Kuidas armutakse mehesse, kes elab põõsas. Emmy Abrahamson

kui väga mulle lagrits meeldib. Justkui ma oleksin kuueaastane.

      Viimase katsena suhet päästa otsustasime kolida tema kodulinna Viini. Meie vahel muutus kõik jälle heaks. Õppisin ütlema Grüss Gott, avastasin enda jaoks jälle pühapäevad ja harjutasin pidevalt, kuidas mitte trammi alla jääda. Matthias sai fotokooli sisse ja kuna kool tahtis õpilastesse süstida mõistmist ning respekti fotograafia algmeetodite vastu, sai meie uuest vannitoast pimik. Aknad teibiti suurte mustade prügikottidega kinni ja minu meigitarbed pidid ära mahtuma kemikaalipudelite vahele. Lõin lugematuid kordi pea ära duši ja WC-poti vahele paigutatud hiiglasliku suurendusaparaadi vastu. Aga sellest polnud midagi, sest lõpuks ometi oli Matthias avastanud oma sihi elus. Ta kulutas meie tagasihoidliku eelarve Mapplethorpe’i, LaChapelle’i ja Corbijni raamatute peale, terve esimese aasta olin ma innuga nõus olema modelliks, kui ta kontrasti ja kompositsiooniga eksperimenteeris. Ta ei suitsetanud enam iga päev rohtu ja tema pilk muutus taas selgeks. Kõik oli hästi. Isegi siis, kui Vienna frOnT pankrotti läks, kuid Matthiase õnn oli minu jaoks muust tähtsam. See oli aeg, mil ma ikka veel uskusin, et tõeline armastus tähendab iseenda täielikku unarusse jätmist, minu kuu pidi tiirlema üksnes ümber tema planeedi. See oli aeg, mil ma ikka veel uskusin, et mina päästan Matthiase, aitan tal saavutada tema täielikku potentsiaali ja saada täiuslikuks inimeseks, keda mu sõbrad temas miskipärast ei näinud.

      Fotokooli teise kursuse ajal märkasin esimest korda, et midagi on valesti. Nägin, et üks Matthiase vinüülplaat oli laual, ehkki siis, kui me hommikul koos kodust välja läksime, seda seal ei olnud. Puhusin pikemalt mõtlemata plaadiümbriselt tubakapuru ära ja panin selle teiste juurde tagasi. Siis hakkasin tähele panema, et uks oli lukku keeratud vaid ühe võtmepöördega, tavaliselt keerasin ma alati kaks ringi peale. Ja järsku tülitsesime me jälle iga jumala päev ning köögiriiul oli lagritsapakkide all lookas.

      Siis tuli telefonikõne. Lamasin kodus, mul olid kurgumandlid paistes ja kavatsesin parajasti uinaku teha. Telefon helises ja pehme naisehääl teatas, et nad leidsid ühe Matthiase portfoolio, ta küsis, kas Matthias ei tahaks sellele järele tulla.

      “Kuna ta ju enam meie koolis ei õpi,” täpsustas naine.

      Sain temalt kuulda, et Matthias ei käinud juba oktoobris koolis, aga alles kuu aega tagasi kustutati ta ametlikult õpilaste nimekirjast. Praegu oli märts. Ligi kuus kuud tegi ta näo, et läheb iga päev fotokooli. Ligi kuus kuud oli ta pajatanud mulle väikesi lugusid kõigest, mis päeval koolis juhtus. Ligi kuus kuud oli ta rääkinud, kui väga talle koolis meeldib ja et ta tahab ühel päeval professionaalseks fotograafiks hakata. Pigistasin telefonitoru käes ja mul läks süda pahaks.

      Asitõendeid jahtides otsisin korteri otsekohe läbi. Matthiase lauaarvuti lahtise paneeli tagant leidsin koti sadade joint’i-konidega. Kilekott oli mitme kummipaelaga hoolikalt kinni tõmmatud. Täiesti arusaamatu, miks ta konisid lihtsalt ära ei visanud. Siis torkas mulle pähe, et kõik tema õpikud olid riiulis täpselt samas järjekorras nagu kooliaasta alguses ja vannitoas kattis fotovanne paks tolmukiht.

      Kui Matthias veerand seitse – pärast “pikka koolipäeva” – koju tuli, võtsin ma ta pihtide vahele. Ta ei eitanud midagi.

      “Aga miks?” küsisin ma.

      “Ma teadsin, et sa lähed marru,” ütles ta ja keeras kõik hoobilt minu süüks.

      Ta oli viimased kuus kuud veetnud kuueteistkümnendas piirkonnas ühes kohvikus, kus omanik lasi kundedel rahulikult hašši suitsetada tingimusel, et nad ka mingi joogi ostavad. Kui kohvik oli suletud, tuli ta koju tagasi kohe, kui ma olin tööle läinud, ja läks sealt enne minu saabumist minema. Selgus, et Matthias oli kõigest hoolimata koristamises kibe käsi. Vähemalt selles osas, mis puudutas tõendite likvideerimist korteris.

      Iga kord, kui ma rääkisin kellelegi meie suhte lõppemisest ja Matthiase kaksikelust, püüdsin ma seda naljaks keerata. Ma olen tänulik, et ta lisaks kõigele muule ei hakanud kandma minu aluspesu ja ennast SaMANthaks kutsuma. Aga peagi loobusin lõõpimisest, sest keegi ei naernud. Minu ja Matthiase loos ei olnud mitte midagi naljakat.

      Pärast kahte O’Malley’s veedetud tundi asutan end lahkuma.

      “Ega sa ometi sellepärast ära ei lähe, et ma Matthiasest rääkisin?” küsib Rebecca murelikult.

      “Issand küll, ei!” vastan ma.

      Kodus nutan, nägu Optimuse kasukasse surutud, kuni ta minema jookseb ja ennast diivani taha ära peidab.

      5

      Duši all käin ma köögis. Mitte sellepärast, et see mulle meeldiks, vaid sel lihtsal põhjusel, et dušš asub köögis väikese vaheseina taga. Enamikus Viini vanades Altbau-korterites on sama lugu. Köögi, vannitoa ja WC võib leida kõige üllatavamatest kohtadest. Majas, kus Berlitzi Claire kuueteistkümnendas piirkonnas elab, peab ta koridoris asuvat külma vetsu tänini oma naabritega jagama.

      Pärast duši all käimist panen riidesse ja lähen Mariahilferstrassele Berlitzisse, ehkki täna on laupäev. Olen üks neist vähestest õpetajatest, kes on nõus ka laupäeviti tööd tegema. Mul pole nagunii muud targemat teha. Täna tuleb mul õpetada rühma kümneaastasi, kellel on olnud õnnetus sündida ambitsioonikate vanemate peresse.

      “Laupäev on teokarbipäev,” ütleb üks väike tüdruk mulle salapäraselt ja hakkab oma kotist teokarpe välja laduma.

      Kuna ma pole seda rühma varem õpetanud, pole mul aimugi, miks “laupäev on teokarbipäev”. Terve tunni vältel lebavad teokarbid laual otsekui murettekitav meeldetuletus, et ma oleksin pidanud vaevuma välja uurima, mida rühm varasemate tundide ajal on teinud. Ent teokarpidest hoolimata on nelja kümneaastast lausa lust õpetada. Piisab ühest parandusest ja erinevalt täiskasvanud õpilastest ei tee lapsed enam kunagi sama viga, olgu tegemist sõnavara, grammatika või lauseehitusega. Mängime “Memoryt”, loeme jutte inimsööja-haidest ja mõtleme välja oma versioone laulust “Wheels on the bus”.