Kes tappis Urmas Oti?. Vahur Kersna

Aga sellesse, et tal laps oli sündimas, sellesse ta suhtus kuidagi väga külmalt. Väga külmalt. Eks ta vast üks südametemurdja oli. Ilus mees. Pikk, kaunis nägu.

      Kas Ellen ka seda kunagi jutuks tõi, et kuidas või miks nii juhtus?

      Ei seletanud Ellen mitte kellelegi mitte midagi. No ükskord sain peale, kui minu mees Paul, Elleni vend, teda selle teo eest Tartu korteris pihile võttis. Mina kuulsin ainult Elleni vastust – et kes see siis puust on! Ta läks selle mehe välimuse ja kõige selle liimile.

      Mis mees Aksel oli, kui palju tema mõjutas Urmast?

      Ma arvan, et kaunis vähe. Ta oli väga suur sellesamusegi armastaja. Kui kuskil oli mingisugune olemine, kus kõik Otid olid koos, siis tema oli varsti juba täitsa plämm-plämm. Kohe nii, et enam käia ei saanud. Suur viinamees. Temal oli nagu see huvi peamiselt. Kui palju tal Urmase kasvatuses nüüd mõju oli… On üks episood, mida räägitakse tänapäevani. Urmas oli ära lõhkunud ühe jõulupuu ehte. Aksel oli kilde näinud põrandal laudade vahel ja küsinud – mis tan läuk? Mis seal läigib? Siis tuli välja, et Urmas oli ehte ära lõhkunud. Et ta selle eest mingi kõva karistuse sai, seda mina ei usu, sest Aksel oli väga hea iseloomuga mees. Ta andis kõigele järele.

      Tundus teile, et Urmas oli lapsena millegi poolest ka eriline?

      Ei! Tema varasest lapsepõlvest ei olnud küll midagi niisugust. Aga siis hakkas tunda anda midagi niisugust, et tema oleks tahtnud midagi kõrgemat. Ma mäletan, et ostsin Tallinnast ühest komisjonikauplusest oma pojale väga ilusa Tirooli ülikonna – pluus, jakk, sametpüksid ja sulega kübar. Vaatasin, et Ingvarile täpselt paras. Urmas nägi seda ja see kihvatas temal. Temal ei olnud tumerohelisi sametpükse. Ta oleks tahtnud kah midagi sellist.

      Urmase poolvennad, läbi elu mitmesuguseid masinaid juhtinud Alvar ning EPA agronoomia lõpetanud kirglik hobilendur Priit tunnistavad, et nende peres ei olnud Urmas kunagi teemaks. 1985. aastal sattus Alvar telemaja vastas olevast leheputkast ajalehti ostes toona juba tuntud diktori selja taha sappa seisma. See jäi poolvendade elus ainsaks silmast silma kohtumiseks. Siis paraku ei osanud Alvar veel midagi aimata. Alles 1996. aastal rääkis tema ema vend, et talle oli puhkekodus keegi Otepää naine vihjanud, et selline lugu võis olla. Alvar ei võtnud juttu ülemäära tõsiselt ning säästis ema kahtlase loo edasirääkimisest. Ema Velda sai uudise lõpuks teada oma 86. sünnipäeval 25. septembril 2018, kui minu palvel edastas selle talle Priit. Priidu kinnitusel oli ema meeldivalt üllatunud ning suhtus väga positiivselt!

      Jaak Juurmaa

      Kas võib öelda, et teie olite üks esimesi inimesi, kes Urmast nägi või kohtas?

      Jah, võib öelda olla küll niimoodi, sest meie sündimise vahe oli ainult neli päeva. Mina sündisin 19. aprillil, tema 23ndal. Meie emad olid kõrvuti voodis Otepää haigla palatis, nad olid tuttavad omavahel ja nad siis leppisid kokku, et poisid hakkavad ühes pingis istuma, kui ükskord kunagi kooli lähevad.

      Ja nii läkski?

      Jah, esimesel koolipäeval me tegelikult siis tutvusimegi. Meid pandi kõrvuti istuma, et see on Urmas, see on Jaak ja nüüd istute koos ühes pingis.

      Kuidas teile Urmas pinginaabrina sobis?

      Me sobisime väga hästi. Millegipärast. Nii nagu meid esimeses klassis koos istuma pandi, nii me istusime ühes pingis 10. klassini välja. Meil ei olnud mingisuguseid erimeelsusi ega lahkarvamusi, meil oli väga palju asju, mis meid sidusid, meil olid sarnased huvid. Meid hüüti sukk ja saabas, kuigi noh, mina olin tumeda peaga, tema oli heleda peaga poiss.

      Mis need ühised huvid olid, mis teid ühendas?

      Esiteks, me olime väga uudishimulikud ja lugesime väga palju. Igasugust kirjandust ja teatmeteoseid. Ja meil oli veel üks siukene hobi nagu margikogumine.

      Kumb kumma pealt maha kirjutas?

      Nii ja naa… eks me katsusime aidata üksteist niipalju, kui oskasime ja saime.

      Ma ei saa öelda, et ma mõnda õppeainet oleks kohutavalt armastanud, aga kuna enamikku neist ma vihkasin ja jälestasin, siis oli ka õppeaineid, millesse ma suhtusin enamvähem neutraalselt. Kirjandus, geograafia, mingil määral ajalugu. Meil oli ajalooõpetaja, kes oli sada aastat rääkinud ühte ja sama ning ükskõik millist ajaloolist perioodi me käsitlesime, asi jõudis alati varem või hiljem revolutsioonilise liikumiseni. Ja siis ta ütles alati: „Tööliste elu oli muutunud väljakannatamatuks!“

„Kohtumisi kooliteel“, 1996

      Kui hea õpilane Urmas oli?

      Me olime üsna head õpilased. Me ei olnud viiemehed ega kolmemehed, meil olid neljad-viied, mõlemal. Mõni kolm ka oli vahel sees. Me ei olnud priimused, meil klassis oli niisuguseid lapsi ka, kes õppisid puhta viitele. See meid eriti ei häirinud.

      Urmast ei huvitanud olla kõige esimene või kõige parem?

      Algkoolis küll mitte. Hiljem, kui tal lõid välja need kirjanduslikud anded, siis loomulikult ta oli nendes tugev ja tundis ennast kirjanduses paremini kui teised.

      On see tõsi, et reaalainetes ta kohe üldse ei pingutanud?

      See on tõsi jah. Need ei olnud ta lemmikained ja kui pea ei taha neid vastu võtta, siis tõenäoliselt kaob ka huvi. Tegelikult oli ta päris hea peaga poiss. Tal lihtsalt ei olnud huvi nende vastu.

      Milline oli teie suhtumine ümbritsevasse ellu?

      Me ei olnud protestimeelsed, aga meile üldiselt ei meeldinud see Vene süsteem. See keskkond, kus me kasvasime, seal Otepää linnas… Selles mõttes oli see väga omapärane linn, et seal elas väga palju vangist lahti saanud endiseid Saksa sõdureid. Ja seal oli väga palju ka endisi punaväelasi ja laskurkorpuse mehi. Nende vahel mingit vaenu ei olnud, aga noh, ega need asjad ei jäänud ju rääkimata ja kuulamata kellelgi. Ühed räägivad ja teised räägivad.

      Te tegite koos ka kooliraadiot. Kuidas see käis?

      Noh, koolides oli tollel ajal igas klassiruumis krapp seina peal, ilmselt selle jaoks, et öelda, et nüüd on aatompomm lõhkenud, hakake nüüd koju minema. Ja oli ka mingi pisike raadiosõlmeke, sealt sai rääkida. Me mõtlesime, et mis ta niisama tühja seisab, hakkame vahetunni ajal muusikat laskma. Seal olid oma agad juures, sest vahetunnil pidid kõik lapsed jalutama ja klassis ei tohtinud kedagi olla, aga krapid olid klassides. Ja siis otsustati, et no las nad siis teevad. Me lindistasime Luxembourgi raadiot, meie oma mehi mängisime ka, Joalat ja Tõnis Mäge. Kui tunnid lõppesid, siis me valmistasime järgmiseks päevaks ette, saime kahel vahetunnil lasta neid lugusid.

      Oli seal sõnalist osa ka?

      Vähe. See ei olnud disko. Aga Urmas kuigi palju ikkagi rääkis, tema oli jutu peal. Ta tutvustas jah, et see on see ja sealt maalt ja nihuke ansambel ja laulab see ja see. Mina katsusin tehnilise poole pealt aidata, makki kruttida.

      Kuidas see teie populaarsusele mõjus?

      Eks ikka teati, et „ahhaa, need teevad!“. Aga ega see väga pikalt ei kestnud. Meie oleks teinud veel edasi, aga keegi väsis juhtkonnas, et „Mis nad lärmavad seal vahetunnis, parem jalutatagu vaikselt!“. Asi lõppes sellega, et öeldi, et ei saa siin midagi lääne muusikat propageerida. Ja see ruum suleti.

      Te nägite kõrvalt kõike neid tormi ja tungi aja vaevasid ja rõõmusid. Kuidas Urmas suitsetama õppis?

      See oli meil omavahelise koostöö tulemus. Eks me ikka poistega saime kokku ja istusime seal ringis ja siis tegime suitsu ka. Koos. Sealt saime selle suitsetamise oskuse kätte.

      Aga esimesed tutvused alkoholiga?

      Ma ei oska öeldagi, kui vanalt see võis olla, aga ikka samas võtmes,