Prantslase abielunõue. Chantelle Shaw

üle saanud valust, mida tekitas õdede surma ja vanemate leina nägemine. Täiskasvanuks saades oli ta otsustanud, et ei tohi riskida ka kõige õrnema võimalusega, et geen kandub edasi tema lastele, ning oli astunud vajaliku sammu, kindlustamaks, et temast ei saa iialgi isa. Kerge kahetsus, mida ta oli toona tundnud, oli peagi hajunud ja ta oli edasi liikunud, nautides elu täiel rinnal ja kasutades kõiki eeliseid, mida miljardinaelane varandus talle võimaldas.

      Ta ei saa lapsi, aga miks peakski ta siduma end perekondlike kohustustega, kui võib endale lubada kiireid autosid, uhkeid kaatreid ja kõike muud rikkusega kaasnevat? Ta nautis lõputut rida kauneid naisi, kes teda hetkeks kütkestasid, enne kui ta neist tüdines ja uusi meelelahutusi otsima suundus.

      Freya oli talle huvi pakkunud kauem kui enamik neist, aga Zac polnud iialgi kujutlenud teda püsiva osana oma elust. Talle polnud korrakski pähe tulnud mainida steriliseerimisoperatsiooni siis, kui naine oli veel tema armuke, ja nüüd ei tundnud ta vähimatki kohustust selle põhjusi selgitada.

      Freya vahtis Zacile päranisilmi otsa, just nagu oleks maailm korrapealt vankuma löönud. „Ilmselt läks operatsioon natuke nihu,” kraaksatas ta, püüdes mehe jahmatavat teadet aduda. „Ma ei tea, kuidas see sai juhtuda, aga Aimee on sinu laps,” kinnitas ta meeleheitlikult.

      „Ära ole naeruväärne,” kähvas Zac ärritunult. „See on võimatu.” Kuigi see pole päris tõsi, tunnistas ta endamisi. Ta oli kogu aeg teadnud, et protseduuri puhul oli üks võimalus tuhandest, et see ei toimi, aga kui Freya oli lagedale tulnud teatega rasedusest vähem kui tund aega pärast seda, kui turvamees Michel oli naist näinud Simon Brooksi seltsis, oli Zac vihaselt oletanud, et naise salasuhe inglasega kestis juba nädalaid ning laps ei saanud kuidagi tema oma olla. Ta uskus endiselt, et just nii see oligi, ja Freya koos oma haledate vabandustega tekitas temas vastikust.

      Ta austaks naist pisut rohkem, kui see lõpetaks valetamise ja tunnistaks, et jäi vahele, mõtles mees mornilt, huuled põlglikult allapoole kaardumas. Freya oli ilus – võib-olla ilusamgi kui kahe aasta eest – aga tema kauni kesta sees peituv sisu oli kõnts, ja niipea kui Zac sellele tõestust leiab, ei tee ta naisega enam mingit tegemist.

      „Õde ütles, et sind kirjutati juba välja,” ütles ta teravalt ja laskis ukse poole astudes pilgul üle Freya kahvatu näo libiseda. „Tee kähku ja pane riidesse. Me lendame otsekohe Monacosse, kus lasen korraldada DNA-testi, mis kõik need kahtlused kõrvaldab.”

      Pool tundi hiljem pahises Freya vihast. Zac paistis arvavat, et võis niisama lihtsalt tagasi tema ellu astuda ja ohjad enda kätte haarata. „Mul pole plaaniski sinuga Monacosse tulla,” korrutas ta juba kahekümnendat korda, sammudes mehe kannul haigla parklasse ja vaadates, kuidas too kinnitas Aimee turvatooli, mille oli nähtavasti oma sekretärilt laenuks saanud, enne kui Londonist kohale sõitis. Vihma kallas endiselt ja Zac oli oma nahkjaki krae üles keeranud. Laubalt tagasilükatud juuksed ja pahaendeliselt kortsus kulm muutsid ta veelgi kütkestavamaks ja Freya keha reeturlik reaktsioon pani naise sisimas oigama.

      Zac oli julm, tujukas ja võrratu, mõtles ta jõuetult, rääkimata sellest, et ühtlasi oli ta ka kõige ülbem ja üleolevam mees, keda Freya oli iial kohanud. Kahe aasta eest oli mees ta oma luksuskaatrile ja otse oma voodisse viinud. Freya oli kinkinud talle oma süütuse, kuid mees oli näpanud ka tema südame, mõtles naine nukralt. Igasuguse emotsionaalse turvatunde puudumisel oli ta rõõmuga mehe armukeseks saanud, aga peaaegu murdunud, kui mees ta nii julmalt eemale tõukas, mistõttu Freya ei saanud riskida naasmisega paika, kus oli kunagi nii õnnelik olnud.