Back Cupi saare saladus. Жюль Верн

Ebba mast ning veenduda, et sellel küljel kulges müür piki Neuze’i paremat kallast.

      Krahv d’Artigas jälgis sel ajal prantsuse leiutajat. Ta märkas, et mees oli endiselt elujõuline ja tema tervis polnud juba kaheksateist kuud kestnud vangistuse jooksul kannatanud. Aga tema veider käitumine, ebakindlad liigutused, pöörane pilk ja ükskõiksus kõige ümbritseva suhtes viitasid täielikule nõrgamõistuslikkusele ning vaimse võimekuse tugevale vähenemisele.

      Thomas Roch istus nõlvale maha ja hakkas teerajale oksaraoga kindluse piirjooni joonistama. Siis laskus ta põlvili ja mätsis kruusast väikeseid mügaraid, mis tähistasid ilmselt bastione. Ta kiskus lähedal seisva põõsa küljest mõned lehed ja istutas need väikeste lippudena mügarate otsa, sealjuures täiesti tõsiselt, laskmata end pealtvaatajatest segada.

      See oli lapse mäng, aga laps poleks olnud nii iseloomulikult tõsine.

      «Kas ta on siis täiesti hull?» päris krahv d’Artigas, kes näis, vaatamata tavalisele loidusele, mõnevõrra pettunud.

      «Ma ju hoiatasin teid, härra krahv, et sellest ei tule midagi,» vastas direktor.

      «Kas ta ei suuda meile pisutki tähelepanu pöörata?»

      «Seda võib olla raske saavutada.» Direktor pöördus hooldaja poole. «Rääkige temaga, Gaydon, teie häält kuuldes ta ehk vastaks.»

      «Küll ta vastab, võite selles kindel olla, härra direktor,» lausus Gaydon. Ta puudutas oma hoolealust õlast ja ütles õrnal häälel: «Thomas Roch?»

      Kutsutu tõstis pea ja nägi kõigist juuresolijaist kahtlemata ainult oma hooldajat, kuigi krahv d’Artigas, lähemale astunud kapten Spade ja direktor seisid ringis tema ümber.

      «Thomas Roch,» jätkas Gaydon inglise keeles, «mõned võõrad tahtsid teid näha … Neid huvitab teie tervis … Ja teie töö …»

      Ainult viimane sõna näis leiutaja ükskõiksusest läbi tungivat.

      «Minu töö?» vastas ta samuti inglise keeles, mida ta kõneles sama soravalt kui oma emakeelt.

      Ta võttis ühe kivikese nimetissõrme ja pöidla vahele nagu lapse marmorkuuli ning viskas sellega üht kruusahunnikut, paisates selle laiali. Tema huulilt pääses rõõmus hüüatus.

      «Hävitatud! Bastion on hävitatud! Minu lõhkeaine tegi selle ühe lasuga maatasa!»

      Thomas Roch tõusis püsti, silmad võidukalt säramas.

      «Näete nüüd,» lausus direktor krahv d’Artigasi poole pöördudes, «ta mõtleb alatasa oma leiutisele.»

      «Ja see sureb koos temaga,» kinnitas hooldaja.

      «Gaydon, kas te ei saaks teda Välkurist rääkima panna?»

      «Teie käsul, härra direktor, võin proovida …»

      «Tehke seda. Usun, et see huvitaks krahv d’Artigasi …»

      «Tõepoolest,» vastas krahv ja tema külm olek ei näidanud välja ainsatki emotsiooni.

      «Pean teid hoiatama, et võin esile kutsuda uue kriisi,» märkis hooldaja.

      «Lõpetage vestlus siis, kui heaks arvate. Öelge Thomas Rochile, et üks võõras tahab temaga Välkuri ostust rääkida …»

      «Aga kas te ei karda, et ta võib oma saladuse välja rääkida?» päris krahv d’Artigas.

      Ta lausus seda nii innukalt, et Gaydon ei suutnud tagasi hoida trotslikku ilmet, mis aga ei paistnud vaoshoitud krahvi sugugi häirivat.

      «Pole vaja karta,» vastas ta, «ükski lubadus ei pane Thomas Rochi tema saladust paljastama. Ta jääb rahule ainult siis, kui saab oma miljonid …»

      «Mul pole neid praegu kaasas,» vastas krahv d’Artigas rahulikult. Gaydon pöördus uuesti hoolealuse poole ja puudutas teda õlast nagu ennegi. «Thomas Roch,» ütles ta, «need võõrad tahaksid osta teie leiutist …» Thomas Roch ajas end sirgu. «Minu leiutist!» hüüatas ta. «Minu lõhkeseadet! Minu Välkurit?»

      Tema äkiline elavnemine näitas, kui lähedal oli kriis, millest Gaydon kõneles ja mille sellised küsimused alati esile kutsusid.

      «Kui palju te selle eest pakute … Kui palju?» lisas Thomas Roch. «Kui palju? Kui palju?» kordas ta.

      «Kümme miljonit dollarit,» vastas Gaydon.

      «Kümme miljonit?» karjatas Thomas Roch. «Kümme miljonit … Välkuri eest, mille võimsus on kümme miljonit korda suurem kui kõigil senistel relvadel? Kümme miljonit … Iseliikuva mürsu eest, mille hävitusjõud vallandub plahvatades kümnele tuhandele ruutmeetrile! Kümme miljonit … Ainsa süütelaengu eest, mis võib plahvatuse vallandada! Ka kogu maailma rikkustest ei piisaks minu masina saladuse ostmiseks. Enne närin oma keele suust kui sellise hinnaga nõustun! Kümme miljonit, kui see on väärt miljardi … Miljardi … Miljardi!»

      Mis läbirääkimistesse puutus, näis Thomas Roch mehena, kes ei saanud enam millestki aru. Ja isegi kui Gaydon lubas talle kümmet miljardit, nõudis vihane leiutaja veel rohkem.

      Krahv d’Artigas ja kapten Spade silmitsesid teda kriisi algusest peale hoolega, krahv flegmaatiliselt nagu ikka, kuigi tema laup oli kipra tõmbunud, kapten aga pead vangutades, nagu tahtnuks ta öelda: tõepoolest, selle õnnetuga pole enam midagi peale hakata.

      Thomas Roch aga põgenes eemale ja jooksis läbi aia, karjudes vihast moondunud häälel: «Miljardid … miljardid!»

      Gaydon pöördus direktori poole ja sõnas:

      «Ma ju hoiatasin teid.»

      Seejärel tormas ta hoolealusele järele, sai ta kätte, haaras tal käest ja talutas suuremat vastupanu kohtamata tagasi paviljoni, sulgedes ukse enda järel.

      Krahv d’Artigas jäi direktoriga omavahele, kui kapten Spade piki müüri aias viimase ringkäigu tegi.

      «Ma ei liialdanud sugugi, härra krahv,» teatas direktor. «Thomas Rochi haigus süveneb tõesti iga päevaga. Minu arvates on tema vaimunõtrus juba ravimatu. Isegi kui me annaksime talle soovitud raha, ei saaks me tema käest midagi teada …»

      «Tõenäoliselt,» vastas krahv d’Artigas, «aga ikkagi, kuigi tema rahalised nõudmised on lausa absurdsed, on ta siiski leiutanud masina, mille võimsus näib olevat lõputu …»

      «Asjatundjad jagavad teie arvamust, härra krahv. Aga tema avastus kaob kindlasti koos temaga mõne kriisi tõttu, mis muutuvad aina tugevamaks ja sagedasemaks. Peagi hääbub isegi tema elav huvi, mis on seni ainsana elus püsinud …»

      «Võib-olla jääb veel vihkamine,» pomises krahv d’Artigas, kui kapten Spade temaga aiaväravas kokku sai.

      III peatükk

      KAHEKORDNE INIMRÖÖV

      Pool tundi hiljem sammusid krahv d’Artigas ja kapten Spade mööda iidsete pöökidega ääristatud rada, mis eraldas Healthful House’i Neuze’i paremast kaldast. Nad olid hüvasti jätnud direktoriga, kes kinnitas, et nende külaskäik tegi talle suurt au, mispeale nemad tänasid teda külalislahke vastuvõtu eest. Krahv d’Artigasi heldusest andsid tunnistust maja töötajatele jäetud paarsada dollarit. Kui tähelepanuväärsuse mõõduks on heldus, ei saanud keegi kahelda, et tegu oli äärmiselt tähelepanuväärse võõraga.