelt ja järelemõtlikult pead.

      Riose vannutas: „Te ei mõista mind, Patriits, ja kahtlen, kas suudan teid veenda. Ma ei saa argumenteerida, lähtudes teie seisukohalt. Teie olete õpetlane, mina mitte. Kuid seda ma võin teile öelda. Mida iganes te Impeeriumist arvaksite, peate möönma tema suuri saavutusi. Tema relvajõud on küll üksikuid kuritegusid sooritanud, kuid enamasti on need ikka kaitsenud rahu ja tsivilisatsiooni huve. Impeeriumi laevastik lõi Pax Imperiumi, mis valitses Galaktikat kaks tuhat aastat. Vastandage need kaks tuhat rahuaastat Impeeriumi embleemi Päike-ja-Kosmoselaev vapi all sellele eelneva tähtedevahelise anarhia kahe aastatuhandega. Mõelge järele nende vanaaja sõdade ja hävingu üle ja öelge mulle, kas vaatamata kõigile puudustele ei tasuks Impeeriumi säilitada.

      Mõelge järele,” jätkas ta veenvalt, „milleni on Galaktika välisääred nende lahkulöömise ja iseseisvuse päevil langenud. Küsige eneselt, kas te väiklasest kättemaksuhimust juhindudes taandaksite Siwenna, võimsa laevastiku kaitse all oleva provintsi tema praeguselt positsioonilt barbaarseks maailmaks barbaarses Galaktikas, kus valitseb tükeldatud iseseisvuse üldine alandus ja viletsus.”

      „Kas asi on nii halb?” sosistas siwennalane.

      „Ei ole,” möönis Riose. „Isegi kui meie elu pikeneks neljakordselt, oleksime ise kahtlemata väljaspool hädaohtu. Kuid mina võitlen Impeeriumi eest; selle ja sõjalise traditsiooni eest, mille tähendust endale ma kahjuks teile selgitada ei suuda. See sõjaline traditsioon põhineb Impeeriumi seadustel, mida ma teenin.”

      „Te