Keelatud ööd vikondiga. Julia Justiss

kõrvalt.

      „Oojaa, minu oma ka, nii kauni naeratuse eest,“ karjus mees tema kõrval.

      „Tänan teid, härra,“ vastas leedi Margaret ja puhus igaühele õhusuudluse. Rahvahulga heakskiitev möire pani teda naerma ja veel üht suudlust teele saatma.

      Ah, kuidas ta seda armastas! Sagiva rahvahulga erutus, kerkiv ootusärevus valimispäeval, kui hääled olid antud, teades, et võitja saab koha parlamendis ja aitab rahva saatust kujundada. Mõte sellest, et ta võib oma väikesel moel osaleda ajaloo kujundamisel, tõi põnevuse, mis iial ei tuhmunud.

      Abikaasa Robbie kaotamise kibedast valust saadik oli isa võõrustajaks ja poliitiliseks abistajaks olemine ta elu peamine rõõm, ainus püüdlus, mis viis mõtted leinalt kõrvale.

      Tema elu armastus võis küll läinud olla, aga tähtis töö oli siiski vaja teha. Või vähemalt nii ta endale oma üksildases voodis kinnitas.

      Ta kiskus end mõtisklustest lahti ja tõstis pilgu – ning kohtas silmapaari, mis oli nii kütkestav, et ta ahmis vaistlikult õhku. Sügavsinised silmad – nagu kuuvalguses sätendav lasuriit, mõtles leedi Margaret hämmeldunult – hoidsid teda oma lummuses ja nende tõmme nii tugev, et ta tundis, nagu oleks teda mehele füüsiliselt lähemale sikutatud.

      Ja siis ta taipas, et need olidki lähemal. Selle jalustrabava silmapaari omanik rajas rahvahulgas tema kaariku poole teed. Seda taibates hakkas leedi Margareti süda kiiremini lööma ja äkiline ootusärevus särises ta närvides.

      Need kütkestavad silmad, nagu ta märkas, kui mees aeglaselt lähenes, asetsesid tugeval, saledal näol, mida iseloomustasid sihikindel nina, terav lõug ja laiad kulmud, mille kohal kähardus luksuslik sinakasmust juuksepahmakas. Härrasmees oli nii pikk, et ta tumerohelise jakiga kaetud õlad jäid nähtavaks, kui ta endale rahva seas teed rajas.

      Just siis, kui ta jõudis nii lähedale, et leedi Margaret ta sensuaalseid huuli märkas, naeratas mees teadvalt, paisates aistingutevärina üle naise naha.

      Kuidas see mees teda küll end nii alasti pani tundma, kui ta ometi täielikult riides oli?

      Ja siis seisis mees tema ees, naeratades ikka veel, kui ta oma käe välja sirutas.

      „Kuidas ma saaksin mitte soovida nii kauni daami kätt suruda?“ küsis ta, sügav hääl leedi Margareti kõrvus hellitusena võbelemas. Ja kuigi leedi tavaliselt vältis füüsilist kontakti, kui nii paljud ta ümber tunglesid, leidis ta end kätt välja sirutamast.

      Mehe haare oli tugev ja kindel, nagu ta arvanud oligi. Aistingulained tantsisklesid mööda ta käsivart üles, kui ta sõrmed kokku surus, ja hetke jooksul suutis vaevalt hingata. Kui ta melodramaatilisusele kaldunuks, võinuks ta minestada.

      Leedi Margaret hingas sügavalt sisse ja raputas pead, püüdes meelerahu taastada. „Ma loodan, et olete sama sõbralik küsimuses, mis puudutab härra Armsburnile hääle andmist?“ küsis ta ja oli rõõmus, et ta hääl kõlas rahulikuna, kui ta tunded sellest ometi nii kaugel olid.

      Mehe naeratus hääbus. „Ma ei tahaks sugugi daami suhtes vastutulematu olla, aga ma kardan, et olen siin härra Reynoldsi toetuseks.“

      „Radikaalne härra Reynolds? Oh taevas!“ hüüatas leedi Margaret, pettumus suurem kui see oleks pidanud olema. „Ma kardan, et meie poliitika läheb sel juhul vastuollu, härra…“

      Enne kui härrasmees vastata jõudis, valgus trahterist tänavale hulk mehi. „Tasuta õlu, vabad mehed, vaba hääl!“ laulsid nad end väljakule surudes. Nurgast sööstis ettepoole grupp mehi, kes kandsid leedi Margareti nõo toetajate rohelisi käesidemeid. „Toorid toovad õigluse!“ karjusid nad ja surusid end vaba hääle toetajate vastu. Mitu rabelevat meest kukkus leedi Margareti hobuse vastu, mistõttu ruun tagajalgadele tõusis ja rakmetega võitlema hakkas. Leedi Margaret hakkas ärevalt ratsmeid sikutama, aga paanikas loom võitles vastu.

      Härrasmees hüppas ettepoole, et päitsetest haarata, ja aitas närvilise hobuse tagasi jalgele rahustada. „Te peaksite siit lahkuma juhuks, kui olukord inetuks muutub,“ soovitas ta. Ta vabastas kepiga vehkides tee ning juhtis hobuse ja kaariku läbi rüseleva rahva kõrvaltänavale.

      „Farmer’s Lane’il on vaikne võõrastemaja,“ ütles ta, kui nad ümber nurga keerasid. „Ma juhatan teid turvaliselt sinna ja otsin siis teie nõo üles.“

      Leedi Margaret avas huuled ja tahtis talle kinnitada, et saab üksi hakkama, kuid tegelikult olid rahva äkiline vimm, karjumine ja rüselemine, mis ikka veel väljakult kostis, teda rohkem häirinud, kui ta tunnistada oleks soovinud. „Ma hindaksin seda väga,“ ütles ta selle asemel.

      Nad jõudsid mõne hetke pärast võõrastemajja, härrasmees saatis hobuse ja kaariku tallimehega minema ja pakkus leedile hoonesse sisenemiseks oma kätt. „Privaatne tuba leedi Margaretile ning veidi juustu ja õlut,“ ütles ta kõrtsipidajale, kes neid tervitama ruttas.

      „Kohe, härra, mu leedi!“ ütles peremees ja juhatas nad saginat täis kõrtsitoast kaugemale jäävasse privaatsesse tuppa.

      Kui leedi Margaret sinna uudishimulike pilkude eest varjule jõudis, kummardus härrasmees. „Te olete leedi Margaret, kas pole?“

      „Jah. Aga ma ei usu, et me oleksime varem kohtunud? Ma olen kindel, et mäletaksin teid.“ Ükski alla üheksakümneaastane naine, kel silmad peas ja kes oskab meessugu hinnata, poleks saanud selle mehega kohtuda ja ta seejärel unustada.

      „Me pole ametlikult kohtunud – viga, mille ma rõõmuga parandan. Kuid Chellinghami linn on kaua markii Witlow’ käsutada olnud, seega, milline muu kena daam võiks tema kandidaadile valimispropagandat teha, kui mitte tema tütar, paljukiidetud leedi Margaret?“

      „Oh, taevas! See jätab minust üsna… kurikuulsa mulje.“

      Mees raputas pead. „Imetletud ja austatud – isegi vastaste seas. Ma ei usu, et väljas aset leidev tüli päris vägivallaks paisub, aga „tasuta õlle“ ja valimiste puhul ei saa iial kindel olla. Lubage mulle, et püsite siin, kuni teie nõbu teile järele saab tulla. Kuigi ma pean paratamatult mõtlema, et mees, kelle heaks töötab nii kaunis abiline, peaks tema eest paremini hoolitsema.“

      „Kuidas ma saaksin teid lahkuse eest tänada – ja seda vastaskandidaadi toetaja vastu?“ küsis leedi Margaret. „Kas te lubaksite mul vähemalt teile klaasi õlut pakkuda? Ma ei tahaks seda tunnistada, aga ma tunneksin end paremini, kui mul oleks seltsiline, kuni ma… närve rahustan.“

      See võis küll antud olukorras liialdamine olla – aga kordki polnud Maggiel midagi selle vastu, et kasutada ära härrasmehe ilmselget rüütellikkust, kui see tähendas, et seeläbi võiks pisut kauemaks tema seltsi jääda.

      Ja avastada veelgi enam kõige kütkestavama mehe kohta, keda ta pika aja jooksul kohanud oli.

      Mees naeratas – see pani ta safiirsinised silmad sätendama ja paiskas taas värinad üle Maggie naha. „Ma ei tahaks teid jätta… nii ärevana.“

      Oh, see võrukael! Maggie surus naeru maha, tundes kerget ahvatlust meest noomida. Need silmad ütlesid, et mees teadis täpselt, kuidas ta Maggies „ärevust tekitas“, ja ta ei kahetsenud seda sugugi.

      Oma kauni kehaehituse, veetlevate silmade ja võrgutava naeratusega oli ta ilmselt nii mõneski daamis ärevust tekitanud, kinnitas Maggie enesealalhoiu instinkt. Temast oleks mõistlik mees minema saata enne, kui ta Maggie nende sekka meelitab.

      Lõppude lõpuks oli Maggie sellesse raamatusse pika peatüki lisanud ja ta ei soovinud enam iial uut kirjutada.

      Kõrtsiperemees kiirustas kohale, toit kandikul, ja pakkus leedi Margaretile täiusliku ettekäände viivitamiseks. „Te ju lubate kõrtsmikul tuua endale kannu tema suurepärast koduõlut? Härra Carlson, kas pole?“ küsis ta peremehe poole pöördudes. „Minu nõbu, härra Armsburn ütles, et teil on Chellingfordi parim õlu. Ma tean, et ta on kampaania jooksul nii mõnegi pindi ära joonud.“

      „Seda ta on, leedi Margaret, ja ka teistele kõrtsiruumis välja teinud,“ vastas Carlson. „Ma pakun suurima hea meelega kruusi igale tema toetajale.“ Pärast