Название | Back Cupi saare saladus |
---|---|
Автор произведения | Жюль Верн |
Жанр | Приключения: прочее |
Серия | |
Издательство | Приключения: прочее |
Год выпуска | 0 |
isbn | 9789949723614 |
I peatükk
HEALTHFUL HOUSE
Tol päeval, 15. juunil 189…, sai Healthful House’i direktor visiitkaardi, millel oli lihtne nimi ilma igasuguse vapi ja vapikilbita:
KRAHV D’ARTIGAS
Nime alla kaardi nurka oli pliiatsiga kirjutatud järgmine aadress:
«Kuunar Ebba, New Berne’i sadam, Pamplico laht».
Põhja-Carolina – mis oli tollal üks neljakümne neljast Ameerika Ühendriigi osariigist – pealinnaks on küllaltki oluline Raleigh’ linn, mis on peidetud umbes saja viiekümne miili1 kaugusele osariigi piiridest. Tänu kesksele asukohale sai linnast valitsuskeskus, kuigi tööstuslikult ja kaubanduslikult jäi see alla mitmele teisele, näiteks Wilmingtonile, Charlotte’ile, Fayetteville’ile, Edentonile, Washingtonile, Salisburyle, Tarborole, Halifaxile ja New Berne’ile. Viimane asub Neuze’i suudmes, seal, kus jõgi kohtub Pamplico lahega, tohutu suletud meresopiga, mida eraldab ookeanist Carolina ranniku ja saarekeste looduslik tamm.
Healthful House’i direktor poleks iial aimatagi osanud, miks saadeti talle selline visiitkaart, kui poleks olnud kaasa pandud kirja, mis nõudis krahv d’Artigasile luba tema asutuse külastamiseks. Krahv lootis, et direktor lubab lahkelt teda vastu võtta ja kavatses saabuda pärastlõunal koos kuunar Ebba kapteni Spade’iga.
Võõra soov pääseda sellesse väga kuulsasse, Ühendriikide rikaste tõbiste seas kõrges hinnas sanatooriumi tundus täiesti loomulik. Siin oli käinud teisigi, sugugi mitte nii suursuguse nimega kui krahv d’Artigas ja keegi neist polnud vaevunud Healthful House’i direktorile komplimente tegema. Niisiis kiirustas ta ruttu soovitud luba andma ja vastas, et tal oleks au avada krahv d’Artigasile asutuse uksed.
Valitud personaliga ja kõige tuntumate arstide konsiiliumide soovitatud Healthful House oli eraettevõte. Sõltumatuna haiglatest ja kliinikutest, ehkki riigi järelevalve all, pakkus sanatoorium kõiki mugavusi ja hügieenilist keskkonda, mida võis sellisest asutusest oodata, et meelitada ligi jõukat klientuuri.
Healthful House’i asukohast paremat olnuks raske leida. Künkanõlval laiuv kahesaja aakri suurune park pakkus suurepärast vaheldusrikkust, mida võib leida sellest, Kanaari saarte ja Madeiraga samal laiuskraadil olevast Põhja-Ameerika osast. Pargi kaugem serv oli avatud Neuze’i suudmele, kust meretuul tõi üle laia liivaranna Pamplico lahe värsket õhku.
Healthful House, kus raviti suurepärastes hügieenilistes tingimustes kõige jõukamaid haigeid, oli üldiselt mõeldud kroonilisi haigusi põdejate jaoks, aga administratsioon ei sulgenud uksi ka neile, kes kannatasid intellektuaalsete hädade käes, kui need vaevused just ravimatuina ei tundunud.
Jah, just üks sedalaadi juhtum tõmbas Healthful House’ile suure tähelepanu ja võis tõepoolest ajendada ka krahv d’Artigasi külaskäiku: siin viibis juba kaheksateist kuud erilise jälgimise all väga kurikuulus isik.
Tegu oli neljakümne viie aastase prantslasega, kes kandis nime Thomas Roch. Polnud kahtlustki, et ta kannatas vaimuhaiguse käes. Siiski polnud psühhiaatrid tollal märganud mingit vaimse võimekuse vähenemist. Polnud kahtlustki, et talle valmistasid raskusi kõige lihtsamad igapäevased toimingud, aga mis puudutas tema geniaalsust, jäi ta mõistus terveks, tugevaks ja vankumatuks. On ju tuntud tõde, et geniaalsuse ja hulluse piir näib tihti hägune. Tõsi, tema meeled ja taju olid sügavalt vaevatud. Kui tal tuli loota neile, võis tulemuseks olla vaid deliirium ja segadus. Ta ei mäletanud midagi, ei suutnud keskenduda, tal puudusid südametunnistus ja otsustusvõime. See Thomas Roch oli vaid nõrgamõistuslik olend, kes ei suutnud enda eest hoolitseda, sest tal puudus loomulik enesealalhoiuinstinkt, mis on omane isegi loomadele. Ta vajas pidevat hoolt nagu väike laps, keda ei tohi kunagi silmist kaotada. Niisiis oli tal Healthful House’i pargi kaugemas servas 17. paviljonis oma hooldaja, kes jälgis teda päeval ja ööl.
Kui säherdune hullus ei osutu ravimatuks, aitavad selle vastu vaid moraalsed meetodid. Meditsiin ja terapeutika on võimetud, nagu spetsialistid juba ammu tunnistavad. Siiski oli põhjust kahelda, kas Thomas Rochi puhul sai neid moraalseid meetodeid rakendada, isegi nii rahulikus ja tervistavas paigas kui Healthful House. Tal ilmnesid pidevalt eri sümptomid: rahutus, muutlik meel, ärrituvus, iseloomulikud veidrused, kurbus ja apaatia ning põlgus nii tõsise tegevuse kui ka meelelahutuse vastu. Ükski arst ei suutnud midagi muuta, ükski ravi ei kaotanud ega leevendanud neid nähte.
Öeldakse, et hullumeelsus tuleneb liigsest subjektiivsusest, see tähendab seisundist, kus vaim pühendub liiga palju sisemisele mõtisklusele ja liiga vähe välismaailma adumisele. Thomas Rochi puhul oli see eristus pea absoluutne. Ta elas pidevalt endasse tõmbununa kinnisidee küüsis, mis oli ta niisugusesse seisundisse viinud. Võimalus, et mõni olukord ta nii-öelda «eksternaliseerib», kui kasutada täpset terminit, oli ebatõenäoline, aga siiski mitte võimatu.
Nüüd tasuks ehk mainida, millistel asjaoludel lahkus see prantslane Prantsusmaalt, mis põhjused tõid ta Ühendriikidesse ja miks pidas föderaalvalitsus vajalikuks saata ta tervishoiuasutusse, kus kirjutati suure hoolega üles kõik seosetu, mis kriiside ajal tema huulilt valla pääses.
Kaheksateist kuud varem palus seesama Thomas Roch Washingtoni mereministrilt audientsi.
Minister sai pelgalt nime järgi aru, millega tegu. Kuigi ta teadis, millist juttu oli oodata ja mis ambitsioonid seda ajendasid, võttis ta mehe kohe kõhklematult jutule.
Thomas Roch oli nii kurikuulus, et minister ei saanud oma mandaadile mõeldes kõhelda – ta pidi ära kuulama ettepanekud, mida see mees talle isiklikult esitada tahtis.
Thomas Roch oli leiutaja – geniaalne leiutaja. Tema küllaltki värvika isiksuse olid juba kuulsaks teinud mitu tähtsat avastust. Tänu temale said mitu seni puhtalt teoreetilist probleemi praktilise rakenduse. Ta nimi oli teadusmaailmas tuntud. Ta oli omal alal maailma silmapaistvamaid inimesi. Kohe räägime, millised sekeldused, ebaõnn, reetmine ja isegi skandaalid, mille üle ajakirjandus ahnelt nalja heitis, viisid ta niisuguse hulluseni, mis tingis Healthful House’i paigutamise.
Tema viimane leiutis oli sõjamasin nimega Rochi Välkur. Kuuldavasti oli see seadeldis kõigist teistest niivõrd üle, et riigist, mis oleks selle omandanud, oleks saanud kõigi merede ja mandrite isand.
Teadupoolest tuleb leiutajatel rinda pista kõiksugu kahetsusväärsete takistusega, eriti veel oma loomingut ministeeriumidele pakkudes. Ajaloost on teada palju üldtuntud näiteid. Pole ka erilist mõtet sellele tähelepanu pöörata, kuna niisugustel tegelastel on sageli saladusi, mis jäävad varju. Mis puudutab Thomas Rochi, siis tuleb tunnistada, et nagu enamik tema eelkäijaid, esitas ta nii äärmuslikke nõudeid ja tõstis oma uue masina hinna nii vastuvõetamatuks, et temaga oli peaaegu võimatu kokkuleppele jõuda.
Peab ka märkima, et need auahned nõudmised algasid juba eelmiste leiutistega, mille tähtsust olid kinnitanud tulemused. Kui ta ei saanud loodetud kasu, muutus ta kibestunuks. Niisuguses tõrksas tujus tarvitas ta küll tarku sõnu, aga surus peale peaaegu vastuvõetamatuid tingimusi, sundis oma juttu pimesi usaldama ja nõudis igal juhul juba enne kõiki katseid nii suurt rahasummat, et ta nõuded tundusid põhjendamatud.
Kõigepealt pakkus see prantslane Rochi Välkurit Prantsusmaale. Ta teatas piisavalt kvalifitseerituks tunnistatud komisjonile, millega on tegu. Välkuril oli erilisel moel ehitatud laskeseadeldis ning see kasutas uutest ühenditest valmistatud lõhkeainet, mis toimis ainult koos uut tüüpi süütelaenguga.
Selle seadeldise, ükskõik mil moel see ka saadud oli, lõhkemine – ja mitte ainult sihtmärki tabades, vaid sellest ka paarisaja meetri kaugusel – avaldas atmosfäärile nii võimsat jõudu, et kümne tuhande ruutmeetri raadiuses hävisid kõik ehitised, olgu siis kindlused või sõjalaevad. Tollal oli juba katsetatud samal põhimõttel töötavat Zalinski pneumaatilist kahurit, aga selle jõud oli sadu kordi väiksem.
Kui Thomas Rochi leiutis oli tõepoolest nii vägev, tähendas see tema kodumaale kindlasti üleolekut igasuguses ründe- või kaitselahingus. Aga kas leiutaja mitte ei liialdanud, kuigi ta oli end tõestanud teiste
1
maamiil – 1,61 km.