Suveöö unenägu. Arne Dahl

valge mees tõsiselt. Tema nimi on Ian Anderson. Jon Anderson laulab Yesis. See on teine hiilgav mastodonide rokibänd.”

      „Ah soo,” vastas must naine ja laskis noormehe käe lahti.

      „Ja sina oled…” lausus noormees galantselt.

      „Jah, vabandust. Elsa Grundström. Niklas Grundströmi naine.”

      Pikk noormees oli küsiva ilmega. Valge mees sekkus:

      „Ära nüüd vahele jää, Yes. Niklas Grundström on sisekontrollibüroo boss.”

      „Yes?” hüüatas valge naine. „Kas see pole mitte nõudepesuvahend?”

      Pikk noormees oli nüüd täiesti segaduses.

      „Me kutsume teda Yesiks,” sõnas valge mees. „Yesi samanimelise laulja järgi. Mitte nõudepesuvahendi järgi, noh.”

      „Ja sina oled…” kordas Yes pisut vähem galantselt valge naise poole pöördudes.

      „Anja Söderstedt. Valge daam.”

      „Ja mina olen must daam,” lausus must daam ja osutas taltsutamatule malepartiile.

      Pikk noormees andis alla. Kui ta peanoogutuse saatel seltskonna juurest lahkus, oli tema naeratus ülimalt tehtud. Fotograafi arvates oli paslik just sel hetkel pilti teha. Klõps. Pimestatuna ja ääretult jahmununa purjetas noormees saalist välja.

      „Vist pisut jäik?” sosistas valge naine ettevaatlikult.

      „Arto, ma ju ütlesin, et te ei tohi niimoodi teha,” noomis göteborglane. „Peame talle võimaluse andma.”

      „Yes sir,” kostis valge.

      Göteborglane heitis talle tüdinud pilgu ja vangutas pead.

      „Ma ei teadnud, et te olete laienenud,” sõnas valge daam. „Arto ei räägi midagi. Tolle televisioonimõrva kohta ei kuule ma temalt ka sõnakestki.”

      „Löö suvaline kõmuleht lahti,” vastas valge mees pahuralt.

      Göteborglane noogutas.

      „Kahjuks ei ole küsimus laienemises. See on pigem kompensatsioon. Me oleme ju osa tippjõude kaotanud. Ühe võttis sinu mees, Elsa.”

      Must naine noogutas.

      „No näed siis,” ütles samast soost valge. „Tema mees räägib talle nendest asjadest. Sina ei räägi mulle midagi.”

      „Ma ei arvanud, et sa teada tahad,” kostis valge mees vaguralt.

      „Jon Anderson on paar kuud meie juures olnud,” lausus göteborglane. „Ja kusagil on meil veel üks tulevane töökaaslane. Kus ta parasjagu ka ei oleks.”

      Fotograaf tegi segaseltskonnast viimase pildi ja kõndis edasi läbi saali. Nüüd libises kaamerasilma ette umbes kahekümne viie aastane naine, katkised teksased jalas ja minimaalse helesinise topi all rõngastatud naba. Ta oli teel šampanjaklaase käes hoidva pundi poole, kuid jäi otse kaamerasilma ette seisma ja tema pilku ilmus midagi paluvat. Fotograaf hoidis päästikunäppu tagasi, ent kaamerat ära ei keeranud.

      „Mitte mind,” sosistas naine teatraalselt. „Ma ei taibanud, et tuleb ennast üles lüüa. Niigi on juba piinlik.”

      Fotograaf vaatas saalis ringi. Üleslööduse tase oli kahtlemata pisut kõrgem. Ta noogutas. Naine tänas vaikselt, tegi endale läbi lastekarja teed ja ühines kambaga, saatjaks sundimatu:

      „Hohoo, siit tulen mina.”

      Kamp vakatas ja silmitses teda ootusrikkalt.

      „Ma ei tea, kas oleksin pidanud mõne teist ära tundma,” jätkas ta pisut rabistades. „Ma olen A-rühma ainult pildi peal näinud. Aga ma ei usu, et ma mõne ära tunnen. Kas peaksin?”

      „Oleneb sellest, kes sa oled,” ütles tõsine väga hästi riietatud mees ja silmitses teda ainiti.

      Ta vaatas silmi kõrvale pööramata vastu.

      „Ma saan aru, et sa oled juba minu kohta terve rea järeldusi teinud,” sõnas ta. „Noor, katkiste teksaste ja rõngastatud nabaga tüdruk. Koputaja, kes on banaanikoorel libastudes allilmast siia sadanud? Laenatud lõbutüdruk? Üllatusstrippar?”

      Tema selja taga naeris üks mees häälekalt. Valjusti ja südamest. Ta keeras ennast mehe poole ja silmitses teda. Tema silmist sähvivad välgud vaibusid, kui ta nägi tuhmblondide juustega meest, vistrik põsel ja moodsad plastprillid ninal.

      „Ma taipan, kes sa oled,” sõnas mees vaikselt. „Kerstin rääkis sinust. Kahju, et mul ei ole võimalust sinuga koos töötada.”

      „Sina oled ju Paul Hjelm!” hüüatas naine. „Prillid petsid mu ära. Sa näed välja nagu mõni ülemus.”

      „See ma praegu olengi,” vastas mees ja katsus oma kergeid prille. „Varsti soetan endale käekella ka. Siis on muutus täielik.”

      Noor naine ulatas käe ja tundus olevat hetkeks täiesti tummaks löödud.

      „Paul Hjelm,” ütles ta ainult.

      Mees, keda kutsuti Paul Hjelmiks, surus naise väljasirutatud kätt ja lausus:

      „Kuna siin pole ühtegi A-rühmlast, siis võin ju mina vist samahästi kõiki tutvustada. Pange nüüd kõik tähele. See siin on Lena Lindberg, A-rühma uus täiendus, kes asub ametisse…”

      „Homme. Ja vabandage mu riietust, ma ei teadnud, et see nii ametlik pidu on.”

      „Ei olegi,” sõnas mees, keda kutsuti Paul Hjelmiks. „Enamiku jaoks on see lihtsalt üpris loomulik viis austada inimest, kellele oleme kaunis paljude asjade eest tänu võlgu.”

      „Ma olen aru saanud, et Hultin oli päris hea ülemus…”

      „Alles nüüd, kui ma ise ülemus olen, taipan ma, kui hea. Kas jätkame tutvustamist? See tõsine ja hästi riides mees, keda sa äsja solvasid, on ülemkomissar Niklas Grundström, sisekontrollibüroo juht, seega mees, kelle solvamisest tuleks kindla peale hoiduda. Siin on Ludmila Lundkvist, slaavi keelte dotsent ja sinu tulevase kolleegi Gunnar Nybergi elukaaslane.”

      „Me ei ela koos,” parandas väikest kasvu tumedapäine naine nõrga venepärase aktsendiga ja noogutas noorele naisele. „Gunnar on too suur vembumees seal eemal.”

      Fotograaf tegi mõne pildi. Välgud sähvisid peosaalis, nagu oleks lähenemas võimas äike. Plastprillidega mees jätkas:

      „Siis on meil siin osakonnajuhataja Waldemar Mörner, A-rühma formaalne ülem.”

      Fotograaf tundis ära parukat meenutavate heledate lokkidega mehe ja saatis teele veel ühe välgu, nii et lumivalge naeratus helkis nagu säraküünal.

      „Vaimustav,” ütles parukamees ja kummardas nagu kintsukaapija Louis XIV õukonnas.

      „No näed siis,” sõnas noor naine ja keskendus ilmutusele. „Millest te enne minu tulekut rääkisite?”

      Pundiliikmed vaatasid hiljukesi üksteisele otsa, et näha, kas keegi mäletab. Viimaks lausus väikest kasvu tumedapäine kerge vene aktsendiga naine:

      „Ma arvan, et lastest.”

      „Täpselt,” ütles parukamees. „Ma sain just kaela ühe isaduse asja. Või saadakse see siiski natuke allapoole?”

      „Natuke allapoole?” küsis noor naine ettevaatamatult.

      „Ma ei öelnud, et kurku. Ma ütlesin, et madalamale kui kael. Sel juhul on mul kusagil Dalslandis kahekümne viie aastane poeg. Huvitav mõte mehe jaoks, kes on laias laastus eluaeg kummi peal hoidnud.”

      Noor naine vakatas ja adus, et tema sekkumine ei olnud suuremat lainetust tekitanud. Siin puhus juba värske tuul. Tema vaimusilma ette kerkisid äärmiselt kummalised pildid.

      Teised suhtusid asjasse jäise külmusega – nad ilmselt tundsid parukameest ja tolle vigureid. Fotograaf tegi veel ühe pildi. Noore naise hämmastuseks. Too laskis sellel sündida.

      „Jah,”