Naised, kes armastavad liiga palju. Робин Норвуд

ei, sest ma ei käi väljas meestega, keda olen baaris kohanud. Noh, ta tuli mulle pesumajja järele ja rääkis minuga ikka edasi. Lõpuks andsin ma talle oma telefoninumbri ja järgmisel õhtul läksime välja. Te kindlasti ei usu nüüd, aga me jõudsime selleni, et kahe nädala pärast elasime koos. Tal ei olnud kuskil elada ja minul oli vaja oma korterist välja kolida, niisiis üürisime koos korteri. Mitte miski ei olnud kuigi suurepärane – ei seks ega koosolemine ega midagi. Aga aasta pärast hakkas mu ema närvitsema, mis edasi saab, ja siis me abiellusime.” Jill raputas jälle oma lokke.

      Hoolimata sellest juhuslikust algusest muutus ta varsti sundkäitujaks. Kuna Jill oli üles kasvanud, püüdes heastada kõike, mis oli valesti, tõi ta loomulikult selle mõtlemis- ja käitumismalli oma abiellu kaasa.

      „Ma püüdsin nii väga. Ma tahan öelda, et ma tõesti armastasin teda ja olin otsustanud panna ta mind vastu armastama. Ma tahtsin olla täiuslik naine. Ma tegin süüa ja koristasin nagu hull ja ma püüdsin ka koolis käia. Tema ei töötanud kaua aega. Ta lihtsalt oleskles või kadus mitmeks päevaks korraga. See oli põrgu – oodata ja olla teadmatuses. Aga ma õppisin mitte küsima, kus ta oli, sest…” Ta häbenes, niheledes toolil. „Mul on raske seda tunnistada. Ma olin nii kindel, et suudan panna kõik muutuma, kui vaid küllalt pingutan, aga vahel sain vihaseks, kui ta ära kadus, ja siis ta lõi mind. Ma pole kunagi varem kellelegi sellest rääkinud. Mul on alati nii häbi olnud. Ma lihtsalt ei näinud end kunagi niiviisi, saate aru? Ma ei näinud end kellenagi, kes laseb end lüüa.”

      Jilli abielu lõppes, kui mees leidis ühel pikemal kodust äraolekul teise naise. Hoolimata sellest, milliseks agooniaks oli abielu muutunud, tundis Jill end hävitatuna, kui Paul lahkus. „Ma teadsin, et ükskõik, kes see naine oli, oli ta kõik, mida mina polnud. Ma sain tegelikult aru, miks Paul mu maha jättis. Ma tundsin, et mul ei ole midagi pakkuda ei talle ega kellelegi teisele. Ma ei süüdistanud teda, et ta ära läks. Ma ju ise ka ei suutnud ennast välja kannatada.”

      Mu töö Jilliga pidi aitama tal mõista haigusprotsessi, kuhu ta oli nii kauaks sukeldunud, ta narkootilist sõltuvust nurjumisele määratud suhetest emotsionaalselt ligipääsmatute meestega. Jilli käitumise sõltlaslik aspekt on sarnane uimastite narkootilise kasutamisega. Iga suhte alguses oli esialgne kõrgendatud meeleolu, eufooria ja erutustunne, mil ta uskus, et lõpuks võiksid rahuldatud saada ta sügavaimad vajadused armastuse, tähelepanu ja emotsionaalse turvalisuse järele. Seda uskudes muutus Jill üha rohkem ja rohkem sõltuvaks sellest mehest ja suhtest, et üldse end hästi tunda. Siis, nagu narkomaan, kes peab kasutama uimastit üha rohkem, sest see avaldab vähem mõju, tõmbas teda suhet tarbima üha rohkem, kuna ta leidis selles vähem rahuldust ja soovide täitumist. Püüdes kramplikult kinni hoida sellest, mis kunagi oli tundunud nii imeline, nii paljutõotav, ümmardas Jill orjalikult oma meest, vajades rohkem kontakti, rohkem julgustust, rohkem armastust, saades seda kõike aga vähem ja vähem. Mida halvemaks olukord muutus, seda raskem oli tal lasta asjadel minna. Ta ei suutnud lõpetada.

      Esimest korda minu juurde tulles oli Jill 29aastane. Ta isa oli olnud seitse aastat surnud, ent ta oli ikka kõige tähtsam mees Jilli elus. Kõigis suhetes teiste teda kütkestavate meestega suhtles ta tegelikult oma isaga, ikka veel nii väga pingutades, et võita armastust sellelt mehelt, kes iseenda probleemide tõttu ei suutnud seda pakkuda.

      Kui meie lapsepõlvekogemused on eriti valusad, kipume tihti ebateadlikult taaslooma samalaadseid olukordi läbi kogu oma elu, lootes kord saavutada meisterlikkust nendega toimetulekul.

      Kui me, näiteks nagu Jill, armastasime ja vajasime vanemat, kes meile armastavalt ei vastanud, alustame täiskasvanueas sageli suhteid samasuguse inimesega või paljude sellistega, püüdes „võita” vana võitlust armastuse eest. Jill isikustas seda dünaamikat, tundes külgetõmmet aina järgmise ja järgmise sobimatu mehe poole.

      On üks vana nali lühinägelikust mehest, kes on hilisööl oma võtmed ära kaotanud ning otsib neid tänavalaterna valguslaigus. Möödakäija pakub otsimisel abi ja küsib: „Kas olete kindel, et te nad just siin kaotasite?” Mees vastab: „Ei, aga siin on valge.”

      Jill, nagu see meeski, otsis seda, mis ta elus puudus, mitte sealt, kus oleks olnud mingit lootust seda leida, vaid sealt, kus temal kui liialt armastaval naisel oli kõige kergem otsida.

      Me uurime kogu selle raamatu jooksul, mis on liialt armastamine, miks me seda teeme, kus me seda õppisime ja kuidas muuta meie armastus tervemaks suhtlemisviisiks. Vaadakem veel kord liialt armastavate naiste iseloomulikke jooni, seekord ükshaaval.

      1. Sa oled pärit mittetoimivast kodust, kus su emotsionaalseid vajadusi ei rahuldatud.

      Võibolla parim moodus sellest tunnusest arusaamiseni jõuda on alustada esmalt selle teisest poolest: „…kus su emotsionaalseid vajadusi ei rahuldatud.” „Emotsionaalsed vajadused” ei käi ainult su armastuse- ja hellusevajaduse kohta. Kuigi see aspekt on tähtis, on veelgi otsustavam tõsiasi, et su tajusid ja tundeid suuremalt jaolt pigem ignoreeriti ja eitati kui tunnistati ja väärtustati.

      Näide. Vanemad tülitsevad. Laps kardab. Laps küsib emalt: „Miks sa isa peale kuri oled?” Ema vastab: „Ma ei ole kuri”, kuigi näeb välja vihane ja mures. Nüüd tunneb laps segadust, kardab veelgi rohkem ja ütleb: „Ma kuulsin, et sa karjusid.” Ema käratab vihaselt: „Ma ütlesin sulle, et ma ei ole kuri, aga ma saan kurjaks, kui sa kohe ei lõpeta!” Laps tunneb nüüd hirmu, segadust, viha ja süütunnet. Ta vanem on talle mõista andnud, et ta sai valesti aru, aga kui see on tõsi, kust siis tuleb see hirm? Laps peab nüüd valima, kas ta usub, et tal oli õigus ning vanem valetas talle ettekavatsetult, või end veenma, et ta eksib selles, mida ta kuuleb, näeb ja tunneb. Tihti jääb ta peatuma segaduse juurde ja lülitab oma tajud välja, et tal poleks vaja tunda ebamugavust, kui need kinnituseta jäävad. See kahjustab lapse suutlikkust iseend ja oma tajusid usaldada nii lapsepõlves kui ka hiljem täiskasvanuna, eriti lähisuhetes.

      Ka hellusevajadust võidakse eitada või ebapiisavalt rahuldada. Kui vanemad teineteisega tülitsevad või on hõivatud muud laadi võitlustega, jääb peres vähe aega või tähelepanu lastele. See jätab lapse lembenälga, ta ei tea, kuidas armastust usaldada või vastu võtta, ning tunneb, et ta ei olegi seda väärt.

      Nüüd selle tunnuse esimesest osast: pärinemine mittetoimivast kodust. Toimehäirega kodudes esineb üks või rohkem järgnevaist nähtustest:

       alkoholi ja/või teiste uimastite (sh legaalsete ravimite või illegaalsete narkootikumide) kuritarvitamine;

       sundkäitumine – näiteks liigsöömine, liigtöötamine, liigpuhastamine, liigraiskamine, liigdieeditamine, liigsportimine jne – need kõik on sõltlaslikud sundtegevused ja progresseeruvad haigusprotsessid; paljude muude kahjulike mõjude hulgas nad katkestavad ja välistavad tõhusalt ausad suhted ja läheduse perekonnas;

       abikaasa ja/või laste löömine;

       vanema sobimatu seksuaalkäitumine lapse suhtes võrgutamisest intsestini;

       pidev vaidlemine ja pinge;

       pikemad perioodid, mille ajal vanemad keelduvad üksteisega rääkimast;

       vanemad, kelle hoiakud või väärtused on konfliktsed või kes käituvad vastuoluliselt, võideldes laste poolehoiu pärast;

       vanemad, kes võistlevad omavahel või laste pärast;

       üks vanem, kes ei suuda perekonnas teistega suhelda ja väldib neid seetõttu aktiivselt, samas neid selles süüdistades.

      Kui üks vanemaist kehastab ükskõik millist neist käitumistest või kinnisideedest, kahjustab see last, sest rõhk on mitte suhtlemisel, vaid reeglite järgimisel. Kui mõlemad vanemad on haaratud mingist ebatervest tegevusest, võivad tulemused olla veelgi väärastavamad.

      Tihtipeale harrastavad vanemad üksteist täiendavaid patoloogiaid. Näiteks abielluvad sageli alkohoolik ja neurootiline ülesööja ning siis