Suveöö unenägu. Arne Dahl

finaali. Seda tehti seni, kuni alles oli jäänud kümme inimest. Siis oli käes aeg „Makeover – The Finaliks”. Ja siis pidid väljalangenud kogu oma pettumuse najal hääletama, kellel on parim „makeover”. Igal argipäeval oli eetris poole tunni pikkune „makeover”, kus näidati osalt stseene „makeover’ist” endast, hästi pikantseid pilte operatsioonidest, osalt palatitest, kus kandidaadid oma ooteaega veetsid. Kõmulehtedel oli juba tohutult palju teateid intriigidest, kuna kõik oli eelnevalt salvestatud. Kirurgilised komplikatsioonid olid juba ammu rahaliselt ära klatitud.

      KalasTV leidis ise, et on loonud optimaalse haiglaseebika ja tõsielusarja sünteesi.

      Mitme sõltumatu allika väitel oli „Makeover” haigla eelarve kahekordseks kasvatanud, aga need väited jäid tõestamata. Isegi kõige sügavamalt kaevavad majandusajakirjanikud ei suutnud endale nendest finantstehingutest pilti luua.

      Ta istus üksinda kodus ja vaatas esimest seeriat. Perekond oli reisil. Ning saade rabas teda. Ta haaras otsekohe arvuti järele, et selle päeva veergu kirjutada. Kuid käed ei värisenud mitte ainult kergelt – see oli hea märk, näitas, et ta on valvel. Ei, tema käed värisesid sõna otseses mõttes. Sõrmed ei oleks suutnud klaviatuuril õigeid klahve tabada.

      Ja äkitselt ei olnud sõnad piisavad.

      Äkitselt adus ta, et sõnad ei suudaks ei telekanalit ega telemeediat iseenesest eluilmaski mõjutada. Nad ei kasuta sõnu niimoodi. Rääkimiseks. Dialoogiks. Nad kasutavad sõnu hoopis maskeeringuks. Nad nagu räägiksid.

      Siin oli vaja hoopis teistsugust keelt.

      Siis muutus kõik ähmaseks. Ilmselt siis mõtetelugemine alguse saigi. Sellest hetkest peale olid tema mälestused hägusemad.

      Ta mäletas, et pani püstoli kotti. Vana, sõjaväeajast jäänud asjanduse. Ta mäletas, et laadis selle ära. Ta mäletas isegi seda, et tulistas. Aga ta ei mäletanud ühtegi inimest. Üleüldse mingeid inimesi.

      Ja kõik oli väga kummaline.

      5

      RIDAMAJADE RAJOON OLI TÄIESTI inimtühi. Õigel, algupärasel viisil inimtühi. Arhailine asustamatus.

      Mahajäetud nagu surm.

      Kuigi tegelikult ainult ühestainsast vaatevinklist.

      Paul Hjelmi omast, nimelt.

      Ta istus oma uues ilusas ametiautos – Volvo S-60, roheline metallik –, mida keegi Norsbros ei tundnud, ja jälgis eemalt sündmuste käiku. Täiesti anonüümselt. Arvatavasti olid naabrid platsis nagu ikka, piilusid uudishimulikult läbi pilude ja tarade, aga ta ei näinud neid. Ja nemad ei näinud teda. Niipalju nuuskurivilumust tal oli.

      Ei, mahajäetus oli vastikult ülimal määral hingelist laadi.

      Muidugi ei oleks ta pidanud seal olema.

      Vähe sellest, et oli tööaeg ja vähe ka sellest, et kõik oli vähimagi üksikasjani ette ära korraldatud. Kannatuste krooniks ei olnud tal selle asjaga ülepea mingit pistmist. See ei olnud enam tema maailm.

      Ometi ei suutnud ta loobuda. See oli tema viis hüvasti jätta. Ühe ajajärguga. Ajajärguga, mis hõlmas laias laastus tema elu.

      Oma elust enne siia kolimist ei mäletanud ta suurt midagi. Äsja abiellunud ja äsja kooli lõpetanud, eesmärgiks luua perekond ja elada lahkhelideta elu. Kuigi palju kaugemale tema ambitsioonid ei ulatunud. Aga laias laastus oli see toiminud. Seda ta oligi teinud. Ehkki ta ei olnud päris lõpuni kindlaks jäänud.

      Ta istus seal juba siis, kui kolimisauto ridamajade vahele veeres ja käratsevad kolijad jaanipäevaidüllile täielikult lõpu peale tegid.

      Ta istus seal siis, kui nad tema asju välja lohistasid, justkui tuleks need kõik prügikonteinerisse loopida. Ta istus seal siis, kui nad vandudes ja pohmelli käes vaeveldes klaverit välja tirisid; läbi köögiakna nägi ta papagoid – ilmselt ainsat olendit, kes klaverist puudust tundma hakkab – sellele hämmastunult järele vahtimas. Ta istus seal siis, kui pereliikmed üksteise järel välja ilmusid, et veidi kohmetult vaadata, ega nende endi asju ei ole kiiruga kaasa võetud. Ja ta istus seal veel ka siis, kui kolimisauto uksed viimast korda kinni löödi ning see pisut metsikult muruplatside vahelt minema kihutas.

      Temal ei olnud seal midagi teha.

      Danne oli seal. Temal oli seal tegemist. Vaadates, kuidas poeg CD-de kogu läbi vaatab, et kindlaks teha, ega isa pole mõnda plaati endale napsanud, käis Paul Hjelmi niigi läbitorgatud südamest piste läbi. Danne oli juba kodunt ära kolinud, ühiselamutuppa, mis talle pärast kahe aasta pikkust järjekorras olemist Roslagstulli juures anti, kui ta ülikoolis üksikaineid õppis. Igatsedes ikka veel politseinikuks saada. Lollpea. Ka Danne oli siia tulnud, arvatavasti selleks, et emale raskel ajal toeks olla.

      Ja ma ise, mõtles ta süngelt. Kas minul on tuge vaja?

      Tema elu oli praegusel ajal üks pikk lõputu lahkuminek. Kas temal ei ole siis tõesti raskel ajal rohkem tuge vaja?

      See on su enda süü, vastaksid nad talle – nagu ta isegi. Sa oled need lahkuminekud ise valinud. Sina olid see, kes otsustas A-rühmast lahkuda, et sisekontrollibüroo Stockholmi osakonna juhiks saada. Äkiline tõus karjääriredelil. Sina ise otsustasid ema maha jätta ja linna kolida. Sa oled seda hetke ainult oodanud.

      Sa pole siia ridaelamute rajooni kunagi päriselt sobinud.

      Aga kas see ikka oli tõsi? Kumb neist oli see, kes tahtis lahku minna? Kas keegi tõepoolest tahtis lahku minna?

      Edasi võib alati võidelda, mõtles ta, vaadates tütar Tovat, kes ükshaaval mustapesukotte läbi puistas. Tova elab veel paar aastat kodus. Kas nad ei oleks tõesti võinud sinnamaani oodata? Ta silmitses nukralt oma nooremat last. Täiskasvanud või mitte, selles oli küsimus. Täpselt piiri peal. Mida abielulahutus just praegu, just selles üleminekueas temaga teeb?

      Vastust ei olnud. Võib-olla on vaja aastatepikkust teraapiat, et selle vastu abi leida. Võib-olla tuleb see ainult kasuks.

      Võib-olla on eluaegsed paarisuhted lihtsalt võimatud, mõtles ta kibedalt ja nägi, kuidas Cilla õue tuli ja seisma jäi. Naine tuli õue ja sättis ennast mõõdukalt hooldatud väikesesse aeda. Ta lihtsalt seisis ja vaatas kolijaid, kui need millestki seni abstraktsest millekski väga konkreetseks muutusid. Konkreetseks eemalolekuks. Naine oli selleks liiga kaugel, et Paul Hjelm oleks võinud tema näoilmet näha, ent kergendust see ei väljendanud, nii palju ta enda arvates nägi. Pigem mingit kaunis jahedalt nenditud valu.

      Ah soo, see on siis niisugune tunne.

      Naine oli nii kaunis oma heledate sassis juustega, mida valgustas leebe suvepäike, väike sale inglikuju tema – Pauli – vanas räbaldunud hommikumantlis. Arvatavasti oli ta öösel tööl olnud.

      Cilla.

      Nüüd pole tal igatahes enam vaja naise uskumatult keerukat töögraafikut uurida, mõtles ta, nutt kurgus. Seejärel mõtles ta: viska see siis minema! Viska see hommikumantel kolimiskasti ja seisa seal ihualasti. See on minu oma. Sa seisad seal nii süütu näoga ja varastad samal ajal ülimalt krapsakalt minu hommikumantli.

      Kas see oli tõesti õige, mõtles ta, kui naine ringi keeras ja rahulikult ridamajja tagasi läks. Kas see pidi juhtuma? Nemad, kes olid koos paksust ja vedelast läbi käinud, uuesti alustanud ja ennast kokku võtnud ning taas õigele rajale jõudnud. Ja siis see kollaps. See õnnetus. Miks?

      Võim.

      Kui kolimisauto uksed viimast korda kinni löödi ning see pisut metsikult muruplatside vahelt minema kihutas, mõtles ta jälle: võib-olla on eluaegsed paarisuhted lihtsalt võimatud. Võib-olla rajaneb kogu tuumikpere idee püsival hierarhial, mida enam ei ole. Me püüame elada sama peremudeli järgi nagu ammustel aegadel ja oleme selge tööjaotuse asemele saanud pideva piinava võimuvõitluse. Võrdõiguslikkuse nakatava võimuvõitluse.

      Et meie vahel peab alati midagi mäda olema.

      Ainult sellepärast, et me lõpuks ometi võrdsed oleme.

      Ta vaatas kolimisautole seni järele, kui