Back Cupi saare saladus. Жюль Верн

Thomas Rochi mõttemaailmas ilmselgelt midagi korrast ära. Ta polnud enam täie mõistuse juures. Ta näis aegamööda täielikku hullusesse laskuvat. Ükski valitsus poleks saanud tema nõutud tingimustel lepingut sõlmida.

      Prantsuse komisjon pidi läbirääkimised katkestama ja ajalehed, isegi radikaalse opositsiooni häälekandjad, olid sunnitud tunnistama, et tehinguga oli raske jätkata. Thomas Rochi ettepanekud lükati tagasi, muide ilma igasuguse kartuseta, et mõni teine riik võiks nendega nõusse jääda.

      Arvestades Thomas Rochi vaevatud mõistuses üha kasvavat liigset subjektiivsust, pole sugugi üllatav, et patriotismi leek, mis oli temas juba tasapisi hääbuma hakanud, kustus lõpuks täielikult. Inimloomuse kaitseks tuleb öelda, et Thomas Roch oli tollal hullusest haaratud. Ta mõistus püsis selge vaid neis asjus, mis puudutasid otseselt tema leiutist. Selles osas polnud ta kaotanud kübetki oma geniaalsusest. Kõigis elu igapäevastes küsimustes nõrgenes tema vaim iga päevaga, muutes ta täielikult vastutusvõimetuks.

      Niisiis saadeti Thomas Roch minema. Võib-olla oleks siis pidanud teda takistama, et ta ei saaks oma leiutisega mujale pöörduda … Aga seda ei tehtud, mis osutus veaks.

      Juhtuski see, mis juhtuma pidi. Kasvav ärritus summutas pettunud leiutaja südames patriootlikud tunded, mis tegid temast korraliku kodaniku. Ta hakkas mõtlema teistele riikidele, hakkas vaatama piiride taha ja, unustades unustamatu mineviku, pakkus Välkurit Saksamaale.

      Sealne valitsus juba teadis Thomas Rochi pöörast hingehinda ja keeldus tema kirjale vastamast. Pealegi oli neil äsja sõjas proovile pandud uus ballistiline rakett, nii et nad olid valmis prantsuse leiutajat ära põlgama.

      Leiutaja viha kahekordistas nüüd tugev vihkamine kogu inimkonna vastu, eriti pärast seda, kui ka Suurbritannia admiraliteet tema lähenemiskatsetele lõpu tegi. Inglased on praktilise meelega ja ei öelnud Thomas Rochile kohe ära, vaid kõhklesid ja keerutasid. Thomas Roch ei tahtnud sellest midagi kuulda. Tema saladus oli miljoneid väärt ja kes polnud nõus seda hinda maksma, võis sellest suu puhtaks pühkida. Lõpuks katkestas admiraliteet läbirääkimised.

      Just sellises olukorras, vaimuhaigus iga päevaga süvenemas, tegi ta viimase katse Ameerikaga – umbes kaheksateist kuud enne selle loo algust.

      Ameeriklased olid veelgi praktilisemad kui inglased ega hakanud kauplema Rochi Välkuri üle, mida nad prantsuse keemiku mainet arvestades äärmiselt väärtuslikuks hindasid. Nad pidasid Rochi õigusega tõeliseks geeniuseks ja võtsid tarvitusele tema seisundist tulenevad õigustatud abinõud – isegi kui need tuli talle hiljem õiglaselt hüvitada.

      Kuna Thomas Rochil avaldusid ilmselged vaimuhaiguse märgid, pidas valitsus paremaks ta tema oma leiutise huvides luku taha panna.

      Nagu me teame, ei viidud Thomas Rochi hullumaja trellide taha, vaid Healthful House’i – asutusse, mis lubas tagada tema haiguse ravi. Aga kuigi teda koheldi kõige suurema hoolega, oli see eesmärk tolle ajani saavutamata.

      Olgu veel kord rõhutatud, et oma vaimunõtrusest hoolimata kogus Thomas Roch end kohe, kui jutt läks tema leiutistele. Ta elavnes ja kõneles enesekindlalt, muljet avaldava autoriteediga. Ta kirjeldas kirgliku sõnaosavusega oma Välkuri imelisi omadusi ning selle tõeliselt erakordseid võimeid. Kõiges, mis puudutas lõhkeaine ja süütelaengu olemust, nende koostist, tootmismeetodeid ja käsitlemist, jäi tema suu vankumatult suletuks ja miski ei suutnud seda muuta. Paar korda, tema kõige halvematel hetkedel, tundus juba, et ta võib saladuse välja lobiseda ja personal võttis tarvitusele kõik abinõud … Aga asjata. Isegi kui Thomas Roch ei suutnud enam korralikult vestelda, hoidis ta oma leiutist ikkagi salajas.

      Healthful House’i pargi 17. paviljoni ümbritses oli halja hekiga ääristatud aed, kus Thomas Roch võis hooldaja valve all jalutada. Hooldaja elas temaga samas paviljonis, magas samas toas ja jälgis teda päeval ja ööl, jätmata hetkekski üksi. Hooldaja pani hoolega tähele iga sõna viirastustest, mis tekkisid tavaliselt ärkveloleku ja une piirimail, ning kuulas Rochi kuni mees magama jäi.

      Hooldaja nimi oli Gaydon. Olles kuulnud varsti pärast Thomas Rochi ravile võtmist, et Healthful House otsib põetajat, kes räägiks soravalt leiutaja emakeelt, tuli ta asutusse kohale ja määrati uue patsiendi hooldajaks.

      Tegelikult oli see niinimetatud Gaydon prantsuse insener nimega Simon Hart, kes töötas juba mitu aastat ühes New Jersey keemiatoodete firmas. Neljakümneaastase Simon Harti laia laupa katsid kortsud, mis andsid tunnistust tugevast mõtlemisvõimest, meelekindlusest, väsimatusest ja visadusest. Simon Hart oli kaasaegse relvastuse arendamise paljude probleemidega hästi kursis ja tundis kõiki lõhkeaineid, mida oli tollal üle tuhande ühesaja ning oskas seetõttu Thomas Rochi sugust meest hinnata. Ta uskus Rochi Välkuri jõudu ega kahelnud, et leiutaja seadeldis võinuks muuta sõja iseloomu nii maal kui ka merel, olgu siis ründe või kaitse eesmärkidel. Ta teadis, et hullus oli säästnud Rochi teaduslikku taipu ja selles osaliselt halvatud ajus säras endiselt geniaalsuse ere leek. Ja tal tuli mõte: kui Rochi saladus peaks mõne kriisi ajal ilmsiks tulema, tooks prantslase leiutis kasu hoopis teisele riigile. Ta otsustas mängida oma osa ja pakkuda end Thomas Rochi hooldajaks, teeseldes ameeriklast, kes oskab väga hästi prantsuse keelt. Ta tuli töölt ära, tuues ettekäändeks reisi Euroopas, ja vahetas nime. Tänu asjaoludele võeti tema avaldus vastu ja nüüd töötas Simon Hart juba viieteistkümnendat kuud Healthful House’i pansionaadis hooldajana.

      Niisugune otsus näitas haruldast pühendumust ja üllast patriotismi, sest töökoht oli Simon Harti seisuse ja haridusega mehe jaoks vilets. Ei maksa arvata, nagu kavatsenuks insener leiutise avastamise korral seda Thomas Rochilt röövida, vastupidi, ta tahtis tagada, et too sellest õiglast kasu lõikaks.

      Viimased viisteist kuud elas Simon Hart, õigemini Gaydon, niisiis hullumeelse kõrval, jälgis teda, pidas teda silmas ja isegi küsitles, kuid ei jõudnud kuhugi. Aga ta oli Thomas Rochi avastuse tähtsuses üha enam veendunud. Kõige rohkem kartis ta, et patsiendi osaline hullumeelsus areneb täielikuks või hävitab mõni raskem kriis tema saladuse koos temaga.

      Niisugune oli Simon Harti olukord ja tema missioon, millele ta end oma kodumaa huvides täielikult pühendas.

      Aga vaatamata kõigile neile pettustele ja pettumustele ei muutunud Thomas Rochi seisund tänu tema visale vastupidavusele halvemaks. Närviline temperament aitas tal enesehävituslikele kihkudele vastu panna. Ta oli keskmist kasvu, tugevate näojoontega, esiletungiva lauba ja suure peaga, millel juuksed juba hallinesid ja kuigi ta pilk oli vahel pöörane, jäi see elavaks, kindlaks ja käskivaks ning säras võimsa mõistuse tules. Tema tõmblevate sõõrmetega nina all turritasid tihedad vuntsid ja huuled olid alati kokku surutud, nagu selleks, et saladus välja ei lipsaks. Kogu ta olek oli mõtlik ja ta näis mehena, kes on juba kaua võidelnud, aga siiski nõuks võtnud võitlust jätkata. Niisugune oli leiutaja Thomas Roch, kes oli, võib-olla seda ise mõistmata, suletud Healthful House’i paviljoni ja usaldatud põetaja Gaydoniks saanud insener Simon Harti hoole alla.

      II peatükk

      KRAHV D’ARTIGAS

      Kes oli õigupoolest see krahv d’Artigas? Mõni hispaanlane? Tema nimi näis sellele viitavat. Aga tema kuunari ahtrile oli kuldsete tähtedega kirjutatud nimi Ebba, ilmselgelt Norra päritolu. Ja kui temalt oleks küsitud, mis nime kannab Ebba kapten, oleks ta vastanud: Spade. Ja pootsman oli Effrondat, laevakokk aga Helim. Neil nimedel polnud üksteisega vähimatki seost ja need viitasid väga erinevatele rahvustele.

      Kas selle põhjal võis krahv d’Artigasi kohta midagi mõistlikku oletada? Vaevalt. Tema nahavärv, süsimustad juuksed ja elegantne käitumine vihjasid hispaania päritolule, aga tema olemuses ei meenutanud miski sugugi Ibeeria poolsaare elanikke.

      Ta oli keskmisest pikem, väga tugeva kehaehitusega ja umbes neljakümne viie aastane või pisut vanem. Tema rahulik ja üleolev käitumine meenutas mõnd India ülikut, kelle soontesse on segatud Malaisia kõrgema soo verd. Kuigi ta polnud olekult külm, jätsid tema käskivad žestid ja napid sõnad sellise mulje. Ta suhtles oma meeskonnaga ühes sellises murrakus, mida kõneldakse India ookeani saartel ja ümberkaudsetes