Prantslase abielunõue. Chantelle Shaw

jätnud meie vahele mingit vahemaad, oli ju nii, Freya? Ma imestan siiamaani, et sul jagus veel energiat ka kellegi teisega magada, kui kulutasid nii palju jõudu minuga armatsemisele.”

      Mehe tahtlik julmus torkas Freyale südamesse ja naine pilgutas kiiresti silmi, et laugude all põletavad pisarad välja ei pääseks. „Kuidas sa julged?” sosistas ta kähedalt. „Ära mõtlegi oma südametunnistust minu süüdistamisega leevendada! Sa tahtsid minust lahti saada sellepärast, et sulle oli silma hakanud Annalise Dubois. Sa olid kindlalt nõuks võtnud teha temast oma järgmine armuke, aga lapsega ekskallim oleks sinu stiilile hävitavalt mõjunud.”

      Ärritunult kargas ta voodist püsti ja tema pea hakkas ringi käima. Veri kadus tema näost ja ta tuikus pisut, enne kui tagasi madratsile vajus.

      „Aitab,” urises Zac ning astus ettepoole ja püüdis kinni Aimee, kes püüdis ennast voodilt maha nihverdada. „Sa hirmutad lapse ära.” Ta asetas Aimee põrandale ja silmitses mõtlikult tüdruku blonde lokke, enne kui uuesti ema poole vaatas.

      „Ma ei taha sinult midagi,” turtsus Freya vihaselt. „Igatahes mitte raha,” lisas ta, suutmata varjata põlgust oma pilgus. „Ma tahan vaid, et sa tunnistaksid, et räägin tõtt.”

      Ta vahtis mehe säravsinistesse silmadesse, mis meenutasid nii väga Aimee omi, ja ohkas vihaselt. Tal polnud vähimatki kavatsust hakata meest kohtu ette vedama, et saada temalt tükike tema varandusest, nagu oli vanaema korduvalt soovitanud. Mees ei tahtnud ei teda ega Aimeed ja polnud vajagi, Freya tuleb ka ilma temata toime. Ta tahtis vaid, et mees möönaks, et Freya polnud talle iialgi valetanud. „Miks sa ei võiks minuga aus olla?” palus ta.

      Zac vaatas talle otsa ja tõmbus pingule. Naise õhukese haiglaöösärgi paelad olid lahti tulnud ja kaelusest paistis tema väikese kahvatu rinna kumerus. Oma suureks meelehärmiks tajus Zac oma keha tahtmatut reaktsiooni – häbiväärset iha, mis kruvina tema sisemuses pöörles.

      Pagan võtku, Freya oli käitunud truudusetu lipakana ja püüdis veel nüüdki teise mehe last talle kaela määrida. Oli alandav tõdeda, kui tugevalt naine talle ikka veel mõjus. Ta ei tahtnud naist nii väga tahta; tema uhkusele oli paras hoop, et ta tundis kiusatust suruda sõrmed naise juustesse, kallutada tema pead ja vajutada tema niisketele huultele tuline suudlus, mis meenutaks naisele nende kunagist kirge.

      Selle asemel sundis ta end voodist kaugemale astuma ja aknast välja vihmavalinguid põrnitsema. „Mida tead sina aususest, Freya?” nõudis ta külmalt, näolihased nii pinevil, et nahk põsesarnadel viimseni pingule kiskus. „Kas sa tõesti arvasid, et su salasuhe tolle haiglase ilmega tänavakunstniku Simon Brooksiga jääb mulle märkamatuks?

      Monaco on väike koht ja kuulujutud levivad seal nagu kulutuli. Ma olen…,” ta kehitas ehtprantslaslikult õlgu, „…üsna tuntud tegelane ja peagi kostsid minu kõrvu kõlakad, et mu armuke teeb mulle sarvi. Olukord oleks võinud koguni lõbus olla,” venitas ta sardooniliselt. „Kahtlemata oli see midagi uut. Aga sinu püüdlused teise mehe last minu kaela lükata polnud sugugi naljakad, chérie.”

      „Ma vannun, et pole kordagi Simoniga maganud,” väitis Freya tungivalt. „Turvamees, kelle sa mind valvama palkasid, eksis tol päeval. Aga toona – siis, kui sa mulle kõiki neid hirmsaid asju ütlesid, – ei suutnud ma selgesti mõelda.” Zaci keeldumine uskumast, et laps oli tõepoolest tema oma, ning süüdistused, nagu olnuks Freya Simoniga maganud, lõid Freya nii pahviks, et ta ei osanudki midagi öelda, vaid tegi mehe korterist minekut, ilma et oleks proovinudki end kaitsta. „Mul on olnud päris palju aega asjade üle järele mõelda,” lisas Freya kibedalt, „ja mulle tundub, et tean nüüd, mis tookord juhtus.” Ta peatus hetkeks ja vaatas Zacile otsa, tundes õrna lootust, kui mees vaikides ootas. Esimest korda pärast toda saatuslikku õhtut kaks aastat tagasi rääkisid nad teineteisega korralikult. Esimest korda kuulas mees teda.

      „Tõsi, ma veetsin palju aega Simoni seltsis, aga ta oli vaid mu sõber, ei midagi enamat. Sinul oli alati nii palju tööd ja mina olin üksildane,” tunnistas ta vaikselt, mõeldes noorele inglasest kunstitudengile, kellega oli Monacos sõbrunenud. Simon rändas Vahemere maades ringi ja teenis elatist maalide müügiga. Erinevalt Zaci glamuursest sõpruskonnast oli noormees mõjunud värskendavalt tavalise ja otsekohesena ning Freya nautis tema seltskonda. „Me polnud armukesed – ta oli lihtsalt omakandimees ja temaga oli tore vestelda.”

      „Nii et sinu sõnul Michel siis valetas, kui rääkis, et nägi, kuidas te Brooksiga käsikäes rannast lahkusite ja tema vagunelamusse suundusite?” venitas Zac. „Sacré bleu! Ma maksin Michelile, et ta sind kaitseks, aga nähes sinu erkroosat jakki vagunelamu uksel rippumas ja silmates sind ja su kahupäist kunstnikku sees amelemas, ei teadnud ta, mida ette võtta. Tal polnud vähimatki soovi piilujana näida,” lisas mees põlglikult huuli kõverdades. „Minu rikkuse juures ähvardab mind pidevalt inimröövioht ja Michel teadis, et minu armukesena võid ka sina ohtu sattuda. Ta ei tahtnud sind kaitseta jätta, aga ta ei tahtnud ka olla tunnistajaks sinu voodimaadlusele Brooksiga. Lõpuks helistas ta mulle, et nõu küsida – ma kiirustasin parajasti ärireisilt koju, et sind välja sööma viia,” lõpetas Zac süngelt.

      „Sinu teade lapseootusest, niipea kui ma uksest sisse astusin, oli pehmelt öeldes ääretult kehvasti ajastatud, chérie,” jätkas ta, kui oli selge, et Freya oli sõnatuks võetud. „Ma olin just äsja kuulnud mehelt, keda jäägitult usaldasin, et sina ja Brooks olete armukesed, ja ma olin kindel, et laps ei ole minu oma. Seega polnud kuigi keeruline välja mõelda, et isaks oli hoopis too puruvaene kunstnik ja sa lootsid lapse minu omaks sahkerdada.”

      Tuttavlik raev mehe silmis pani Freya värisema, aga praegu oli ilmselt tema ainus võimalus end kaitsta ja Zacile näidata, kui rängalt too eksis. „Michel ei näinud mind,” kinnitas ta meeleheites. „Ta ainult arvas, et see olen mina. Ma läksin tol päeval randa, et kohtuda Simoni ja paari tema sõbraga, kaasa arvatud tema tüdrukuga. Kirstenil oli külm ja ma laenasin talle oma jaki, enne kui linna tagasi tulin. Tal on samasugused blondid juuksed nagu minul ja Michel pidas teda nähtavasti minuks…” Freya vakatas ja tema süda vajus saapasäärde, kui ta märkas pilget mehe silmis. „Ma ei käinud tol päeval Simoni vagunis ja ma pole sulle iialgi truudust murdnud, Zac,” kinnitas ta. „Sa pead mind uskuma.”

      Mees vahtis talle vaikides otsa ja puhkes siis mõnitavalt naerma. „Sul oli kaks aastat aega seda lugu välja mõelda ja see on kõik, millega suudad lagedale tulla, chérie?” Ta sammus palatis edasi-tagasi nagu puuritiiger, üha kasvav ägedus peaaegu käegakatsutav. „Non!” kostis ta raevukalt, rapsates käega läbi õhu, rõhutamaks oma viha. „Ma ei luba sul minuga niiviisi manipuleerida. Ma nõuan isadustesti ja kui on kord selge, et sa valetad, ei taha ma sind enam iialgi näha ega sinust midagi kuulda. Kas on arusaadav?”

      „Kuidas sa võid nii kindel olla, et ma valetan?” sosistas Freya tuhmilt. Ilmselgelt ei saanud Zaci arvamus temast enam madalamale langeda ja Freyat jahmatas, kui väga see teadmine talle haiget tegi. Mehe põlglik hääletoon ajas talle judinad peale, aga uhkus sundis teda pead püsti hoidma. Pinev vaikus nende vahel näris Freya närve ja ta võpatas, kui mees ringi pöördus ja talle silma vaatas.

      Mehe ilme täitis Freya veidra eelaimusega ja tal hakkas sees keerama. Ta ei suutnud pilku mehe kaunijooneliselt näolt eemale pöörata, aga mehe silmad olid nii kalgid ja külmad, et Freya hakkas isegi soojas haiglapalatis värisema.

      Zac vaikis hetke ja lausus siis tundetult: „Sellepärast, et ma lasksin end steriliseerida – aastaid enne meie kohtumist. Nii et tõde, chérie, on selline, et meditsiiniliselt võttes ei saa Aimee kuidagi minu tütar olla.”

      Teine peatükk

      Zac jälgis osavõtmatu, kliinilise huviga Freya näol peegelduvat jahmatust ja segadust, enne kui Aimee poole kiikas. Väike tüdruk vaatas talle tõsiselt otsa, armas väike näoke ümbritsetud kiharapahmakast, põsed tervisest roosatamas. Jumal tänatud, tema küll Deverell pole, mõtles Zac vaikse veendumusega. See laps ei pea kannatama nii, nagu olid kannatanud tema kaksikõed – laastava haiguse ohvrid, kelle elu lõppes veel enne, kui aastaseks said.

      Zac oli olnud teismeline, kui tema õed sündisid. Tited paistsid