Suvi merel. Katie Fforde

toeks olema, kuid ta sai ootamatult mingi viiruse külge. Sa teadsid, mida mina tahan. Minu soov oli see, et laps sünniks siin, meie kodus, Emily ja Flora mulle toeks.“

      „Noh, ilma Florata on see plaan luhtas,“ teatas Ed, hääles kõlamas kergendustunne. „Me viime su kiiremas korras haiglasse ja küll kõik sujub.“

      „Kuid Susanna soovis kodus sünnitada,“ segas Emily vahele. Ta teadis, et ei tule selles vaidluses võitjaks – nüüd enam mitte –, kuid ta ei saanud niisama lihtsalt alla anda.

      „Ma ei saa lubada Susannal või meie lapsel sellist riski võtta. Susanna vajab täielikku meditsiinilist järelevalvet ja selle ta ka saab.“ Ed pöördus Susanna poole. „Tule, lähme sätime su autosse.“

      Enne kui Emily vastu vaidlema jõudis hakata, kolkis keegi uksele.

      „See on meie perearst,“ täheldas Ed. „Ma lähen ja lasen ta sisse.“

      „Perearst?“ vastas Emily. „Mida tema siin teeb?“

      „Kui ma siiapoole teel olles aru sain, mis toimub, võtsin ma temaga ühendust. Igaks juhuks, kui ma ise õigeks ajaks kohale ei peaks jõudma.“

      Emily taipas, et Susanna oli ilmselt mehele beebi peatse sünni kohta sõnumi saatnud, mis oli ka täiesti mõistetav, kuid paraku olid selle tagajärjed laastavad. Sest Emily teadis ka seda, kes on Susanna perearst – Derek Gardner, uustulnuk siin piirkonnas, kes oli laste saamist puudutavas juba ülimalt konventsionaalse arsti maine välja teenida jõudnud.

      Mõni minut hiljem astus tuppa Derek Gardner, Ed tihedalt kannul. Mees heitis Emilyle pilgu ja kergitas kulmu. „Ma oleksin pidanud teadma, et see olete teie!“ Mehe silmad peatusid kudumistööl, millega Emily enne selle kaunilt kavandatud sünnitusprotsessi katkestamist tegelnud oli. „No kas sa näed, neil kuulujuttudel on tõepõhi all! Kuidas te saate sünnitavale naisele keskenduda, kui te ise samal ajal kudumisega tegelete!“

      Tegemist oli retoorilise küsimusega ja Emily ei hakanud vastamisega vaeva nägema. Tegelikult oleks olnud lihtne selgitada, kuidas kudumistöö tal sünnitavate emade eest paremini hoolitseda aitab. Kui Emily käed olid hõivatud (ja sellises olukorras kudus ta vaid kõige lihtsamaid asju), oli ta kõrvakuulmine eriti ergas ning ta pani kohe tähele, kui midagi muutus ja sünnitaja olukord kontrollimist vajas. Kuid Derek Gardner ei suudaks iial selliseid peensusi mõista, isegi kui ta neid talle tundide kaupa lahti räägiks.

      „Tule nüüd, kullake,“ ütles Ed oma naisele juba palju leebemal toonil. „Viime su haiglasse. Seal antakse sulle valuvaigistit, mida sul vaja on.“

      Kuna Susanna tuhud olid lakanud, ei saanud Emily päris hästi aru, miks naisel Edi arvates valuvaigisteid peaks vaja minema, kuid ta mõistis, et on lahingu kaotanud.

      Susanna vaatas üles Emily poole: „Mul on nii, nii kahju. Ma arvasin, et saame sellega hakkama.“

      Ed oli naisel käsivarrest haaranud ning aitas teda jalgele. „Ma otsin sulle mantli.“

      „Tal on ka haiglakotti vaja,“ ütles Emily. „Kas ma toon selle?“

      Sekundiks kohtusid tema ja Edi pilgud ning nende vahel õhus ragises vaenulikkus. Siis aga pööras mees pead: „Kui sa nii lahke oled.“

      Kui Ed ja Susanna olid lahkunud, jäi perearst endiselt kohale. Ja juba üsna pea sai Emily teada miks.

      „Te peate selle ära lõpetama,“ ütles Derek. „Te ju teate, et just esmasünnitajate jaoks on kodus sünnitamine kõige ohtlikum.“

      „Kas tõesti? Ma oleks arvanud, et just teie kõigist inimestest olete teadlik sellest, et statistika põhjal on kodusünnitus tegelikult väga turvaline.“

      „Ja mida te siis teeksite, kui peaks mingi probleem tekkima? Sosistaksite mõned loitsud ning loodaksite parimat?“

      Emily sundis end oma viha alla suruma. Mõnus tuba, kus Susanna oli plaaninud lapse ilmale tuua, võis ju sünnitustoast erinev välja näha, kuid Emily kastides ja kottides, mis olid toolide ja diivani taha peitu pandud, oli olemas kogu varustus, mida ohutu ja õnneliku lõpptulemuse tagamiseks vaja võis minna.

      „Olen ma kunagi mõne lapse kaotanud?“ küsis Emily mehelt, jäik pingest, mida nõudis rahulikuks jäämine pärast imeilusana planeeritud sünnituse häirivat ja tarbetut katkestamist.

      „Aga see uurimine …“

      „Jah, ja kui te oleksite kõik põhjalikult läbi lugenud, siis te teaksite, et mitte keegi ei oleks osanud seda tuharseisu ette näha. Kuid laps pööras end viimasel hetkel ning temaga oli ja on kõik kõige paremas korras.“

      Derek Gardner ohkas. „Vaadake, Emily …“

      Emily, kes tavaliselt kunagi formaalsusi taga ei ajanud, kangestus, kui mees tema eesnime kasutas. „Miss Bailey,“ parandas ta.

      Derekil oli vähemalt niigi palju sündsustunnet, et ta paistis piinlikkust tundvat. „On ainult aja küsimus, enne kui midagi kohutavalt valesti läheb.“ Ta peatus. „Ausalt öeldes olen ma teie ja kogu sünnitusosakonna pärast üsna mures. Te olete väga mõjuka isiku üles ärritanud. Sir Roger võib küll pensionil olla, kuid ta kuulub igasse komiteesse ja juhatusse. Ta võib teie elu väga keeruliseks teha.“

      Emily peaaegu naeratas. „Mu elu on juba praegu parasjagu keeruline, tänan väga.“

      Emily ei kavatsenudki mehele seletada, et ta oli kuni varaste hommikutundideni ühe sünnitaja kõrval viibinud ning talle rohkem kui kaksteist tundi järjest toeks olnud. Pärast seda oli ta vaevalt duši alt läbi lipsata ning kiiresti ühe võileiva alla kugistada jõudnud, kui talle helistas Susanna. Ja kui Susanna sõbranna Flora, kes pidi talle sünnituspartneriks olema, poleks pidanud kehva enesetunde tõttu koju jääma, oleks Emily enne tulekut paar tundi und näpistanud. Kuid ta oli Susannale lubanud, et ta ei pea sünnitusega üksi toime tulema ja siin ta siis nüüd oli.

      Derek kehitas õlgu ning Emily sai järsku aru, et ka mees on väsinud ja pinge all. „Ma palun teilt vaid seda, et te mõtleksite hoolikalt järele, mil moel te oma tööd teete,“ ütles ta. „Või kaaluksite haiglasse naasmist ning asjade korrektselt tegemist. Nagu te teate, on meil ämmaemandatest tõsine puudus.“

      Emily hetkeline kaastunne hajus ning viha tuikas nagu tahkunud laava ta kõhus. Kuid ta teadis, et kui ta ettevaatlik ei ole, siis on tal oht öelda või teha midagi sellist, mida hiljem enam parandada ei saa. „Mina juhtumisi olen veendunud, et me teeme asju õigel moel! Meie tegevus on üdini professionaalne. Ma arvan nii iga päev, kui ma tööle lähen, ja iga kord, kui ma mõne lapse turvaliselt ilmale aitan.“

      „Ma püüan vaid aidata,“ sõnas Derek. „Te teate minust paremini, et sünnitusosakond on löögi all ning see, kui sellele tekib koostööst keelduva ning paindumatu osakonna maine, muudab asjad vaid hullemaks. Ma räägin seda ainult teie enda ning osakonna huvides.“

      Teadmine, et Derekil on üksuse ohus olemise osas õigus, polnud just abiks. Emily viha kees üle ääre: „Kuidas te julgete? Mis õigus on teil …“ Ta tonksas kummist sünnitusbasseini nii tugevasti, et kenake hulk vett üle selle serva välja loksus, leotades ühtlasi läbi ka Dereki püksisääred. Mees hüppas vandudes sammu tagasi ning Emily tõstis käe suu juurde. Hetkeks valitses vaikus, kuid siis lausus Emily läbi kokkusurutud hammaste: „Ma võtan mõneks ajaks puhkuse ning pärast seda võin ma ka sabatiaasta võtta. Kuid nüüd palun ma teil lahkuda. Mul on koristada vaja.“

      „Emily … Miss Bailey, ma püüan teid vaid aidata.“

      Emily tõmbas sügavalt hinge. „Ma ei võtaks teilt isegi siis abi vastu, kui ma oleksin pime ja mul oleks vaja, et keegi mind üle kuuerealise kiirtee aitaks. Nüüd palun lahkuge!“

      Enne oma valikuvõimaluste kaaluma asumist tegi Emily mõned hingamisharjutused, mida ta tavaliselt lapseootel naistele õpetas, pühkis seejärel kokku vee, kustutas küünlad ning kogus kokku oma varustuse, sealhulgas kudumistöö. Ta teadis, et oli Derek Gardneriga liiga kaugele läinud. Nii võis ta asjad nii iseenda kui kogu osakonna jaoks ära rikkuda. Kui ta poleks olnud sedavõrd väsinud, poleks ta iial niimoodi plahvatanud. Ei, mitte lihtsalt