Tapjakaev. Marje Ernits

kiiraruannet, aga ta oli linnaskäimisest liialt väsinud ning soovis vaid korraks oma kabinetist läbi astuda, et hommikul sinna jäetud asjad koju kaasa võtta.

      Oli maikuu keskpaik. Vaade Ira Teveri korteriaknast oli endiselt üle tänava asuva tehisjärveni ulatuv, kuid kevade kosudes kasvasid kaldaäärsetele puudele lopsakad lehed ning varjasid suurema osa järvepinnast, nii et selles peegelduv taevasina sealt vaid vilksamisi näha jäi. Iral polnud sel suvel mingeid plaane puhkusega ja kuigi boss oli selle aja juunikuuks siiski kalendrisse märkinud, ei tekitanud see temas mingeid soove. Tõsi, korra oli ta mõelnud korteris remonti teha ning seepärast isegi kõik aknalauale kogunenud ratsuritähtedest tühjaks jäänud lillepotid poodi tagasi viinud, aga veidi hiljem, vabanenud vaatest inspiratsiooni saanult otsustas ta piirduda ühe korraliku suurpuhastusega.

      Paar päeva hiljem oli Iral määratud kokkusaamine Aimar Leetsooga. Mees pidi talle ise juba varahommikul jaoskonda järele sõitma ning Päruspäle viima, kus ta naine ja lapsed parasjagu viibisid. Irale oli selline lähenemine pisut üllatav, aga samas ka mugav ning ta jättis valvelaua korrapidajale vaid suusõnalise teate, et läheb tunnistajatega vestlema ning ärgu keegi teda niipea tagasi oodaku, sest ta ei tea, millal naaseb. Kuhu või kelle tunnistusi ta võtma läks, seda teadis vaid osakonna boss Erik Sulps isiklikult. Teine põhjus, mis Irat oma sõiduvahendist loobuma peibutas, seisnes samuti töös, mida ta tegi. Ta oli tähele pannud, et autoroolis istujad olid sageli sama jutukad nagu lapsed oma liivakastis ja nii tuli jutuks sedagi, mida Ira uurijana poleks küsidagi taibanud.

      Aimar Leetsoo oli just seda tüüpi mees, kes jättis autoraadio sisse lülitamata ja rääkis ise, kuigi mitte just sel teemal, mis uurijat huvitas. Kui Ira oma kavalal moel püüdis talle paari sõnaga meelde tuletada, miks ja kuhu nad sõitsid, pööras mees jututeema sujuvalt poliitikast ja börsist kõrvale ning kõneles oma perekonnasaagast.

      „Aimar, öelge lihtsalt Aimar,” sõnas ta pilku teelt pööramata. „Mis me ikka peenutseme. Oleme ju samast generatsioonist, aga … aga mu ema solvub küll alati, kui mõni võõras teda sinatab ja tänapäeva klienditeenindajate puhul on see üsna tavaline.”

      See teema oli Iralegi tuttav ning ta pakkus välja oma kiirversiooni: „Ilmselt tuleb selline suhtlemisaps ette kõnekeele erinevusest. Olen märganud, et vanem põlvkond, kes kasvas üles ja õppis venekeelses haridussüsteemis, peavad teietamist omasemaks kui tänapäeva ingliskeelne kasutaja. Pigem lisatakse nime ette tiitleid kui teietatakse. Lastel on see asi väga käpas …”

      „Jah! Lastel on see käpas nagu ka kõik muu,” haaras Aimar Ira poolt ette söödetud teemast. „Neil on kõik pagana selge. Tundub, nagu poleks neil kooliharidust enam vajagi. Ma ei kujuta ette, mis siis saama hakkab, kui minu omad kooli lähevad. Nad on kogu aeg Estri kaitse all olnud ja see on lausa uskumatu, millistes huviringides ning üritustel nad seni kõik käinud on. Suvi ongi see ainus vaba aeg, kui tantsu- ja laulupeod välja arvata, mil nad maal olla saavad. Dixi võtsimegi seepärast, et lastel oleks sõber.”

      „Ma arvasin, et Dixi oli jahikoer,” küsis Ira imestunult vahele.

      „Seda muidugi” rääkis Aimar edasi, „Dixi on tõuomase dressuuri läbinud ja kõigilt koolitustelt medalid koju toonud. Ma olen temaga aastaid koprajahil käinud. Ta on sellel alal parim, aga samas on ta üles kasvanud koos Editiga ja nad mõlemad saavad sel suvel kuueseks. Loora sündides hoidis ta teda nagu oma kutsikat. Edit oli siis lausa kade. Seepärast … seepärast ei kujuta keegi ette, missugune löök see lastele tegelikult oli, kui nad leidsid Dixi surnuna … nad lihtsalt ei uskunud seda ja Loora olla teda vaheldumisi kaisutamisele lausa raputanud ning karjunud, et ärka juba üles, sest see mäng sai läbi. Ma ise ei näinud … abikaasa rääkis, aga ma kujutan seda ette.”

      Jah, seda pilti oskas Ira endale väga hästi ette kujutada. Oli ta ju ka ise elus lähedasi kaotanud ja see valu ei teinud vahet, kelle põrmul ta põles. Tund aega ühist autosõitu andis Irale oma vestluskaaslasest üsna positiivse pildi, hoolimata isegi sellest, et mees kogu koos veedetud aja kordagi uurija poole ei vaadanud. Põhjus lihtne, aga see leidis kinnitust vahetult enne kõrvalteele pööramist, siis kui mees pidurile vajutas ja Ira tähelepanu auto ees teed ületavale jänesepojale juhtis. Ira polnud teepeenral passinud looma märganud, aga ta polnud ka ise rooli taga.

      „Jaht pole mitte ainult küttimine, vaid see nõuab tohutult kannatlikkust ja tähelepanu,” sõnas Aimar, roolis auto vaiksel sahinal maarjakaskedest alleele ning lisas: „Seda kõike õppisin ma Dixilt, siis kui temaga koos jahil käisin, aga enne seda olin ma rabelev rügaja nagu enamus meie ettevõtjatest.”

      See oli Ira Teveri elus küll esimene kord, kui keegi inimene tunnistas, et oli koeralt mõnd tarkust õppinud, ometi polnud selles midagi imelikku, sest oli ju ta isegi sarnast õppematerjali kasutanud, aga väita, et potilillede õied pead päikese järgi pöörates teda ennastki ümbrust jälgima õpetasid, seda tema küll kõval häälel ei julgenud.

      Päruspä talu oli tõesti viimase malli järgi korda seatud, ometi polnud see selline kord, mida oleks suutnud järgida. Isale vastu jooksnud lapsed ilmselt nõnda ei tundnud, sest nendel oli õitsvatest lilleklumpidest savi ning nad tormasid kirevatest õitest läbi, nagu olnuks see tavaline rohumaa. Aimari ema, vähemalt nõnda oletas Ira naise vanust silmas pidades, kõndis lastel kannul ja kummardas iga mahatallatud kirikakra juures, et seda üles tõsta. Noorem naisterahvas, kes siis kõigi oletuste kohaselt oli Aimari kaasa Ester, astus neile vastu mööda murusse sillutatud kõnniteed ning kiire ei näinud tal sugugi olevat.

      Ira Tever märkas iga isiku või olendi juures esmalt enamasti ikka vaid seda, mis talle professionaalset huvi pakkus, alles siis hakkas ta valima, mida selle või teise isiku juures veel vaadata või milliseid küsimusi talle esitada. Estri puhul jäi talle esmalt silma naise välimus, mis oli sekretäride puhul tüüpiline, kuid ei läinud kuidagi oludega kokku. Kui millegi üle imestada, siis selle üle, et proua Leetsoo kandis ka maakodus kontorikingi, õige pikkusega seelikut ja ontlikkuse piirini kinni nööbitud siidpluusi ja veelgi enam – ta tervitas oma meest kerge suudluse ja kiindunud pilguga. Mõnes mõttes teinuks taoline stseen iga naise kadedaks, aga uurija Tever nägi selles tseremoniaalsuses vaid idanema hakkava kahtluse algeid.

      Kõige viimasena peatus Ira pilk ratastoolis istuval mehel, kes ei kavatsenudki end tulijatele vastu veeretada, vaid ootas neid maja ees. Mingil alateadliku suunise ajel tahtis Ira just temaga esimesena rääkida, sest lastel läks rahunemiseks vaja rohkem aega ja abikaasadel olid samuti omad jutud.

      „Andrus Leetsoo,” lausus mees end tutvustades ja juba selles nimes peitus hulga Irale vajaminevat informatsiooni.

      „Mul on Dixist nii kahju,” lisas Andrus Leetsoo veel enne, kui Ira midagi küsida jõudis. „Ma ütlesin oma naisele, et mingu ikka ise. Mina ei saa selle käruga heinamaal hästi liikuda, aga ei! Temal oli vaja oma lilledega jantida ja nii ta selle koerajalutamise ameti meie naabriplikale sokutaski.”

      „Naabritega oli teil ju poja sõnul hea klapp,” jätkas juba Ira ise.

      „Nõnda, jah,” sõnas mees lähima maja suunas viidates, „seal heinamaaäärses võsas on veel üks poollagunenud talukoht. Vanaproua suri paari aasta eest ära ja jättis koha oma õetütre tütrele. Too käib seal tihti, aga kas ta seal ka elab, seda ma ei tea.”

      „Kuidas tema asjaga seotud on?” päris Ira asjalikult edasi, aga samas valdas teda mingi eriline rahutus, sest Erik Sulpsilt saadud andmetes oli samuti juttu tudengineiust, kes vahetevahel Dixiga jalutamas käis.

      „Äh, naised! Temal oli tüdrukust hale meel, et vaene tudeng ja õppimiseks raha vaja, aga minul oli jälle koerast kahju,” lausus mees käega läbi õhu rahmates, „jahipeni peab ju vahel metsas ka joosta saama. Seni, kuni nemad seal Taimaal kuningat kummardavad, lähevad koera oskused raisku. Anna jälle kartis metsa minna ja mina ei saanud. Pidin leppima, et see plika Dixiga hulkumas käis. Vahel olid nad mitu tundi ära. Annale oli tüdruk öelnud, et käib ka linnas teiste inimeste koeri jalutamas ja saab selle eest raha. Ma küll kahtlustasin, et kas ikka käib? Ehk seob looma ühikas lauajala külge kinni ja istub ise arvutis või näpib oma telefoni. Seda nad ju praegu kõik teevadki, aga kui mina noor olin, ehitasin oma kätega maju … nüüd enam ei ehitata, vaid prinditakse neid. No ma