Kes tappis Urmas Oti?. Vahur Kersna

olin siis kusagil 6.-7. klassis, tema kolm aastat taga. Selle ajani, kui tema läks televisiooni. Mina kolisin maale, pidasin talu. Me füüsiliselt jäime lihtsalt nii kaugeks, et ega meil lõpus nagu mingit erilist läbikäimist ei olnud. Elu lõpupoole, ma mõtlen. Niipalju, kui ta siin emale külla tuli, siis saime kokku ja mõnikord käisime Käärikul tennist mängimas.

      Mis elu te lapsepõlves siin elasite, milliseid mänge mängisite?

      Oh jumal, aeg oli hoopis teine, me ikkagi mängisime füüsiliselt, käisime väljas. Koolist pääsesid, siis oli õue minek. See oli karistus, kui pidid majja jääma. Mitte nagu nüüd, et väljas harva mõnda last näed, kõik istuvad arvutite taga ja mängivad oma mänge.

      Igasuguseid asju tegime. Omal ajal, noh, Tartu maratonil käisime. Kui olime juba suuremad poisid, saime jalgrattad. Istusime ratta selga ja sõitsime Otepäält välja. Tund aega, kaks tundi, suvalisi külavaheteid mööda, meil polnud õrna aimugi, kus me oleme. Umbes suunda teadsime, kuhu peab tagasi saama. Käisime Kirikukülas, seal oli tal vanaema kodu. Seal käisime seenel, saunas mõnikord.

      Kuidas te Tartu suusamaratonile sattusite?

      Me käisime seal kaks korda, üks kord Tartu-Elva maratonil, teinekord Tartu-Kääriku. Kusagilt Urmas selle välja otsis, see oli tema initsiatiiv. Ma mäletan, et sõitsime bussiga Tartusse, kui tahtsime Tartu-Elva rajale minna, et see pidi raudtee äärt mööda kulgema. Ronisime bussist ühel hetkel maha, vaatasime, et mingisugused jäljed lähevad, et hakkame siis uhama. Igaks juhuks ülekäigu valvuri käest küsime, see ütles, et kulla poisid, see pole see raudtee, sedamööda saate Petserisse, mitte Elvasse! Siis pidime viis kilomeetrit sumpama mööda külavaheteid, enne kui õige raudtee äärde saime. Aga jah, ega ta eriline spordipoiss muidugi ei olnud, mingisugustes trennides ta ei käinud.

      Aga suusamaratoni sõitis ikka lõpuni?

      Ei sõitnud. No seda oli ka palju nõuda tema käest. Minu arvates oli sulailm, vastik ilm. Start hakkas Tartust Tamme staadionilt ja siis kulges sõit kusagilt teeääri mööda. Noh, enamjagu inimesi lõpetas Otepääl, tema tuli Pangodis maha, et mitte ühte sammu enam. Sellega tema sportlasekarjäär lõppes.

      Kui palju lapsi siin ümbruskonnas oli?

      Noh, meie majas ikka mõned olid. Suumani Toomas elas näiteks minu kõrvalkorteris. Alguses Urmas käis Toomasega läbi, neil oli aasta vanusevahet. Aga pärast nad jäid natuke kaugemaks, siis hakkasime meie Urmasega rohkem läbi käima. Aga lavakasse läksid nad muidugi Toomasega.

      Mis teid Urmasega sidus?

      Meil oli väga hea klapp. Tema oli selline teravmeelne, kiire mõtlemisega ja temaga oli põnev, huvitav olla. Kuigi ta oli minust noorem, oli väga hea mälu, talle jäid kõik asjad meelde, nagu lennult haaras kõike. Tema oli ikka märksa targem poiss kui mina.

      Kas te lugesite samu raamatuid, vaatasite samu filme?

      Ja-ja-jaa, noh, vene aeg, palju tol ajal siis seda kirjandust oli, sisuliselt kõik mis ilmus, kõik me ära ostsime. Mul on praegust mitu tuhat raamatut toas, mis sa nendega peale hakkad nüüd.

      Mis Urmase lemmikteemad olid?

      Noh, Urmas oli suur teatrifanatt, algusest peale: kino, teater, kultuuritegelased. Temal jäi kõik meelde, kui ta korra oli lugenud. Kuna minu mälu on selline olematu ollus, siis mul ei olnud midagi teha, tema käest küsisin, tema käest kuulsin.

      Palju te telekat vaatasite tol ajal?

      Vaatasime, aga mitte eriti palju. Meelelahutus tol ajal televisioonis ju peaaegu puudus. Tuli see „Horoskoop“, mida kõik vaatasid, või mingisugused uusaastasaated Moskvast. Seda kõike oli nii vähe, et kõik, mis telest tuli, oli megahitt hoobilt.

      Mõnede saadete üle ka arutlesite?

      Ma ei mäleta. Sellest on terve elu möödas ju. Aga mis oli tema jaoks üks väga murranguline periood, oli see, kui ta hakkas Otepää Rahvateatris mängima. Vaat siis ta sai populaarsusest hamba verele, siis ta oli kultuuritegelane ja see oli tohutu põnev. Tema ja sõprade ja kõigi jaoks. Ruuven Kalju oli tol ajal Otepää teatri pealavastaja, need olid ilusad ajad.

      Oli ta selline omaette hoidja või teistega koos mängija või isegi karjajuht?

      Ei-ei, tema kippus ikka liider olema, tema selline nohik ei olnud, et oleks omaette. Ega ta seltskonda ei vältinud, mingi erak ta ei olnud.

      Kas te kinos ka käisite?

      Ikka käisime. Ma mäletan, kui India filme tuli sinna aeg-ajalt. Noh, siis nad kippusid Suumaniga seal Otepää kinos nalja tegema, et käisid seal naermas sel ajal, kui teised lahinal nutsid. Noh, lahutasid meelt niimoodi, noored inimesed.

      Kas ta rääkis juba tol ajal ka kuidagi või andis mõista, et ta tahab kellekski saada, et ta tahab kuulsaks saada?

      Ja-jaa, muidugi! See edugeen oli tal raudselt sees. Ta teadis üpris täpselt, mis ta tahab või kuhu ta tahab elus välja jõuda. Mitte konkreetselt muidugi, aga põhimõtteliselt teadis, et ega ta kusagil tehases ei lõpeta.

      Kuidas see väljendus?

      See väljendus kogu tema olekus ja ka kõigis tema mõtteavaldustes. Ta oskas ennast hinnata. Sel ajal kui ta mängis seal rahvateatris, siis oli ta võib-olla kõige suurem rahvakunstnik. Ega ta tagasihoidlikkusega ei hiilanud hiljem ka, seda hirmu ei olnud. Üks väike hall hiirekene, ei, seda ta ei olnud. Ta teadis täpselt, mis ta on või mis ta tahab.

      Kas see lapsepõlv või noorusaeg teie majas siin, oli see õnnelik?

      Mis sa selle peale vastad? Noor inimene ei ole kunagi õnnelik, alati on tal millestki puudus, alati on tal mingid vajadused rahuldamata, muidu ei toimuks ju arengut, eks ole. Alati peab mingi vedru olema või mingi ork, mis sind tagant lükkab. Kui ta oleks eluga rahul olnud, siis võib-olla poleks kuhugile jõudnud. Ütlen enda järgi, et nüüd vanamehena, vaat nüüd ma naudin elu, nüüd ma olen vaba, mul ei ole erilisi kohustusi, tegelen sellega, mis mulle meeldib. Noor inimene pole kunagi rahul asjadega.

      Milline õhkkond teie majas valitses?

      Maja oli noori inimesi täis, kõigil olid lapsed. Osad inimesed käisid omavahel läbi, meie vanemad näiteks käisid siin poole maja elanikega läbi. Urmase vanemad käisid teise seltskonnaga läbi. Uusaastaid, sünnipäevasid, juubeleid – kõike peeti koos, noh, mitte terve maja, aga ütleme pool maja. Suumani Toomase ema oli õppealajuhataja Silvi Suuman, Urmase ema käis temaga läbi. Nemad olid nagu natukene peenem seltskond.

      Urmase aknad olid…?

      Kus Urmase aknad olid? Need all, siin paremal. (Osutab.) Need on nii, nagu tol ajal olid. Tal praegust õde oma perega käib ja suvitab siin, Urmas ostis emale kõrvalmajja kõigi mugavustega korteri ja ema on seal. Noh, ema on juba vana.

      Kas Urmas oli selline korralik, distsiplineeritud poiss, kes ei teinud suuremaid pätitempe?

      Ei-ei, üldiselt mitte, tal olid ikka piirid ees. Kui noorena siis viinakestki võtsime mõnikord – tol ajal õlut ei joodud, õlu polnud lihtsalt joodav – või veine või šampust, tema teadis alati oma piiri. Kunagi mingi Armeenia konjaki saime kätte. See meile ei maitsenud, aga ikka me pidime seda jooma. Ta ei olnud mingi karsklane, ta võttis. Aga tema teadis piiri alati üpris täpselt, et kuhuni maksab.

      Kust see tema suitsetamisharjumus talle külge jäi?

      Tol ajal ju kõik suitsetasid, ega siis tol ajal polnud niimoodi, et mul on lapsed kodus ja me ei suitseta. Isa oli selili voodi peal, pitsiga Priima oli ees ja tuba maani tossu täis. Kõik tegid. Peaaegu kogu seltskond, kellega me läbi käisime nooruses, kõik tegid.

      Urmase ema Ellen sündis sepa