Rikkuse lummus. Sherryl Woods

külaline hilinebki.“

      Richardit ei huvitanud tulemata jätnule vabanduste leiutamine, vaid üksnes tööle naasmine. „Kui ilm on tõepoolest nii halb, siis jõuan jalgsi kiiremini, kui teie saaksite takso tellitud. Tänan sellegipoolest, Donald. Ja kui preili Hart peaks välja ilmuma, siis palun öelge talle edasi…“ Richard vakatas. Ta taipas, et on parem jätta teade edasi andmata. Vastasel juhul jõudnuks see ringiga tagasi koos tädiga, kes oli üks tema lemmikklientidest. Ehkki Richard oli enda arvates Destiny noorele sõbrale teene osutamisega ühel pool, ei pruukinud tädi temaga samal arvamusel olla. „Öelge lihtsalt, et pidin ära minema.“

      „Jah, härra.“

      Richard avas restorani ukse, astus libedale kõnniteele ja põrkas kellegagi kokku. Kui ta ei oleks uksest kõvasti kinni hoidnud, siis prantsatanuks ta siruli maha. Ent nüüd jõllitas naine, kes oli talle peaga kõhtu jooksnud ning jalgealuse kaotanud, teda hiigelsuurte hirmunud pruunide silmadega, mida raamisid pikad tumedad ripsmed.

      Richard püüdis kukkuja kinni jäisest maapinnast kümmekonna sentimeetri kõrgusel. Ehkki naine oli paksult riides, tundus ta habras. Richardit tabas õhkõrn kaitseinstinkt. Midagi sarnast oli ta varem kogenud ainult seoses nooremate vendade ja tädiga. Enamik naisi tema elus olid nii tugevad ja võimekad, et ta ei tundnud eales vajadust neid millegi eest kaitsta.

      Naine sulges silmad, avas need uuesti, uuris Richardi nägu ja tegi grimassi. „Palun ärge öelge, et teie oletegi Richard Carlton,“ ütles ta ja ohkas, enne kui mees jõudis vastata. „Muidugi olete. Te näete välja täpselt samasugune nagu pildil, mida teie tädi mulle näitas.

      Räägin teile oma sekeldustest,“ vuristas ta edasi. „Kõigepealt sattusin taksojuhi peale, kes ei osanud kaardita isegi nurga taha sõita, seejärel jäime prügiauto taha kinni ja lõpuks algas lumesadu, mis on võrreldav Kaljumäestiku lumetormiga.“ Naine vaatas Richardile lootusrikkalt otsa ja äigas üle juuksesalgu, mis tema õhetavat põske kõditas. „Te vist ei soovi tagasi sisse minna, maha istuda ja lasta mul väärikamalt saabuda?“

      Richard summutas ohke. „Olete Melanie Hart, nagu ma aru saan.“

      Naine vaatas teda mõtliku pilguga. „Võiksin teeselda, et olen keegi muu, ja me võiksime selle õnnetu vahejuhtumi unustada. Hiljem helistaksin teie kontorisse, paluksin hilinemise pärast ülevoolavalt vabandust, lepiksin uue kohtumise kokku ja me võiksime väga asjalikult uuesti alustada.“

      „Te kaalute mulle valetamist?“

      „See oleks vist ajaraiskamine, jah?“ nentis naine ilmselge kahetsusega. „Olen end juba reetnud. Teadsin kohe, et see lõunasöögivärk on viga. Minust jääb konverentsiruumis märksa parem mulje. Ilmselt on asi õhkkonnas. Inimesed võtavad märksa tõsisemalt kedagi, kes oskab grafoprojektorit, kaarte ja graafikuid kasutada. Mainisin seda ka Destinyle, aga tema jäi kindlaks, et lõunasöök on parem. Ta ütles, et olete täis kõhuga vähem tõre.“

      „Kui kena, et ta säärast asja mainis,“ pomises Richard ja tõotas pidada tädiga järjekordse asjatu vestluse sellest, kuidas talle ei meeldi, et temast suvaliste inimestega valimatult räägitakse. Kui ta tahab poliitikasse astuda, siis nullib tädi lobisemishimu tema šansid enne, kui ta jõuab alustadagi.

      „Praegu ei ole teie kõht vist eriti täis?“ uuris Melanie Hart lootusrikkalt.

      „Ei.“

      „Sel juhul olete kindlasti tõre ja ma lähen üksi restorani, et nuputada, kuidas mul õnnestus elu tähtsaim töövestlus kihva keerata.“

      „Kui jõuate otsusele, et soovite kõrvalise isiku arvamust kuulda, siis helistage,“ kohmas Richard.

      Ta kaalus kokkupõrkekohast eemaldumist, kuid naine tundus olevat nii siiralt õnnetu, et Richard kaotas igasuguse tahtejõu. Pealegi oli Destiny rõhutanud, et Melanie on oma alal väga osav, ja tädi eksis personaliküsimustes haruharva. Ta oli hea inimesetundja, vähemalt siis, kui ei lasknud emotsioonidel otsustusvõimet mõjutada. Richard pelgas tohutult, et tädi süda võis olla jälle mõistuse alistanud. Aga ikkagi…

      Ta haakis Melanie Harti oma käevangu ja tüüris ta restorani sisemusse. „Kolmkümmend minutit,“ teatas ta lakooniliselt, kui Donald neile säraval ilmel otsa vaatas ja nad laua juurde juhatas, mille Richard oli alles hetk tagasi vabastanud. Laual olid uus lina, puhtad nõud ja põlev küünal. Richard oli peaaegu kindel, et varem seal küünalt polnud. Ta kahtlustas, et Donald oli teda ikkagi tagasi oodanud ja lootnud, et õdusam atmosfäär aitab mõru meeleolu parandada. Polnud kahtlustki, et kelner ja Richardi tädi olid mestis. Arvatavasti oli kelner helistanud Destinyle ja kirjeldanud sündmuste käiku juba viis sekundit pärast Richardi lahkumist.

      Kui Donald tõi värske kannutäie kohvi, heitis Richard pilgu käekellale. „Kakskümmend neli minutit, preili Hart. Kasutage neid targasti.“

      Melanie küünitas diplomaadikohvri järele ja ajas seejuures veeklaasi ümber… otse mehele sülle.

      Richard kargas püsti, kui jäävesi tema püksid läbi leotas. See oligi veel päevast puudu olnud.

      „Oh issand, palun väga vabandust!“ pomises Melanie ja kargas püsti, salvrätik käes, et vett ära tupsutada.

      Richard kaalus lasta tal seda teha, et näha naise reaktsiooni, kui too avastab, kust ta täpsemalt tupsutama peab, ent Melanie sai probleemile aegsasti pihta. Ta ulatas salvräti mehele.

      „Vabandust,“ kohmas ta veel kord, misjärel Richard kulutas mitu minutit enda kuivatamisele. „Vannun, et ma ei ole harilikult selline kobakäpp.“ Mehe kahtleva pilgu peale lisas Melanie: „Ausõna, ei ole.“

      „Kui te nii ütlete.“

      „Mõistan teid täielikult, kui soovite lahkuda. Kui keelate mul jäädavalt oma vastuvõtule tulla, siis mõistan sedagi.“ Melanie tõstis pea ja vaatas mehele otse silma. „Aga siis teeksite kohutavalt suure vea.“

      Polnud kahtlustki, et naine oli söakas. Richard katkestas tulutu katse pükse kuivaks saada. „Kuidas nii?“

      „Olen just see, keda vajate, härra Carlton. Ma tean, kuidas tähelepanu püüda.“

      „Jah, olen sellest aru saanud,“ kostis mees virilalt. „Unustamatu ja katastroofiline on kaks eri asja. Ma ootan midagi positiivsemat.“

      „Saan sellega hakkama,“ raius naine. „Mul on kontaktisikud. Olen nutikas ja uuemeelne. Tean täpselt, kuidas oma kliente meediale müüa. Muide, siin on mu esialgne plaan teie ja Carlton Industriese kampaania jaoks.“

      Kui naine küünitas taas diplomaadikohvri järele, haaras Richard lauale jäänud veeklaasi, tõstis selle ohutusse kaugusesse ja sättis end uuesti istuma, kuni naine kõik kohad paberilehti täis laotas. Kui Melanie oli lõpetanud, lausus mees: „Ma hindan teie agarust, preili Hart, tõepoolest hindan, aga sellest ei tule midagi välja.“ Et hoiduda naise tundeid riivamast, üritas ta keeldumist põhjendada. „Vajan kedagi kogenumat.“

      Richard jättis targu mainimata, et vajab kedagi, kes ei oleks tuulepea ega meenutaks talle iga hingetõmbega, et on naine ja et tema on mees, kes pole mitu kuud seksinud. Ta ei vajanud alluvat, kes temas nii palju vastakaid reaktsioone tekitab. Tänapäeval kippusid säärased asjad kohtuhagiga lõppema.

      Viis, kuidas ta Melanie Hartile reageeris, ajas teda segadusse. Pahameelest oli saanud viha ja sellest omakorda külgetõmme vähem kui – ta heitis pilgu käekellale – kahekümne viie minutiga. Kergendatuna, et lubatud aeg on peaaegu läbi, koputas ta Rolexile. „Aeg saab kohe läbi, preili Hart. Oli meeldiv kohtuda. Soovin teile õnne ja edu!“

      Naine vaatas Richardit haledate hirvesilmadega ja see pani mehe sisikonna krampi tõmbuma ning pulsi korrapäratult pekslema.

      „See on hüvastijätusuudlus, eks?“ nipsas Melanie.

      Kehv sõnadevalik. Pärast seda oli Richardi pilk justkui naelutatud naise pehmetele ja täidlastele huultele, mis lausa kutsusid suudlema. Oli selge, et ta pidi taas leidma aega kohtingutel käimiseks, kui ta reageeris niiviisi Melanie Hartile, kes oli pööraselt kohatu naine.

      „Ma ei ütleks,“