Elu on sõna. Veiko Märka

siis kõige nooremas eas oli vastus: autojuhiks. Kusagil 4.–5. klassis läks autovaimustus üle ning siis tahtsin saada spordireporteriks. Kas raadios või televisioonis või mõlemas, vahet polnud. Tegin Gunnar Hololei ja Toomas Uba kommentaare ka järele, improviseerisin. Kui koolis oli vaja kirjutada kirjand teemal „Kelleks tahan saada“, siis kirjutasingi spordireporteri atraktiivsest ning emotsionaalsest ametist. Kirjand tuli nii hästi välja, et oli üks kahest, mis klassis ette loeti. Ajal, kui mul tekkis ja arenes spordivaimustus, vaatasin võistlusi peamiselt Soome TVst ja Kesktelevisioonist, sest ETV peaaegu midagi ei näidanud. Ainult Kalevi korvpallimeeskonna mängud olid pidevalt fookuses. Seetõttu sain osa ka selliste põhja- ja idanaabrite legendreporterite nagu Ilmo Lounasheimo ja Nikolai Ozerovi kunstist. Ega see soov reporteriks saada minus päriselt kaotsi läinud olegi – erinevalt autojuhiks saamise omast.

      Millalgi 1990. aasta paiku käisin Eesti Raadio noorte reporterite kursustel. Aga ainult mõned korrad, sest väljavaade ei ahvatlenud – käia tülika reportermakiga mingitel koolinoorte võistlustel lastelt küsimas, kuidas võit tuli ja kes nende eeskujud on. Märksa sügavama mulje jättis kõnetehnika kursus, mis käis reporteriks õppimise juurde ja mida viis sel ajal läbi legendaarne Karl Ader ehk Kaarup. Üldiselt elan spordireporterite tööle seni rohkem kaasa kui näiteks väliskommentaatorite omale. Esimeste töö põhineb sõnaseadmise kunstil – täpselt nagu kirjaniku oma. Nii et sisuline sarnasus on olemas, ehkki formaadid erinevad nagu öö ja päev. Otsereportaaž sarnaneb põhimõtteliselt poetry slam’ile, ainult auditoorium on suurem ja vastutus samuti.

      Aga reporterid reporteriteks. Spordis ei sõltu tulemus siiski karvavõrdki kommentaari vaimukusest ega kaasakiskuvusest. Lõppude lõpuks on tähtis ikkagi see, kes võidab. Selles osas reporter midagi muuta ei saa. Erinevalt kirjanikust, kellel võidab või kaotab alati see, keda tema tahab. Siin on ikka põhimõtteline vahe.

      Põhikooli lõpu poole tahtsin saada juba disaineriks või moekunstnikuks. Mulle meeldisid ilusad ja huvitavad riided.

      Üks kirjanikuks saamise ilming mul päris varakult siiski esines. Umbes 7aastaselt – võib-olla käisin juba koolis, võib-olla mitte – otsustasin kirjutada kriminaaljutu „Mõrv staadionil“. Süžee oli lühidalt järgmine: staadionil tapetakse üks sportlane, ilmselt kergejõustiklane. Küllap oli roimar odaviskaja, sest oda on ju ürgajast peale olnud tapariist. Saladuslikku mõrvajuhtumit hakkab uurima väga tark ja kaval detektiiv, kes müsteeriumi ka lahendab. Voltisin-lõikasin vihikupaberist kokku raamatu maketi ja joonistasin ka kaanepildi (staadionil rohkearvulise publiku ees lamav sportlane). Sisust valmis parimal juhul kolm lauset. Hiljem avastasin, et mul vedas, et asi nii ruttu katki jäi. Tegu oleks olnud plagiaadiga – samanimeline järjejutt oli ilmunud Kehakultuuris ja kuna ma sel ajal armastasin maal pööningul vanu Kehakultuure lugeda-vaadata (neid oli seal kümneid), pole kahtlustki, et ajend pärines sealt. Tõsi, järjejutus tapetakse hoopis jalgpallikohtunik.

      „Kulus hulk aastaid, enne kui Indreku kätte uuesti sattus see imeraamat, millest talle meelde oli jäänud ainult sõna „paavst“. Aga vaheajal oli raamatust kõik endine ime ja võluvus kadunud. Imeraamat oli nüüd – nagu palju teisigi raamatuid – tühine kirjasõna, kus polnud enam mõistatusi ega õndsust.“

– A. H. Tammsaare, „Tõde ja õigus“ I. —

      VARASEMAD KOKKUPUUTED

      Eesti NSV Kirjanike Liidu liikmetest seisuga 1981 on lühidalt, kuid ammendavalt kirjutanud Kivisildnik. Saan sellele lisada vaid subjektiivseid, kaudsetest allikatest kuuldud ja mälus ähmastunud mõttepudemeid.

      Kõige tähtsam ja üsna haruldane allikas oli sel ajal minu 9. klassi kirjandusõpetaja, äärmiselt omapärane persoon. Mingisugust mõtestatud pedagoogitegevust esines tema juures väga harva. Tundides aetava jutu põhisisu olid õpetaja isiklikud kokkupuuted tolleaegsete Eesti kirjandusringkondadega (neid paistis tal jätkuvat), veel rohkem aga igasugune kõmu ja klatš literaatide kohta. Ja kuna õpilased jõudsid kiiresti järeldusele, et teadmiste ammutamist tema tundides ei toimu, kulus tal palju aega distsipliini kehtestamisele.

      Aga sel ajal oli ka, millest rääkida! Sellesse, 1980/1981. õppeaastasse jäid mitmed märkimisväärsed kirjandussündmused. Eeskätt nn 40 kiri, millele kirjutas alla ka mitu kirjanikku ja kirjandusteadlast. Teiseks segadus Silver Anniko romaani „Rusikad“ ümber – see lubati esialgu müügile, siis aga korjati ära. Ehkki tolleaegses defitsiidipõhises kaubandusvõrgus jõuti suur osa tiraažist enne läbi müüa.

      Mõnigi seik kuuldust jäi mulle valesti meelde. Näiteks seostasin Paul-Eerik Rummo luulekogu „Saatja aadress“ ärakeelamise autori allakirjutamisega 40 kirjale. Tegelikult oli see toimunud juba 1972.

      Mõnikord tunni alguses õpetaja isegi üritas õppekavale orienteeruda, aga klassis valitsenud vaba vaimu ja vähese distsipliini tõttu hakati talle esitama igasuguseid kõrvalküsimusi ning varsti oli jutt jälle 40 kirja, „Rusikate“ ja muude haaravate päevateemade juures. Tundus, et tal olid üsna informeeritud allikad. Ega ta ainult kahest nimetatud skandaalist rääkinud, kuid muu kirjandusliku klatši olen unustanud. Juttude üldtendents oli igatahes selline, et huvitavamaid kirjandusteoseid ei lastagi võimude poolt avaldada ning kirjanike lauasahtlites ja nende omavahelises ringluses leidub kaugelt põrutavamaid tekste kui need, mida saab osta raamatupoodidest.

      Kui siia lisada veel Andres Rõugu akrostihhoni ilmumine Loomingus, mille ridade esitähed andsid kokku SINI MUST VALGE ja mis meil koolis ringles, võib veenduda, millist põnevat kirjanduselu sel ajal elati.

      Minule jäi nendest tundidest mulje, et kirjanikud on põnevad inimesed. See, mida nad kirjutavad (ja mida avaldatakse), on üks asi, see, mida nad omavahel räägivad või mis avalikkusele teadmatuks jääb, aga hoopis põnevam. Nii tekkis minus huvi kirjanike vastu. Mis ei tähendanud üldse huvi nende loomingu vastu. Toosama „Rusikad“ oli meil kodus olemas ning ma isegi lehitsesin seda, kuid üsna pealiskaudselt.

      Umbes samal ajal tekkis mul huvi ajakirja Pikker vastu, ehkki selle autoritest 9. klassi õpetaja midagi meeldejäävat ei rääkinud. Hakkasin ajakirja regulaarselt kioskist ostma ja paari aasta pärast telliti see meile ka koju.

      Vanaisa oli 1976. aasta teisel poolaastal tellinud samuti Pikrit. Lugesin seda juba siis huviga. Temal aga tekkisid umbes samasugused pretensioonid nagu Loomingu Raamatukoguga: karikatuuridest ei saa aru ja allkirju neil kah enam ei ole, jutud pole samuti midagi väärt. Viis aastat hiljem uuesti Pikrit avastades sai mu lemmikuks kodanik Männike – peatoimetaja Harri Lehiste väljamõeldud saritegelane, boheemlane, kes elas Hiiu õllepalee vahetus läheduses ning viibis seetõttu alati kui võimalik nimetatud asutuses. (Sel ajal mul Hiiule asja ei olnud, aga hiljem vaatasin seda hoonet alati aukartusega ja mõtlesin alati, et sellele tuleks mälestustahvel panna. Kas Männikesele või Lehistele või mõlemale. Enam seda teha ei saa, maja on ammu lammutatud.)

      Aga meeldisid teisedki autorid, näiteks Vladislav Koržets (kes muuseas oli tollesama kodanik Männikese prototüüp) ja Ott Arder ehk Harley Davidson. Ka karikatuuridele polnud mul mingeid pretensioone, ilmusid need siis tekstiga või ilma.

      Järgmisel õppeaastal keelati õpetajal – ilmselt õigusega – keskkooliosas töötamine. Ega me midagi sellist tõesti õppinud, mis näiteks küpsuskirjandi kirjutamisel abiks oleks olnud. Tulid uued õpetajad, üks 10. ja jälle uus 11. klassis. Nemad mu kirjandushuvi ei suurendanud. Mäletan selle aja kirjandustundidest ainult tüütut jahmerdamist „Sõja ja rahu“ ning „Tõe ja õiguse“ üle. Ikka igasugused ajendid ja motiivid – mis põhjusel see või teine tegelane midagi tegi. Miks näiteks Andres oma naise Krõõda tööga ära tappis. Või miks Nataša Rostova ballil end õnnetuna tundis. Šolohhovi „Vaikne Don“ käis ka õppekavast läbi, aga see mulle teatud määral meeldis – arendas silmaringi.

      „Tõe ja õiguse“ kohta pidime koguni kirjutama klassikirjandi teemal „Miks lugejale meeldib Andres rohkem kui Pearu“. See tundus mulle nii vägivaldne silmaklappide pähesurumine, et kirjutasin protestiks teemal „Miks lugejale meeldib Pearu rohkem kui Andres“. Tegelikult meeldiski Pearu mulle rohkem – ta on elutervem, optimistlikum, karakteersem. Ehkki luurele ma temaga muidugi ei läheks. Romaani XXXIV peatükk, kus Andres jõuluõhtul peksab, piinab ja üritab