Keelatud ööd vikondiga. Julia Justiss

Hadley,“ ütles ta nõrgalt, tundes endal teravalt mehe pilku, kui nad välja läksid.

      Ta tahaks Hadleyga veel kohtuda, mõtles ta, kui nõo abiline teda läbi kõrtsitoa juhatas. Kuigi oleks parem, kui ta seda ei teeks. Ta tõmbus kössi, kui talle meenusid ettevaatamatud sõnad, mis ta oli Hadley poolvenna kohta öelnud. Meest, kes oli piisavalt lummav, et panna teda unustama kasvatust ja suuremat osa kainest meelest, oli parem vältida.

      Aga oh, kuidas see mees ta meeli ja tundeid ergutas!

      „Ma loodan, et te polnud Hadleyga liiga sõbralik,“ ütles Proctor, kui oli Maggie kaarikusse aidanud.

      „Mis ajast olen mina liiga „sõbralik“ meestega, keda ma vaevalt tunnen, John?“ vastas naine teravalt.

      Proctor tõstis vaigistavalt käe. „Palun ärge solvuge, leedi Margaret! Ma tean, et pole minu asi teie käitumist kahtluse alla seada. Aga Michael – ja teie isa – on teid minu pilgu alla usaldanud. Ma palun teil Hadleyst kaugemale hoida. Ta on ohtlik mees.“

      „Ohtlik – kuidas? Te ei usu ometi kogu seda jama Hellionide kohta! Isa ütles, et ta imetleb härra Hadleyt.“

      „Tema enda poolvend keeldub end temaga seostamast ja oma isast on ta täielikult võõrdunud. Ta vaated on ekstreemsed isegi radikaali kohta: ta annaks hääleõiguse igale mehele Inglismaal, kõrgeimast lordist kuni inimrämpsuni Londoni slummides. Ma olen kuulnud, et ta on isegi kogu lordide koja kaotamise poolt!“

      „Šokeeriv, seda kindlasti,“ tunnistas Maggie, tundes ärevust, kui mehe seisukohtade radikaalne loomus kinnitust leidis – kui Proctori sõnad tõele vastasid. „Aga papa on alati eelistanud avatud arvamuste vahetamist, isegi kui kaks osapoolt ei jõua täieliku üksmeeleni. Ma kahtlen, et satuksin ohtu vaid temaga rääkides.“

      „Võib-olla. Aga mehel, kel on nii äärmuslikud poliitilised vaated, võivad olla ka sama äärmuslikud sotsiaalsed arusaamad – ta võib soosida vaba armastust ja abielu kaotamist, ehk. Ma ei usaldaks daami tema seltskonda, kindlasti mitte üksi privaatsesse tuppa.“

      Kas Hadley uskus vabasse armastusse? Mõni ime, et ta nii nurjatu paistis! Ulakas mõte paiskas sädeme Maggie ikka veel pulbitsevatesse meeltesse. Oh, ta võiks tõesti kujutleda end temaga vabaks saamas!

      Ta raputas pead, et peletada tugev – ja mõttetu – mõte. Tal polnud tulevikuks kavas midagi erootilisemat kui papa õhtusöökide läbiviimine – ja ehk valijatele õhusuudluse saatmine.

      Maggie pöördus uuesti Proctori poole ja ütles: „Rahvast täis võõrastemajas, kus kõrtsituppa viiv uks on lahti? See on vaevalt sobiv koht, kus kedagi kohatustele võrgutada. Kuigi mul poleks midagi selle vastu, et temaga vaba armastuse ja abielu kaotamise üle arutleda,“ lisas ta Proctori ilmet jälgides.

      Mehe õudust täis pilku nähes hakkas ta naerma. „Rahunege, John, ma narrin! Kuigi see on teile paras, kui püüate minuvanust naist käitumise koha pealt noomida. Kuidas häälte kogumine läks? Kas Michaelil on enda arvates Reynoldsi vastu piisavalt hääli?“

      Rohkem polnud Proctorit vaja julgustada, et ta laskuks üksikasjalikku selgitusse selle kohta, kuidas kampaania mujal linnas oli kulgenud.

      Tavaliselt oleks Maggie vaimustatud tähelepanuga kuulanud. Täna aga uitasid ta mõtted aina ühele teatud erksate siniste silmade ja võrgutava naeratusega härrale, kes pani teda end ihaldusväärse naisena tundma pärast seda, kui… pärast läbikukkumist Sir Francisega.

      See mälestus peaks panema kiired pidurid sellele põgenevale veetlusekaarikule. Ta meenutas Hadley viimaseid sõnu ja tõmbas kulmu kortsu.

      Muidugi oli see olnud viisakus. Mida muud see võinuks olla? Lõppude lõpuks olid nad vaevalt kohtunud. Ja nägus nagu Hadley oli, oli ta kindlasti kogenud meelitamise peenes kunstis ja daamide veenmises, kes peaksid paremini teadma, et Hadley jätab mulje, et peab neid ihaldusväärsemaks, kui tegelikult pidas.

      Maggie ohkas. Tundus, et ta võttis aeglaselt õppust.

      Ja ometi… ta polnud ette kujutanud sädet, mis nende vahel lõkkele lõi. Tal võib küll olla vähe kogemusi, ent ta mäletas veel seda võluvat aega, kui tema armastus lapsepõlve kaaslase Robbie vastu oli muutunud millekski enamaks, ihaks, mis sõpruse ja õrnuse endasse mähkis. Ah, puudutuse lummav ilu, kirele allumise põnevus, omamise ekstaas.

      Kuidas ta seda taga igatses!

      Ei, ta ei kujutanud ette füüsilist reaktsiooni, mida ta tundnud oli. Aga kas ta oli Hadley arvates tõesti ihaldusväärne? Kuna afäär oleks liiga ohtlik, et seda kaaluda, kas oli siis mõtet sellega kaugemale minna?

      Kaine mõistus käskis vältida meest, kes võiks teda sel viisil ahvatleda. Aga elu oli kindlasti mõeldud kogemiseks, mitte enese ettevaatlikkusega piiramiseks. Elu pakutud naudingutest tuleks ahnelt kinni haarata, enne kui need käest napsatakse – Robbie kaotamine oli talle ka seda õpetanud.

      Ta oli kahekümne seitsme aastane, lesk, kes polnud nõus uuesti abielludes oma südant taas ohtu seadma, ja tal ei pruukinud tulla enam palju ahvatlevaid võimalusi.

      Kui Hadley võrgutav loomus kõrvale jätta, oli ta põnev mees, vaadete ja väärtustega, mille üle Maggie huviga arutleks. Arvestades mitte just meelitavaid sõnu, mida Hadley poolvend tema kohta jaganud oli, oli Maggie oodanud mõnevõrra metsikut meest, ja Hadley olemuses oligi midagi taltsutamatut. Lisaks sihikindel aura, millele lisandus pisuke kannatamatus, nagu oleks tal väga kiire, et tähtsaid asju teha. Ja pinna alla kees enam kui tagasihoidlik viha, eriti siis, kui ta oma poolvenda mainis.

      Või oli see ehk vaid kirg, mis temas pulbitses? Selle meenutamine täitis naise keerlevate aistingutega ja kaarik tundus äkki liiga kuum.

      Jah, ta kohtub Hadleyga veel, otsustas Maggie. Isa sõnul käis Hadley sageli alamkojas. Populaarne nagu ta oli, valitakse ta kahtlemata järgmisse parlamenti. Kui Maggie läheks daamide rõdule, kui istungid on juunis taas alanud, kuuleks ta kindlasti Hadleyt kõnelemas.

      Enne kui ta aga rohkem mehe vaadete kohta kuulab, peaks ta mehe enda kohta enamat teada saama. Kui Hadley on tõesti ohtlik, oleks parem ette teada, kui suurt ohtu ta endast täpsemalt kujutada võib.

      Aga kellelt küsida? Papa, kes jälestas kuulujutte, ei räägi talle ilmselt enamat kui vaid miinimumi Hadley tausta kohta.

      Kuid siis meenus talle inimene, kes jagaks temaga rõõmuga iga üksikasja, mida ta teada võiks tahta. Ta otsustas, et kohe, kui on Londonisse naasnud, läheb ta külla oma vanatädile Lillyle.

      Toolil lebades lõpetas Giles aegamisi koduõlut, mis oli just nii täiuslik nagu reklaamitud. Nii et ta oli siis kohtunud tuntud leedi Margaretiga – ja leidnud ta just nii nutika ja veelgi kaunima olevat, kuid David oli tema kohta rääkinud.

      Giles pidi tunnistama, et oli lootnud naist näha. Kui neli sõpra olid koostanud nimekirja linnade kohta, kus kampaaniat teha, oli ta just selle valinud, sest oli teada fakt, et seda paika kontrollis leedi Margareti isa – ja oli ka teada, et leedi tegi isa kandidaatidele sageli kampaaniat. Olles kuulnud võimalust, et leedi Margaret võib George’iga abielluda, ja Davie kirjeldust tema kohta, oli ta huviga oodanud naisega kohtumist.

      Kui ta oli leedi Margareti kaarikule lähenenud, oli talle muljet avaldanud naise kütkestav naeratus ja kergus rahvaga suhtlemisel, see, kuidas ta oli ilmselgelt nendega lobisemist nautinud ja kui entusiastlikult inimesed talle vastanud olid.

      Ja siis oli ta kohanud leedi pilku.

      Giles raputas lõbustatult pead. Nende vahel oli välgatanud mingisugune kummalist laadi energia, mis oli ta sõna otseses mõttes järsult peatanud. Vaatamata inimeste trügimisele, läbisegi kostvatele häältele, kapjade trampimisele ja mööduvate kaarikute lõginale oli tal olnud naeruväärne tunne, nagu ei eksisteeriks maailmas peale nende kahe mitte midagi.

      Ta ei mäletanud, et oleks lähemale kõndinud, ent äkki oli ta leedi Margareti kõrval, suutmata naeratust tagasi hoida, tundes kihku teda puudutada – kuigi tal oli lubatud vaid leedi kätt suruda.

      Talle meenus vaevalt, mida ta oli leedi Margaretile öelnud nende vestluse ajal võõrastemajas, ja ta võis vaid loota, et see polnud täielik