Suvi merel. Katie Fforde

kuud rase, nii et see ei pruukinudki väga suur liialdus olla, aga kuna Emily teda veel näinud polnud, hoidus ta kommenteerimast. „Nii et ma trügin nüüd siis sinu ruumi?“ ütles ta hoopis. „Mul on kahju. Ma mõistan, miks sa mind nähes just vaimustuses ei olnud.“ Kajut oli juba ühe inimese jaoks väga väike, kahel elanikul aga saab seal väga kitsas olema.

      Billie kehitas õlgu, tunnistades Emily öeldu tõeks. „Ma lihtsalt loodan, et sul pole vaja öösel pissil käia.“

      „Eee … ja tualettruumid asuvad kus?“

      „Trümmis. Neid on seal kolm. Ja kaptenisilla all on samuti üks, kuid seda kasutavad tavaliselt poisid. See ei lõhna just kõige paremini.“

      „Ma näen, et see töö hakkab mulle meeldima,“ ütles Emily tõsiselt. Nüüd sai ta aru, miks Rebecca talt töö üksikasjadest rääkides küsis, kas telkimas käimine meeldib talle endiselt. Kuid tegelikkuses ei lasknud ta end sellistest asjadest nagu kitsad tingimused ja kaugel asuvad tualetid just suuremat häirida. Kui ta suudaks Billie enda suhtes pisut leebemaks muuta, siis oleks kõik hästi.

      „Emily!“ hüüdis tuttav naisehääl. „Kas sa jõudsid ilusti kohale? Alasdair vannub, et võttis su kenasti peale.“

      Emily ronis redelist üles, pakatades rõõmust, et taas oma vana sõpra näeb.

      „Becca!“

      Naised ruttasid üksteisele vastu ja koperdasid mõlemad – Emily, kuna ta komistas millegi otsa ning Rebecca, sest ta oli rase. Nad embasid tugevalt.

      „Oh! Sind on nii tore näha!“ ütlesid nad korraga.

      „Sa pole grammigi muutunud!“ märkis Rebecca, astudes sammu tagasi, et Emilyt silmitseda. „Kuigi sul on juustes heledamad triibud. Su juuksed olid alati nii tumedad.“

      „Kui ma hakkasin enneaegselt halliks minema, siis otsustasin ma sellega mitte võidelda ning juustesse mõned heledamad salgud teha.“

      „Muus osas aga oled sa täiesti samasugune. Ei ole kasvanud ega midagi.“

      Emily naeris. „Sinu kohta just päris sama öelda ei saa, kuigi kui jätta välja see, et sa oled suur nagu maja, siis muidu oled sa endiselt seesama Becca, kellega ma koos üliõpilane olin.“

      „Ma olen hiigelsuur, kas pole?“

      Emily noogutas. „Oled sa kindel, et su beebil on veel paar nädalat seal oodata?“ Emily kallistas oma sõpra veel kord – kõik kahtlused, mis tal tuleku osas olnud olid, hajusid hetkega.

      „Üsna kindel!“ Nad mõlemad naersid, tundes rõõmu, et nad pärast nii mitmeid aastaid taas koos on.

      „Billie, kas sa oled Emily juba laevaga tuttavaks teinud?“ küsis Rebecca Billielt, kui too välja ilmus.

      „Natukene.“

      „Sel juhul joome tassikese teed või midagi ja siis ma teen sulle põhjaliku ekskursiooni.“

      „Ma oleksin väga tänulik, kui see ekskursioon algaks tualettruumidest,“ sõnas Emily.

      Veidi aega hiljem istusid Emily ja Rebecca salongis, laual teekruusid ning taldrik kodutehtud küpsistega. Emilyl olid märkmik ja pliiats käekõrval. Billie oli kuhugi läinud, mis Rebeccale ilmselgelt kergenduseks oli. Emily kahtlustas, et sõbranna soovib talle Billie kohta asju rääkida, mida ta tüdruku juuresolekul teha ei saa.

      „Oled sa kindel, et sa ei taha lõunat süüa?“ küsis Rebecca, taldrikult küpsist haarates ja sellest ampsu võttes.

      „Ma sõin bussis võileibu. Ja lennujaamas, kui ma bussi ootasin.“

      „Selge, siis on hästi. Vaatame siis koos läbi, mida sa täpsemalt tegema pead. Reisijad jõuavad kohale umbes kella viie paiku. Me pakume neile teed ja kooki. Seejärel õhtusöök, umbes kell kaheksa? Avatud on ka aususel põhinev baar, kuid James peab kõigepealt tervituskõne ja pakub neile meeleolu loomiseks esimese napsu. Ma tegin sulle kaks suurt lasanjet valmis – nendest piisab kahekümnele …“

      „Oh!“ Emily tundis, kuidas märkmete tegemise käigus teda kerge nostalgiapiste ja „esimese päeva“ ärevus tabas. „Kas sa mäletad neid, mida me toona seal kohvikus tegime? Läksid müügiks nagu soojad saiad!“

      „Ma kasutan taimetoidu versiooni jaoks sama retsepti. Me palume, et inimesed meid ette hoiataksid, et nad on taimetoitlased, kuid teinekord nad unustavad ja nii valmistan ma esimeseks õhtuks alati erinevaid variante. Meil on terve hunnik baguette’e küüslaugusaiade jaoks … James valmistab eelroaks languste – need on tema spetsialiteet, kuid tavaliselt ta süüa ei tee, nii et sellega ei tasu harjuda …“

      Rebecca jätkas selgitamist, kuidas neil asjad korraldatud on, ning lõpuks oli Emily kolme lehekülje jagu märkmeid teinud.

      „Nii, aga räägi nüüd mulle Billiest,“ ütles Emily pliiatsit kõrvale pannes. „Miks sa seda tööd talle ei andnud? Kas poleks olnud lihtsam uus assistent leida ning paluda, et Billie kokaameti üle võtaks?“

      Rebecca ohkas. „Noh, lisaks sellele, et ma tõesti tahtsin, et sa tuleksid …“

      „Ma oleks võinud ka kambüüsiori olla.“

      „Billie on mitmel moel väga tubli. Ta on tekil lihtsalt suurepärane. Ta oskab tüürida ning tassib isegi söekotte, kui talle selleks vaid võimalus antakse. Kuid köögis pole ta eriti osav. Ta on lohakas ja kuigi ta teeb suurepäraseid kooke ja küpsiseid, ei oska ta näiteks leiba küpsetada. Kas sina oskad leiba teha?“

      Emily kehitas õlgu. „Ma vaatan pagarisaadet ja ma oskan retsepti järgida.“

      Rebecca kortsutas kergelt kulmu. „Oh. Noh, ma loodan, et saad selle peagi käppa. Või ma võin leivad kodus valmis teha ja kohale tuua.“

      Emily raputas pead. „Ei, ma õpin selle ära. Ma olen graafikut näinud. See oleks küll minu poolt kehv esitus, kui sa oma seisundis peaksid üle terve mägismaa ja saarte rändama, et meile leiba tuua.“

      „Ja sa saad Billiega hakkama? Ta on parasjagu keeruline tüüp! Ja mul on nii kahju, et peate kahe peale nii tillukest ruumi jagama. Ma ei maininud seda telefonis, sest ma kartsin et äkki sa ei tule ja ma nii tahtsin, et sa tuleksid.“

      Emily andis endast parima, et sõbrannat kallistada, kuigi Rebecca kõht oli selle juures parajaks takistuseks. „Kõik on hästi. Ma saan hakkama, ja mis kõige olulisem, ma suudan terve öö ilma tualetti minemata vastu pidada.“

      „Mis on märksa enam kui mina,“ sõnas Rebecca süngelt. „Vaevalt on beebi mu kõhus põntsutamise ja mu üleval hoidmise lõpetanud ning ma lõpuks ometi uinuda saan, kui mu põis mind juba üles ajab.“

      „Vähemalt saad sa nüüd päevasel ajal oma unetunnid tasa teha ja korralikult välja puhata. Archie ja Henry on piisavalt vanad, et aru saada, et sul on vaja diivanil magada, sel ajal kui nemad telekast seda draakonite värki vahivad.“ Emily püsis kodukülastusi tehes laste televisiooniga kursis. See oli kasulik.

      „Tuleb tunnistada, et mõte sellest, kuidas ma end poistega teleka ette diivanile kerra tõmban, tundub lihtsalt jumalik. Samuti tundub jumalik see, kui ma lastehoiu graafiku pärast muretsema ei pea.“

      „Ja minu ja Billie pärast ei pea sa samuti muretsema, sest me hakkame töid jagama. Nii ei pea ma talle ütlema, mida teha, vaid võin lihtsalt taktitundeliselt soovitusi anda.“

      Taas tõmbus Rebecca kulm kortsu. „Nonoh, edu sellega.“

      Nad vaatasid läbi veel viimased punktid, mida Emilylt oodati ning seejärel tegi Rebecca talle kambüüsis ringkäigu. Langustid liigutasid ja krabistasid kraanikausis murettekitaval moel edasi, kuid nüüdseks oli Emily nendega juba harjunud.

      „Millal iganes peaks juhtuma, et kalapaat sulle midagi imelist müüa pakub, siis hülga kõik senised menüüplaanid ja osta kala. Peenrahatopsis peaks selleks piisavalt raha olema, aga kui pole, siis ütle Jamesile ja ta ajab asja korda.“ Rebecca nõjatus köögiletile, blokeerides kogu vahekäigu. „Ma armastan seda spontaansust. Mõne koka jaoks see ei toimi ja kuigi mulle meeldib, kui mul plaan paigas