Keelatud ööd vikondiga. Julia Justiss

peale käis, ei eitanud ta naine, et nad olid armastajad olnud – ja et ta ei saanud seega krahvile täie kindlusega väita, et poeg, kelle ta üheksa kuud pärast pulmi ilmale tõi, oli tõesti krahvi oma. Armukadedusest ja vihast pöörasena lahutas krahv end naisest ja jättis ta toetusest ilma – fondidest, majutusest, isegi poja koolitamisest. Ta abiellus uuesti üsna varsti pärast seda, kui lordid lahutuse kinnitasid, ja on pärast seda suunanud kogu oma rikkuse ja kiindumuse teise naise pojale. Nii palju kui mina tean, pole Telbridge vikonti aastaid näinud. Kuid ükski vimm maailmas ei muuda tõsiasja, et kuna Giles Hadley sündis pärast seda, kui Telbridge tema emaga abiellus, ja teda peeti aastaid krahvi pojaks, siis on ta selle kõige seaduslik pärija, millest Telbridge teda praegu ilma jätab.“

      Maggie raputas pead. „Vaene poiss! Mõni ime, et ta keeldub oma viisakustiitlit kasutamast. Aga sinu sõnade põhjal kasvas ta üles ilma igasuguste vahenditeta. Ma eeldaksin, et ta on mõni tola või jõhkard, aga ta tundub küllaltki kultuurne. Kas tema ema perekond aitas neid?“

      Lesk naeratas mõrult. „Kuigi ilmselgelt pani lahutus nad piinlikku positsiooni, olen ma alati uskunud, et veri peaks vere eest hoolitsema. Tüdruku vanemad aga – mõeldes kahtlemata rahalisele õnnistusele, mis krahv neile abielludes võimaldanud oli – ütlesid tütrest lahti. Poisist oleks võinud metslane kasvada, kui tema tädi poleks mõned aastad hiljem, pärast abiellumist, sekkunud ja veennud oma abikaasat poissi sponseerima ja kasvatama nii nagu tema seisusele kohane.“

      „Lord Newville?“ küsis Maggie. „Papa ütles mulle, et ta oli härra Hadley oma tiiva alla võtnud.“

      „Üsnagi. Newville’id hoolitsesid ema ja poja eest, rahastasid Hadley õpinguid ja sponseerisid teda parlamenti kandideerimisel. Pärast isa tõttu kogetut pole ime, et Hadleyst sai radikaal, kes on pühendunud aristokraatia võimu piiramisele.“

      „Mis tema emast sai?“

      „Kõike arvesse võttes oli ta rahul, elades pojaga maaelu eraldatuses. Ma arvan, et ta lootis, et ühel päeval tuleb armastatu ta juurde tagasi. Aga nagu välja tuli, oli perekonnal selle koha pealt õigus, kui mitte muus osas. Mees suri Indias mitu aastat pärast naisest lahutust ja naine ei elanud temast kuigi palju kauem.“

      „Nüüd, kui Telbridge’i vanim poeg on endale nime teinud, ja teades, et temast saab ühel päeval pärija, kas Telbridge’il poleks aeg oma pärijaga rahu sobitada?“

      Lesk raputas pead. „Randall Hadley on alati olnud uhke ja järeleandmatu mees. Ma arvan, et ta abiellus Hadley emaga, kuna tundis pigem rahuldust sõbralt naise üle löömisest kui kiindumust daami enda vastu, ja ta ei suutnud taluda mõtet, et tema naist oli keegi teine puudutanud. Vaid tänu Hadley tädi kainele mõistusele pole krahvkonna pärija täielik metslane.“

      „Nii et isa ja poja leppimiseks pole siis erilist võimalust?“

      „Ma ei panustaks sellele,“ vastas lesk. „Krahv on liiga kangekaelne; tema teine poeg on, nii palju kui ma kuulnud olen, pärija suhtes nii armukade ja põlglik, et kasutab iga võimalust, et isale temast halba rääkida. Mis vikonti puudutab, siis tema jääb pärijaks vaatamata sellele, kas nad ära lepivad või mitte. Ma eeldan, et ta pole eriti huvitatud lähenemisest mehele, kes tema ja ta ema saatuse hoolde jättis. Telbridge pole aastate jooksul kindlasti midagi teinud selleks, et ärgitada poega – kui vikont on tema poeg – lepitust otsima.“

      „Võib-olla,“ ütles Maggie ohates. „Aga see on ikkagi kurb.“

      „Peretülid on igipõlised. Loe piiblit,“ soovitas lesk.

      „See ei muuda neid vähem kahetsusväärseks.“

      „Tõesti. Siiski, kui sa kavatsed… Giles Hadleyt lähemalt tundma õppida – mina teeksin seda ettevaatlikult.“