Elu on sõna. Veiko Märka

      Elu on sõna

      „Selle peale järgnes segane lugu, millesse olid mässitud kurjal kombel Max Laossoni ja Jakobsoni, Sirge, Aadu Hindi ning Mart Raua nimed. Ma ei saanud paljustki aru, lisaks häirisid mind mõnede intiimsete üksikasjade paljastamised.“

– Elo Tuglas, „Elukiri“. —

      PROLOOGI ASEMEL

      Minu esimesed mälestused eesti kirjanikest on täpselt sama vanad kui üldse esimesed mälestused, mida suudan kindla kuupäevaga dateerida. Need pärinevad aastast 1971, kui olin 6aastane ning kahepäevase vahega, 13. ja 15. aprillil surid Juhan Smuul ja Friedebert Tuglas. Mõlema leinaraamis pildid ilmusid ajalehtede esiküljel ning kõnetasid mind kuidagi eriliselt ja otseselt. Teadsin juba mõlemast kirjanikust üht-teist. Olin lugenud Juhan Smuuli filmistsenaariumi „Keskpäevane praam“, mis ilmus raamatuna 1967, ja veel rohkem sellest fotosid vaadanud. (Filmi ennast nägin palju hiljem.) Meil oli riiulis ka tema äsja ilmunud „Muhu monoloogid. Polkovniku lesk“, aga sealt vaatasin küll ainult Edgar Valteri illustratsioone. Smuuli murdekasutus käis mulle üle jõu.

      Lugema olin õppinud selles eas, mida ise ei mäleta. Tõenäoliselt kolmeaastaselt.

      Samuti olin näinud telefilmi „Väike Illimar“ – see on omakorda mu esimene telemälestus. Vaatasin seda maal vanaema-vanaisa juures veel imepisikese ekraaniga telekast. Hiljem, kui ennast ja oma ümbrust pidevamalt mäletan (Tuglase ja Smuuli surma sealhulgas), oli neil juba tavaline Rekord. Filmis mängis väike poiss, kellega ennast identifitseerisin, ning mind lausa šokeeris tema arulage otsus endast mitu korda vanemale naisele kosja minna. See ei vähendanud minu lugupidamist Tuglase vastu, arvasin, et lollid filmitegijad mõtlesid selle stseeni ise välja. Olin Tuglase fotot näinud ka mitme Loomingu Raamatukogu numbri (statistika ütleb, et kolme) kaanel. Viimased olid ühed minu huvitavamad mänguasjad, sest neid sai ritta asetada nii värvide kui numbrite järjekorras, laotada nii põrandale kui vanaisa voodile, aga panna ka riiulisse.

      Põrutav oli minu jaoks veel see, et mehed, kelle näopildid leinaraamis ilmusid, olid väliselt nii erinevad. Üks sedavõrd vana, et oleks minu meelest pidanud ammu surnud olema, teine alles täies elujõus. Üks oli tublisti üle 10 aasta vanem kui mu mõlemad vanaisad, teine oleks sobinud rohkem isaks. Üks oli kortsuline hõreda habemega kauge mineviku vari, teine sileda lõua ja näonahaga täisvereline kaasaegne. Ning muidugi ei sarnanenud „Väike Illimar“ ja „Keskpäevane praam“ ka sisu poolest absoluutselt teineteisega.

      Ma ei suutnud mõista, miks nii erinevad tähtsad inimesed surid korraga.

      Võimalik, et avastasin juba sel ajal olulise tõe: kirjanik võib surra, aga tema teosed ei kao riiulist kusagile. Tavalisest inimesest ei jää järele muud kui fotod, kuid need annavad edasi vaid näojooned. Tõsi, elupuuhekk, mille mu vanavanaisa veidi enne surma (1936) Sauele istutas, oli päris heas seisukorras veel kaheksakümnendatel ning praegugi on paar puud järel. Miks see hekk mulle lapsena nii tähtis oli, ei mäleta. Peale perekonnapärimuse kindlasti ka sellepärast, et elupuud lõhnavad väga hästi ja kuidagi kummaliselt. Nagu ei olekski nad siit maailmast.

      Raamatud on kirjaniku elupuuhekk.

      Minu esimesed kohtumised kirjanikega toimusid nende teoste lugemise kaudu, perekonnatuttavate seas selle elukutse esindajaid polnud. Seetõttu olid kõige lähedasemad kokkusaamised Astrid Lindgreniga, kes tegelikult elas teisel pool raudset eesriiet. Peale tema raamatute mäletan Soome TVst nähtud sarja „Vahtramäe Emil“. Täpsemalt selle iga osa algust, kus Vahtramäe maja igast otsast väriseb ja kõigub ning siis kostab isa kohutav röögatus: „Eeeeeeeeemiil!“

      Korteris, mis asus samuti Sauel, kuid elupuuhekiga maamajast 2,5 km kaugusel, oli meil raamatuid esialgu vähe. Vanimad nendest aastast 1967, sest just sel ajal kolisid mu vanemad sinna. Ajaks, kui ma keskkooli lõpetasin (1983), oli neid aga juba nii palju, et võtsid enda alla praktiliselt terve seina. Kogu aeg osteti ju juurde, nõukogude ajal oli see tavaline. Ja raamatud, mida osteti, olid kõigil enam-vähem samad. Lugesin hiljuti Holger Kaintsi „Mälestusi raamatutest“ ja aina imestasin, kui sarnased raamatud mulle temaga võrreldes sel ajal korda läksid.

      Maal vanaisa-vanaema juures oli raamatuid täpselt nii palju, kui neid oli, juurde praktiliselt ei ostetud. Riiulitesse arvestatult umbes 10 meetri jagu, kahes kinnises kapis. Mulle tundus, et neid oli päris vähe. Hiljem olen tutvunud statistikaga, kui vähe eesti taluperedes veel 1930. aastatel raamatuid oli, ning olen aru saanud, et oma aja kohta oli neid tegelikult päris palju. Mõned neist avardasid mu maailmapilti tunduvalt: viieköiteline „Üldine ajalugu“ (1930–1933), üheköiteline „Väike entsüklopeedia“ (1938–1939) ja suureformaadiline pildialbum „Eesti. 20 aastat iseseisvust“ (1938). Viimast hoidis vanaisa kummutis luku taga ning seda võis vaadata ainult tema loal ja puhaste kätega. Olid ka „Eesti rahva kannatuste aasta“ mõlemad köited, kuid nende läbilugemiseni jõudsin alles teismelisena. Ehkki kannatused pole mind kunagi eriti huvitanud, sest on minu meelest nõmedad. Alati on parem väljapääs kui kannatada, peab ainult nutti olema, et see üles leida.

      Ükski nimetatud raamatutest polnud ilukirjandusteos, seega ei lähendanud need mulle ühtegi kirjanikku. Belletristikat oli vanavanematel kah omajagu, näiteks hallikassinisesse kalinguri köidetud Looduse Krooniseid Romaane. Need mind ei huvitanud, küll aga huvitasid vanaisa kuni 1971. aastani ostetud ja tellitud Loomingu Raamatukogud. Kas või sellepärast, et neil olid kaane peal autorite pildid. Ja kui mõnel polnud, siis see oli samuti omamoodi põnev – miks ei ole? Näiteks Bruno Travenil oli pildi asemel küsimärk. Mõned huvitavamad eksemplarid, nagu A. Solženitsõni „Üks päev Ivan Denissovitši elust“ ja J. D. Salingeri „Kuristik rukkis“, olid välja laenatud ja keegi neid tagasi ei toonud. Aga umbes 90% oli alles. Tegin nendest näitusi: aastakäikude järgi, värvide järgi, hiljem ka rahvaste järgi. Sisu mind ei huvitanud, kui polnud just pilte. Aga neid oli väga vähestes. Pealkirjad jäid siiski meelde ning mitmed neist mõjusid lapseajule kirgastavalt: „Kuidas portreteerida lindu“, „Kas te usute amulettidesse?“, „Kuidas sünnivad kurgaanid?“. Eriti aga „Jean Paul Marat’ jälitamine ja tapmine Charentoni varjupaiga näitetrupi ettekandes härra de Sade’i juhtimisel“.

      Kaks LRi raamatut lugesin siiski läbi juba enne kooliminekut – Jules Feifferi „Karmuella-Armuella ja Nunnu“ ning Ott Kangilaski „Jutulõnga“. Mõlemad meeldisid. Meelde on jäänud ka Sakari Pälsi „Mina olin veel väikene“ ja Ludvik Aškenazy „Laste-etüüdid“. Aga neid pole ma seni kaanest kaaneni läbi lugenud. Loen üldse lapsest saadik võimalikult vähe, et silmi hoida. Vanemad inimesed hoiatasid ja need hoiatused on mul siiani meeles.

      Edaspidi muutus vanaisa LRide suhtes kapriisseks. Vahel tellis neid mitte aastakäigu, vaid kvartalite kaupa, vahel kaebas, et midagi sealt lugeda nagunii ei ole – puhas raharaiskamine – , ning lõpetas tellimise. Vahel ostis üksiknumbreid. Aga 1977, kui ma juba 5. klassis käisin, seadis sisse järgmise korra: andis mulle iga nädal 20 kopikat, poole eest ostsin talle uue LRi, poole sain endale. Mul polnud juba põhimõtteliselt sellise diili vastu midagi. Aga peale selle sai see silmapaistvalt psühhedeelse ja eklektilise kaanekujundusega aastakäik mulle vaimselt lähedaseks. Päris mitu raamatut lugesin ka läbi ning peaaegu kõiki lehitsesin.

      Eesti kirjandusest sain niimoodi tuttavaks viie tüdruku, kaheksa poisi ja Teet Kallasega. Kallase kogus „Insener Paberiti juhtum“ meeldis mulle eelkõige see, et kõikide lugude tegevus toimus hullumajas. Mulle tundus see väga progressiivne ja originaalne ainevalik ning jutud ise meeldisid ka. Eriti kogu nimijutt, kus hulluks läinud insener hullumaja asemel hoopis vangi pannakse ja seal ühele platnoile labidaga pähe lööb. „Viiest tüdrukust ja kaheksast poisist“ meeldis kõige rohkem Heiti Habichti jutt vabanenud vangi seiklustest lõbustuspargis. Eriti see koht, kus ta kukub õuduste toas autost välja ja püüab tagajärjetult, meeletut vastupanu kohates sisse pääseda järgmistesse autodesse.

      Positiivse elamuse jätsid ka Doris Kareva ja Priidu Beieri luuletused. Kindlasti lugesin sellest aastakäigust veel Maximilian Põdderi „Bob Ellerheina“, aga mis mulje jäi, ei mäleta. Üldpilti eesti kirjandusest see kahtlemata avardas. R. Brautigani „Arbuusisuhkrust“ saadud elamuseni eesti kirjanduse näited siiski ei küündinud. Kui siia lisada veel Pu Songlingi „Libarebased“, Anatoli Koni „Mälestusi Vera Zassulitši kohtuasjast“ ja Stanislaw Jerzy Leci „Sugemata mõtted“, võib öelda, et tegu oli küllaltki valgustusliku aastaga ühe varateismelise elus. Mäletan sedagi, et ühte LRi eksemplari mul kioskist saada ei õnnestunud – J. C. Oatesi „Nelja suve“. Oli defitsiit.

      Järgmisel