Keelatud ööd vikondiga. Julia Justiss

p>

      Keelatud ööd vikondiga

      Autori märkus

      Muutus: see on vajalik elu edenemiseks, ent enamik meist on sellele vastu või kardavad seda. Kuidas me teame, millised põhiasjad peaksid jääma samaks ja millest me peaksime loobuma, et millelegi paremale ruumi teha? 1832. aasta reformiseadus on mind alati just sel põhjusel köitnud; au ja südametunnistusega meestel olid radikaalselt erinevad vaated selle kohta, millised muutused peaksid aset leidma.

      Giles Hadley, krahvi võõrandunud poja jaoks on aristokraatia – kaasa arvatud isa, kes hülgas tema ja ta ema – võimu piiramine väga isikliku tähendusega. Vastaspoolel kasvas leedi Margaret Roberts, konservatiivse markii tütar, üles armastusega maa vastu ja sügava vastutustundega seal elavate inimeste suhtes.

      Maggie ja Giles pole pea milleski ühel nõul – välja arvatud soovis anda täielik voli kirele, mis nende vahel leegitseb. Ei lesestunud Maggiel, kes kaotas oma tõelise armastuse ja keeldub uuesti südant ohtu panemast, ega kibestunud Gilesil, kes on kohutavalt valesti läinud abielu tulemus, ole mingit muud huvi kui vastastikku nauditava aja veetmine.

      Aga kirg – ja armastus – ei järgi reegleid ega eelistusi. Kui salapärane ründaja Maggie ohtu seab, lõpetades enneaegselt nende armusuhte, peavad nii konservatiivne daam kui liberaalne lord otsustama, kas nad riskivad oma vaadete radikaalse muutmisega, et võita armastus kogu eluks.

      Ma loodan, et te naudite nende teekonda.

      RWA Beau Monde grupile, kelle ajalooliste teadmiste ja lahkuseta neid jagada poleks ma saanud seda raamatut kirjutada.

      Proloog

London – aprilli lõpp, 1831

      „Nii et sinu poolvend siis abiellub.“

      Giles Hadley, näiliselt vikont Lyndlington ja Danfordi parlamendiliige, tõstis sõbra kommentaari peale pilgu aruannetelt, mida ta parlamendihoone lähedal asuva väikese Quilli ja Gaveli kõrtsi eratoas uuris. „George?“ küsis Giles, kes polnud kindel, et ta õigesti kuulis.

      David Tanner Smith, parlamendiliige Hazelwickist, naeratas Gilesile kannatlikult. „Jah, George. Kas sul on veel mõni poolvend?“

      Giles surus maha oma esimese terava vastuse – et teda ei huvita kellega või kas tema närvesööv poolvend abiellus – ja ütles hoopis: „Mis paneb sind arvama, et George laseb end rõngastada?“

      „See on nii kirjas Morning Postis. „Leedi M., markii W. tütar,“ luges David, „on viimasel ajal liikunud sageli T. krahvi noorima poja, auväärse G.H. seltskonnas. Leedi on jõukas ja laitmatute sidemetega, härrasmees püüdleb kõrgele ametikohale, isegi kui ta pärijaks ei osutu. Kas see võiks olla taevalik poliitiline paar?“

      „Leedi Margaret, markii Witlow’ tütar – kui ma ajalehe diskreetsed tühimikud õigesti täidan – on kindlasti selliste omadustega, et temast võiks saada ideaalne abikaasa igale mehele, kes tooride ringkonnas domineerida tahab,“ tunnistas Giles. „Pole ime, et George on huvitatud.“

      „Tõesti. Margaret on aastaid isa kõrval võõrustajaks olnud, sellest ajast kui tema abikaasa, lord Roberts, traagiliselt varsti pärast nende abiellumist kaarikuõnnetuses suri.“

      „Viie või kuue aasta eest, kas polnud?“ küsis Giles mälestustes sobrades.

      „Jah. Lisaks sellele ei hooli ta vend poliitikast. Mis tähendab seda, et mees, kes leedi Margaretiga abiellub, ei saa endale mitte ainult ulatuslike poliitiliste teadmistega naist, vaid pärib ka kogu markii võimu ja mõju, mis muidu oleksid tema pojale läinud.“

      „Kahju, et ta vale parteid toetab,“ ütles Giles. „Mitte, et mina abielust huvitatud oleksin, muidugi.“

      „Sellest on veelgi rohkem kahju, sest kui kuuldused leedi ilu ja mõistuse kohta tõele vastavad, lähevad need George’iga abielludes isegi valele parteile vaatamata raisku.“

      Just sel hetkel löödi uks pauguga lahti ja kaks meest kiirustas sisse. Neist esimene, Christopher Lattimar, parlamendi liige Derbyshire’ist, viipas käega paberikuhjale laual ja hüüdis: „Unusta komiteearuanded, Giles! Istung läheb laiali!“

      „Tõesti, Christopher?“ segas David vahele. Ta vaatas teisele saabujale, Benedict Tawnyle – Launtoni – esindajale otsa ja küsis: „Kas see on tõsi, Ben?“

      „Kordki räägib Christopher tõtt,“ vastas Ben ja ta kena nägu lõi erutusest põlema. „Grey on väsinud sellest, et toorid lõputult viivitavad. Ta jätab selle küsimuse rahva otsustada. Mis tähendab uusi valimisi!“

      „See on suurepärane uudis!“ hüüatas Giles. „Pühkige toorid välja ja reformieelnõu läbib kindlasti lugemise! Võrdne esindatus igale piirkonnale, hääleõigus igale maaomanikule, lõpp suurmaaomanike domineerimisele – kõik, millest me oleme Oxfordist saadik unistanud!“

      „Lõpp mädanevatele väikelinnadele, seda kindlasti,“ ütles David. „Ma kahtlen, et me midagi muud saavutame – veel. Kuigi ma pole kindel, miks muu sulle kui tulevasele krahvile oluline on, Giles. Tegelikult teile kõigile. Mina olen siin ainus, kes ei kuulu „suurmaaomanike“ hulka.“

      „Sa oled farmeri poeg – mistõttu sa oled oma tegevusalalt „maaomanik“,“ ütles Christopher muiates.

      „See on minu isa tegevusala, mitte minu,“ vastas David. „Ma ei suuda peediseemet kaalika omastki eristada.“

      „Kas me viime reformid läbi korraga või etappide kaupa, praegune päev on siiski pöördepunktiks – see nõuab aga toosti!“ ütles Ben. Ta astus ukse juurde ja hõikas: „Härra Ransen, kõigile õlut, palun.“

      „Kas sa tõesti uskusid, kui me selles Oxfordi väikeses räpases trahteris istusime ja tulevikku planeerisime, et me kunagi seda päeva näeme?“ küsis David ja raputas imestades pead. „Meie vaated olid siis kõike muud kui populaarsed.“

      „Nagu ka meie, kui kõrtsitüdrukud välja arvata. Milline kokkusobimatu seltskond!“ naeris Christopher. „Mina, pealtnäha paruni poeg, kuid tegelikult ühe ema armukese järeltulija, nagu sellele alatule alati ära märkida meeldis. Giles, pealtnäha krahviseisuse pärija, ent isast võõrdunud ja eelistatud poolvend väsimatult kannul ning praktiliselt hingeldav innukusest, et tema kingadesse astuda.“

      „Ja kes tegi meie kursusekaaslasetele selgeks, et juhul kui ta peaks krahviseisusesse jõudma, ei andesta ta neile, kes minuga sõbrustasid, ega unusta ta neid,“ lisas Giles, surudes alla kibedust, mis alati pinna all pulbitses.

      „Siis olin veel mina, alandliku koduõpetaja ebaseaduslik poeg,“ ütles Ben vahele. „See alatu ei väsinud iial ka seda fakti mainimast.“

      „Aga kõik siiski aadellikku päritolu,“ ütles David. „Erinevalt sellest tõelisest lihtkodanikust. See on isekas, ma tean, aga mul on hea meel, et teie kolm oma kaaslaste hulka päriselt ei sobitunud. Ma ei kujuta ettegi, kui üksildane oleks elu Oxfordis vastasel juhul olnud.“

      „Sa poleks üksildane olnud,“ vastas Christopher. „Sa oled liiga nutikas. Sa teadsid alati vastuseid, hoolimata teemast või õppejõust. Kes teine oleks meid nii hästi juhendanud?“

      Enne kui sõber vastata jõudis, astus kõrtsipidaja õllega sisse. Neli sõpra tõstsid kruusid.

      „Gilesi, meie kannatamatu juhi, Davie, meie filosoofilise juhi, Beni, meie kihutaja ja meie unistuste lõpliku saavutamise terviseks,“ ütles Christopher. „Kõrvaletõugatute terviseks!“

      „Kõrvaletõugatute terviseks!“ kordasid teised ja lõid kruusid kokku.

      Kuni teised jõid, pöördus David Gilesi poole. „Uued valimised tähendavad uut strateegiat. Kas sa kandideerid?“

      „Ma arutan seda oma ringkonnas,“ ütles Giles, „aga minu koht on kindel. Ma lähen ilmselt hääli hankima mõnda väikelinna, millega me veel võistleme. Ehk õnnestub meil rohkem neid kohalike maaomanike haardest lahti kangutada.“ Ta muigas. „Ehk õnnestub meil näpata mõni isegi oh-kui-meisterliku leedi Margareti isa käest.“

      David naeris. „Ma olen kuulnud, et tema kohad on üsna kindlad. Aga minugi poolest, proovi.“

      Giles jõi õlle lõpuni. „Ma ehk teengi seda.“

      Esimene peatükk

      Kuu aega hiljem naeratas leedi Margaret Roberts rahvahulgale oma kohalt avatud kaarikus valimiskampaania