Elu on sõna. Veiko Märka

tuleb ka armastus,“ ütles isa.

      „Sina oled seda teind ja minu ema ema tegi seda, ega ta muidu nii vara surnud, aga armastus ei tulnd, teda põle tänapäevani Vargamäel.““

      Selle dialoogi õige mõte jäi mulle siis ja aastaid hiljemgi kahe silma vahele. Järelikult ma ei lugenud romaani veel eriti hoolikalt. Ehkki eluvõõras ja kontekstist väljarebitud tundus selle esimese poole pealesurumine ja kordamine juba siis. Umbes nagu „Vaata läbi poe vaateakna sinki, siis tuleb ka täis kõht“. Aga mingi ähmase aimduse, kuidas võib kontekstist väljarebitud tsitaate alaealiste vaimseks köndistamiseks kasutada, ma keskkooli lõpuks siiski sain.

      On karjuv vaimne sandistamine õpilasele ette kirjutada, milline tegelane ühest või teisest raamatust talle rohkem meeldima peab. Suhtusin didaktilisse kirjandusse taunivalt juba päris varasest noorusest. Näiteks ei meeldinud mulle, et „Punamütsikeses“ lõigati hundi kõht lõhki. Et ta sõi ära väikese tüdruku ja vanaema, ei olnud muidugi hea, kuid põhimõtteliselt oli tegu kiskjaga, kellel oli lihtsalt kõht tühi ja kes selle täitmise nimel pani mängu kõik oma napi loomaaru ressursid. Sellele lisandus vasturääkivus, millele on tähelepanu pööranud ka James Thurber: isegi tanu pähe tõmmanud hunt ei sarnane absoluutselt ühegi vanaemaga. Kuna olin lapsena lugenud vendade Grimmide versiooni, siis olin teatud määral isegi rõõmus, kui keskkoolipäevil sattus mulle kätte Charles Perrault’ variant, kus hundile jäävad alles nii elu kui tervis.

      Hoolimata kohustusliku kirjanduse nämmutamise mõttetusest, ei suutnud see vähendada kaasaegsete kirjanike ümber lehvivat salapärast aurat. Mis mul Tolstoist ja Tammsaarest, nemad olid jäädavalt minevikus. Rummo ja Kaplinski elasid aga siinsamas lähedal ning jumal teab, mida võimuvastast parajasti paberile panid. Kärbes oli juba pähe sumisema pandud ning tegi üha kõvemat pirinat ja lennukamaid tiire. Kinnistus mulje, et kirjanik olla on tore, nende staatus ühiskonnas kõrge. (See mulje leidis kinnitust paar aastat hiljem, kui perestroika ja glasnosti sisulised ilmingud jõudsid kõigepealt just kirjanike sõnavõttudesse.)

      Selleks et olla kirjanik, saada kirjanikuks, tuli tingimata midagi ise kirjutada. Seda tegin ma keskkooliajal ja paar aastat hiljemgi üsna intensiivselt, aga kohutavalt madalal tasemel. Ainus erand oli huumor, mis mul esialgu tuli välja samuti mannetult ja vahel kujunes ka lubamatult plagiaadihõnguliseks, kuid tõusis muu kirjapandu kõrval siiski esile. Kui üritasin kirjutada midagi tõsist, ei teadnud kunagi, missugune jama sellest välja tuleb ja kui piinlik on seda pärast üle lugeda. Naljaga oli selgem ja konkreetsem: kui endale tundus, et on naljakas, võis näidata ka teistele. Kuigi mu enesekriitiline meel oli veel nõrk, oli ta siiski olemas.

      1983. aasta kevadel sain Pikri koolinoorte huumorivõistlusel ergutuspreemia. Siis kohtusin oma teadlikus elus esmakordselt elusa kirjanikuga. Mind ja teisi premeerituid tutvustas toimetuse eluga Kalju Kass. Üks lugu, mille ta meile jutustas, on meeles tänaseni. See pidi seletama, mismoodi saavutada naljajutus üllatavat silda. Saadetud ühele Moskva lehetoimetusele lühinali, sisu järgmine: pikki aastaid on inimesed nurisenud selle üle, et importjookide pudeleid ei võeta üheski taarapunktis vastu. (Pudel maksis sel ajal päris palju, kodumaise veinipudeli eest sai 20 kopikat.) Nüüd on olukord lahendatud: pudeleid hakkavad vastu võtma joogi tootnud maade saatkonnad. Nali oli olemas, kuid kuidagi poolik. Seetõttu lisas toimetus puändiks veel ühe lause: „Vastuvõtt toimub soojas ja sõbralikus õhkkonnas.“

      Kassilt sain mõni aasta hiljem ka mentaalse lähetuse kirjandusellu sisenemiseks. Nimelt üritas ta natuke enne oma surma asutada Eesti humoristide liitu. Kutsus sinna mindki. Ütles, et ma olen üsna haruldane eksemplar algajate kirjutajate hulgas, sest mul on adekvaatne enesehinnang. Enamasti hindavad literaatide sekka pürgijad oma võimeid oluliselt üle või oluliselt alla, mis muudab nende suunamise-arendamise probleemseks. Kas see lause on innustanud mind paremini kirjutama, seda ei tea. Aga kindlasti andis see edaspidi julgust pakkuda kirjandusarvustusi erinevatele väljaannetele. Eeldades, et ehk on samuti adekvaatsemad kui ülburite ja nohkarite omad. Esimene oli Daniel Palgi teose „Murduvas maailmas. Katkendeid mälestustest“ kohta Sirbis 1994. Seetõttu sai kogu see laialdane kirjandussuhete sfäär, milles Palgi ringles, mulle peamiseks kompassiks eesti kirjandusloos orienteerumiseks.

      Humoristide liit loodigi. Aga Kass suri ära, vaid 51aastaselt. Liidu prominentideks said säärased figuurid, keda ma tõsiselt võetavateks kirjanikeks ei pidanud, näiteks Raimo Aas, Lembit Sibul ja Margus Lepa. Erilist pistmist mul liiduga polnud. Küll aga võlgnen tänu samasse ringi kuulunud Toivo Tootsenile, sest tänu temale kohtusin kõige prominentsema eesti kirjaniku Edgar Savisaarega. (Tema „Võitlus noorsoo pärast“ on juba pealkirjast alates üks põnevamaid ja pingestatumaid action-põnevikke eesti kirjanduses.)

      Osalesime ühes „Meelejahutaja“ tüüpi saates, mida toimetas Tootsen. Savisaar oli sel ajal veel lõbus sell, naeris ka minu naljade üle. Ühte nalja isegi mäletan. See põhjendas, kuidas on eesti keelde tulnud sõna „taliharjapäev“. Nimelt oli sel päeval, 14. jaanuaril Arno Tali Paunvere koolis korrapidaja ja vehkis harjaga nii hoolsalt, et see jäi kõigile meelde.