Üldine usundilugu. Uku Masing

      

      See on aga vaid loogiline reastus, küsitavaks jääb, kuidas need küljed ühe sõnaga väljendatud mõistes on seoses geneetiliselt, s.t., mida nendest “usk” tähendas kõigepäält ja mis oli olemas enne, kas verb või noomen. Võime oletada, et kõikehaarav põhitähendus on vanim (vanim põhitähendus oli kõikehõlmav) ja võrrelda teda teiste keelte vastavate mõistetega ning vaadelda teda ajalooliselt, sest mulle tundub, et mõistete täpsustumine ja endapiiramine on pika ajalise käigu tulemus alles.

      Võrrelda kreeka või ladina mõiste sisuga meie oma on raske, sest esimesi me ei taipa küllalt hästi võimetuse pärast kujutella end nende inimeste hinge. Paistab küll, nagu oleks pistis päämiselt usklik hoiak väidete suhtes, mis keegi esitab, ning fides selle hoiak, kes ei kahtle enda ega teise võimes pidada kinni kehtivaist, õigeist ning häist eluvormidest. Siis peaks ütlema, et meie mõiste on primitiivsem olemuselt, laiema sisuga ning ebatäpsem. Kuid see võib olla näiline. Seepärast, jälgides meie mõiste sisu minevikku, peaksime jõudma kaugemale kui kreeka või ladina omaga. Tuleks siis uurida, kuidas ja kunas inimene sai üldse olemuse, meelsuse, ning teadlikuks oma olemusest, kuidas ta siis seda väga mitmel moel avaldas ning teostas väljaspoole eri aegadel ning eri kohtadel. Säärase uurimisega saaksime ehk üsna kaugele, kuid meid väga takistaks mõiste enda sisemine ühekülgsus.

      

      

      4. Sest mõisteteanalüüs valgustab ikkagi päämiselt mõiste ratsionaalset, filosoofilist külge, me ei saavuta peaaegu midagi tundest, mis on inimesel ja oli avastades esmalt ning avastades üha edasi oma olemust kogu maailma taustal. Nagu avastus, et midagi on ilus, midagi hää või õige oli kunagi ja on praegugi seotud emotsioonidega, nii ka avastus “mina olen säärane võrreldes muuga”. Seda ka olulist külge me ei saa avastada mõistelise analüüsiga, kuigi saavutame teatava suuna. Seda on võimalik avastada ainult introspektiivselt (sõna kõige laiemas mõttes), s.t., vaadeldes iseenda möödunud uskumisakte või teiste omi, mis on avaldunud sõnas, kirjas, kunstis ja osalt tegudeski. Õigus ja kohus kasutada seda meetodit ei olene sellest, mis moel oleme teinud kindlaks uuritava sõna tavalise sisu ega sisust endast. Sest me tahame teda ju täpsustada ning selgitada introspektiivsel teel, et defineerida teda täpsemalt kui võimaldab sõnaanalüüs.

      Muidugi leidub küllalt definitsioone, mis olenedes väitjate filosoofilisist eeldusist, jätavad emotsionaalse külje hoopis kõrvale, ja usule annavad koha vastavalt süsteemistruktuurile (vrdl. HEGEL, DORNER) või püüavad objektiivistada oma kogemusi olemasolevast (NATORP, SABATIER, RITSCHL). Needki definitsioonid pole täiesti aprioorset laadi, vaid mingil moel on kasutatud introspektsiooni, kas ajaloolist või psühholoogilist. Teised, milledes emotsioonid on olulised, erinevad emotsioonide valiku ning nende rõhutuse suhtes, samuti selles, kas nad peavad olema kehtivad ainult ürgseile inimesile või praegustelegi.

      Mina isiklikult defineeriksin usku, öeldes, et ta on inimese alandlik, leplik ja koordineeruda tahtev hoiak selle suhtes, mis ta tunneb olevat mõistetamatu, saladusliku ja endast kõrgema ning võimsama. Nii üldises ulatuses definitsioon on kehtiv igal ajal ja kõigis paigus.

      Selle definitsiooniga, millele taolisi on nimetatud allpool, poleks rahul ei tõsised ortodokssed inimesed, kellele usk on esijoones veene teatavais “tõdedes” või mõnede kommete absoluutses õigustuses, kuid ka mitte ateistlike kalduvustega liberalistlikud evolutsionistid. LUBBOCK, arvestades umbes taolise definitsiooniga, ütleb (174):

      

      

      “Kui juba pelk hirmutunne ja arvamus [Bewusstsein], et võibolla veel peale meie ka teised väekad olendid [kas ta mõtleb, et inimesedki on “mächtige Wesen”?] elutsevad maailmakõiksuses, kehtivad religioonina, siis peame me vabalt järele andma, et see on inimeste ühisomand.”

      

      

      Ta pole aga sellega nõus, sest siis peaks lapse kartus pimeda ruumigi eest olema religioon ja päälegi:

      

      

      Tunded, milliseid koer või hobune oma peremehe vastu üles näitab, paistavad kujult sarnased ja tõepoolest on esimeste kuu poole ulgumises silmnähtavaid ühisjooni tseremooniatega, milliseid rändurid on täheldanud metsikute rahvaste juures.

      

      

      LUBBOCK ise ei ütle, mis ta meelest on religioon, kuid vihjeist (172. 177) ilmneb, et see on mingi “Glaubenslehre” [usu õpetus] ja mingi “Gottheit”[jumalus] on olemas, sest primitiivseimad inimesed olevat fetišistid, nad uskuvat, et “inimene võivat sundida jumalust oma soove kuulda võtma”. Põlatud definitsioon, kui sinna panna kartuse asemel mõni üldisem sõna, on mu meelest üsna õige. Ja ma isiklikult olen veendunud, et koera ulgumine on usundlik toiming, usuavaldus, samuti nagu tema reageerimist kiirele liikumisele või tiirlemisele võiks nimetada maagiliseks toiminguks. Ma ei näe põhjust, miks usk primaarse hoiakuna peaks olema võõras loomele täiesti ja omane ainult inimestele.

      Usk sisaldab teatavad emotsioonid, mis pole võõrad meilegi (tähtsusetusetunne tähtedevaatlemisel, ruumi või ajatajus, suures metsas); ta sisaldab soovi ning püüde olla hääs läbisaamises selle endast suuremaga (ükskõik, kuidas ta teda kujutleb) ja hoida teda endale sõbralikuna ükskõik milliste vahenditega, mõjustamine tuleb arvesse alles siis, kui inimene hakkab arvama, et see võib talle teha halbagi. Endastmõistetavalt sisaldab usk veende, et on olemas midagi inimesest võimsamat ja suuremat ning püüde mõista selle olemust, et koordineeruda. Kõigi usundite usklikele on need jooned põhilised usu juures, aga nad erinevad taolise nähte kujutlemiselt, kirjeldamiselt, mõistmiselt ning viimati vahendeilt, mida nad kasutavad koordineerumiseks temale. Teisisõnu, usk on üldinimlik (kui mitte veel avaram) nähe, usundid on metamorfootilised avalduskujud; usk on indiviidi hoiak, usund on tingitud sotsiaalsest struktuurist (kuigi sellele omakorda võib mõjuda usk).

      

      

      Sõnastuselt ja osalt sisultki taolisi definitsioone leidub üsna rohkesti. Nii on SÖDERBLOMile usk (WG: 143. 211. 223) “aimdus millestki üleinimlikust olemises; segatuna kartuse ja lugupidamisega selle vastu” või “harras aukartus” [heilige Scheu] selle definitsiooniks. R. THURNWALD (Handbuch der vergleichenden Psychologie I, Abt. 2, 1922: 279 jj.) arvab religiooni olevat “teatav hingelaadi seadumus [Gemütseinstellung] üleinimliku suhtes”. E. LEHMANN (LR⁴: I, 1925: 23, 29) ütleb religiooniks “tunne teatud jõududega vastastikku asetatusest, millised inimtegevuse üle kõrguvad ja sellele korraldavat mõju avaldavad” ning soovi “end nende järele kohandada”. K. BETH (RuM: 399): “tunne inimliku suutlikkuse suhtelisusest”, millele inimene reageerib nii, et “ta säilitab tõesti iseendas oma kogemuse abil saadud jõuetuse tunde jälje, nimelt kõige kaduva, indiviidi ja ühiskonna piiratuse ning ahtuse tunde ja määrab sellega ekvivalentse väärtuse [Gegenwert] kindlaks”.

      

      

      Umbes nõnda mõtles ka W. JAMES (Die religiöse Erfahrung in ihrer Mannigfaltigkeit, 1907), kelle arvates ürgnähteks on (391) “müstiline elamus, milles inimene saab lõpmatuga üheks ja see ühtsustervik teadlikuks ka enesest”. Sellele on iseloomustav “pidulikkus ja tõsidus ja vaimustunud pulma-meeleolu” (44), ning religioon on siis (27. 35) “üksikute inimeste tunded, tegevused ja kogemused niivõrd, kui nad arvavad endid mistahes jumaliku jõuga ühenduses olevaina, kuidas nad seda viimast ka endale lähemalt ette ei kujutaks”. Väga kaugel pole sellest ka SCHLEIERMACHER väites, et religioon tekib “aus der Bestimmtheit des unmittelbaren Selbstbewusstseins”^[2] ja on õieti “schlechthinniges Abhängigkeitsgefühl”^[3]. Veelgi vanemad teadlased võisid olla samal arvamisel “usulise tunde” sisu kohta, kuid nemad juba uskusid ta põhjustajaks midagi või kedagi selgemini nimetatavat.

      

      

      Albert