Tapjakaev. Marje Ernits

      Kaane kujundanud Piret Jürisoo

      Toimetanud Milvi Teesalu

      Autoriõigus: Marje Ernits ja OÜ Eesti Raamat, 2018

      ISBN 978-9949-658-01-5

      ISBN 978-9949-658-02-2 (epub)

      www.eestiraamat.ee

      www.facebook.com/Eesti-Raamat

      Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas

      Andeksandmine oli lihtne, aga sellega ei pidanud leppima. Palju raskem oli leppida nende olukordadega, kus ei saanud enam andeks anda, sest polnud, kellele andestada. Selle elutõe mõistmiseni oli Ira Tever oma uurijatöös mitmeid kordi jõudnud, kuid iga kord, kui taoline asi kordus, üllatas see teda jälle. Uus juhtum, mille uurimistöö osakonna ülem Sulps Erik talle sedakorda poolvägisi peale oli surunud, tundus pisut teistlaadne. Mõte, et uurimistöö, mis puudutas vaid inimese vara, mitte tema enda elu kallale kippumist, laheneb ilma emotsioonideta, pani Ira bossi pakkumisega nõustuma. Lisaks oli tal raske keelduda, sest tegelikult seisis Sulpsi kenasti vormistatud töökäsu taga hoopis prefektuuri ülema Kala Sulevi enda soov, et selle tavatuna tunduva loo lahendaks maakonnauurija Ira Tever isiklikult.

      Mõistagi oli pisut eemal seisval uurijal kohasem ülemuste ja nende sõprade probleemidega tegelda, nii et mingi erilise au või tähelepanuavaldusema Ira seda asja ei võtnud. Tegelikult ei võtnud ta seda kuidagi, sest pehmed ja karvased polnud tema huviorbiidis kunagi lähivaates olnud. Pigem muretses ta kiratsema jäänud toataime või pargipuu kui mõne hulkuma läinud kassi või koera pärast, aga just selle viimase isendiga tal tegelda tuligi. Nimelt oli tegu mingi koeraga, kes veterinaari ametlikul kinnitusel oli tapetud eriti julmal viisil ja kuna looma omanik oli Kala Sulevi kunagine klassiveli, hea sõber ja prefektiga samast jahisektsioonist, nõudis too mees asjale ametlikku juurdlust.

      Mõrvana seda otseselt võtta ei saanud, küll aga oli koer seaduse silmis lemmiklooma peremehe eraomand, mille rikkumine või hävitamine võis omanikule sügava psüühilise trauma tekitada, võttis Sulps seda siiski kui isikuvastast kuritegu, sest koeraomaniku lapsed olid juhtunust šokis ja vajasid selle tõttu meditsiinilist abi. Pealegi polnud asi vaid sündmuse vormistamises, sest need lapsed vajasid tõesti abi, kuna olid tapetud looma oma koduaia tagant heinamaa servalt leidnud, koju kandnud, ega uskunud, et ta päriselt surnud oli. Ira jaoks tähendas see fakt lisaks ka asjaolu, et laiba leidmiskoht ehk siis sündmuskoht oli rikutud, asitõendid eemaldatud ja tal tuli oma järeldused teha loomaarsti juures tehtud fotode ja lahkamisaruande põhjal.

      Veterinaari kinnitusel oli Jack Russeli tõugu terjer Dixi muidu elujõus ja terve koer, kes oli surnud erakordselt julmast peksmisest tingitud traumade tagajärjel. Nimetatud looma oli kägistatud, jalaliigesed paigast venitatud, pähe pekstud ja lõpuks selgroog murtud. Viimane vigastus sai määravaks ja kuigi see lubas loomal koduaiani roomata, jäi selgusetuks, kus ta need vigastused sai, sest sellele polnud õigel ajal tähelepanu pööratud. Vahepeal oli vihm rohult vere pesnud ja päike ning tuul oletatava roomamisjälje heinamaal silunud. Tagantjärele polnud enam võimalik isegi oletada, millises suunas loom liikus või kust ta tuli.

      Esimene asi, mida Ira selle uurimise alustuseks tegi, oli täiesti tavapärane liigutus – ta guugeldas, sest tal polnud õrna aimugi, missugune nägi välja Jack Russeli tõugu terjer või mistahes teine viimase malli tõukoer ning milliste omaduste pärast koeraomanik oma lemmiku surmale nii suurt tähelepanu pööras ja uurimist nõuda võis. Teiseks ei saanud ta ju enne selle looma peremehega vestlustki alustada, kui ei teadnud, kelle või millega tegu. Menetluse alustamiseks polnud uurija Teveril taolist infot eriti palju vajagi. Talle piisas teadmisest, et Jack Russeli tõug oli aretatud Suurbritannias ja sellest lähtuvalt tundus loomulik, et tegu oli jahikoeraga, täpsemalt urukoeraga. Eripärana jäi naisuurijale silma fakt, et tõu aretamisel oli silmas peetud asjaolu, et koer jahil olles saaklooma ei vigastaks. Väliste tunnuste poolest meeldis Irale, et koer oli väike, kaalus vaid 5 – 6 kg, oli 20 – 30cm pikk, üldjuhul pruuni-musta- ja domineerivalt valgelaiguline ning ta karvkate oli ilmastikukindel. See viimane asjaolu oli Irale eriti meelt mööda kui tõestus, et tegu polnud mingi tavalise diivanil lebava karvakera, vaid pisikese õuekoeraga, kelle aretusse ja treenimisse oli ilmselt üsna palju panustatud. Kõik see mõjus kuidagi rahustavalt ning sisendas usku, et selle väikese asja sai ta ruttu korda aetud.

      „Dixi on … oli parim sõber, kellega mul elus on olnud õnne kohtuda,” oli koera omaniku Aimar Leetsoo esimene lause, mis uurija Teveri edasises töös määravaks sai ja seda kahel põhjusel.

      Esiteks ei öelnud see mees: MINU koer, vaid et oli loomal ka nimi. Teiseks järeldas Ira Tever öeldust, et tegu oli kahe tõsiselt võetava isiksusega, kellest mõlemad väärisid austust ning seetõttu pälvis ühe palve teise surma, õigemini küll selle põhjused välja selgitada, kõigest hoolimata tõesti tähelepanelikku uurimist ning Ira oli nõus seda tegema ka teiste tööde kõrvalt või oma vabast ajast.

      „Dixi! Räägime siis kõigepealt temast,” sõnas Ira, kui oli mõttes oma otsuse juhtumit edasi uurida kinnitanud.

      „Jah, Dixi … tema oli eriline …” kõneles Aimar Leetsoo kuivalt neelatades, oskamata algul midagi olulist öelda, kuid hakkas siis kiirustades ja mõttelt mõttele hüpeldes kõnelema. „Pagan küll … me poleks pidanud sinna Tai kuningriiki sõitma, aga Ester käis oma sõbrannade pärast nii pinda … et kõik on seal juba käinud ja miks meie siis ei lähe. Dixi oli ka varem maal minu vanemate juures hoiul olnud. Oma maja ja aed. Kes võis arvata, et midagi sellist juhtub! Kõik hooned enda ehitatud … isa abiga muidugi, aga … aga ta ise ei liikunud enam. Sai ehitusel viga, aga Dixit armastas hullupööra … kes ei armastanud. Kõigile meeldis … seepärast ma ei usu siiamaani, et keegi võis … võis nii julm olla. Aga mida te õigupoolest küsisite? Hakkasin lobisema.”

      Irat huvitas juba kõik, eelkõige muidugi koeraomaniku perekonna liikumised, sest neis võis peituda põhjus, miks nende looma rünnati. Selles, et koer oli julmal moel tapetud, polnud loomarsti aruannet lugedes põhjust kahelda, kuigi ka õnnetus polnud välistud. Koera peremehe taustaandmeid uurides lähtus Ira esmalt muidugi jahisektsioonist, kuhu ka nende prefekt kuulus. Sealt edasi selgus, et Aimar Leetsoo oli suurettevõtja, kes istus paljudes nõukogudes, tegutses börsil ning omas aktsiaid mitmes mainekas firmas. Tal oli kaks väikelast ja abikaasa Ester, kes oli laste pärast veel kodune, aga töötas varem mehega samas firmas. Perekond elas Tartu linnakorteris, aga mehe vanematekodu, kus see lugu Dixiga aset leidis, oli juhtumisi just selle maakonna piiril, kus Ira Tever oma asju ajas.

      „Rääkige kohast, kus see juhtus,” tahtis Ira teada, kuid ei jõudnud lausetki lõpetada, kui mees jätkas.

      „Ah-jaa! Päruspä talu on see koht, kus mu vanemad elavad. Suuresae alevik asub kohe sealsamas kõrval, magistraalini on oma viissada meetrit, mets ees ja kolhoosiajast jäänud heinamaa otse aia taga. Seal see juhtus. Käime tihti maal. Lastele meeldib. Estrile ka. Seal ei pea kogu aeg passima, et lapsed tänaval auto alla ei jääks või mõni narkomaan neid süstla otsa ei võtaks. Kõik vajalik lähedal, puhas õhk, korralik aed, viljapuud ja põõsad ning noortest maarjakaskedest allee kuni majani. Palju vabadust ja toredad inimesed.”

      Ira Tever kuulas, kuid mehe mõtete valgala oli liiga suur, et millestki konkreetsest kinni haarata. Nagu taolistel puhkudel ikka, liikus Ira vaist kiiresti ühelt objektilt teisele ning peatus mõttel, mis pea alati töötas – lapsed ja loomad.

      „Kas ma võiksin ka teie lastega rääkida?” küsis ta. „Seda muidugi teie enda soovitusel ja abikaasa juuresolekul, siis ei peaks me kolmandaid isikuid kohale kutsuma.”

      „Muidugi!” oli mees hoobilt nõus, kuid jäi siis mõttesse, võttis telefonitsi ühendust oma sekretäriga ja pakkus välja konkreetse aja.

      See sobis ka uurijale, sest nii sai ta kaks kärbest kui mitte kolm ühe hoobiga maha võtta. Esiteks võis ta ilma lastekaitse töötajateta rääkida lastega, kes koera leidsid ja samal ajal viibida ka sündmuskohal ning lõpuks võis ta päeva teise poole vabaks võtta ja linnas oma asju ajada. Ent see kõik ei tähendanud, et ta oleks võinud end uuest uurimisest vabaks mõelda. Ei, seda mitte, sest nii kui auto mõne ristmiku, fooritule või ummiku taga peatus, hakkas ta mõte Aimar Leetsoolt kuuldud jutu põhjal seoseid looma.

      Maakonnakeskusesse