Seitse päeva suvel. Marcia Willett

teab ta, et vedanud on ka Meggiel. Pärast seda, kui tema abikaasal juhtus õnnetus, mis ta töövõimetuks muutis, kulub Bazilt saadav lisasissetulek Meggiele hädasti ära: ta hoolitseb Rannahüti eest, keedab ja koristab nii külaliste kui ka Bazi enda jaoks, kui mees seal on. Liv on veendunud, et Baz tasub Meggiele heldelt, ning ta naeratab mehele. Bazi võime armastada ja jagada on vaid üks põhjustest, miks Liv teda nii väga hindab; selle omaduse on pärinud ka Matt ja just seepärast naine temasse armuski. Kui Baz midagi annab, siis on selles tagasihoidlikkust ja tõelist hingelahkust, mitte iialgi üleolevust.

      „Ma tean, mida sa ilmselt mõtled,” lausub mees. „Aga mulle meeldib Meggie. Ta ei vingu ega virise. Ta rügab tööd teha. Sellest ajast, kui vaene Phil redelilt alla sadas ja oma jala ära lõhkus ning siis selle jubeda klostriidibakteri sai, on Meggie elu eest rabanud, et neid pinnal hoida. Ja Phil on ka väga tore vennas.”

      Kaksikud hakkavad hõiskama ja Jenks ajab end taas jalule, et toimuvast sotti saada, ning viimaks ongi nad kohal. Rannahütt oma luitunud siniliiliate karva seinte ja välisuksega, mille ülemine pool on päikese sisselaskmiseks lahti tehtud, mõjub nii lahkelt ja kutsuvalt. Rannal on mõõn, mis on endast maha jätnud kividevahelised veelombid ja sädeleva mererohu; liiv on sile ja puhas.

      Liv ronib autost välja ning vabastab kiirelt lapsed ja koera, et need välja saaksid joosta.

      „Ja vette ei lähe!” hüüab ta. „Oodake, kuni asjad on autost välja tõstetud. Näe, teie kühvlid ja ämbrid on siin!”

      Nad jooksevad tagasi ema juurde oma erksavärviliste plastämbrite ja -kühvlite järele.

      „Ma hoian neil silma peal,” ütleb Baz, teeb ukse alumise poole lahti ja tassib Livi kotid sisse. „Sina sea end sisse. Me teeme kohe parima teokarbi leidmise võistluse ja siis sa võid valve üle võtta, kuni ma meile lõunat teen.”

      „Aitäh,” ütleb Liv. „Ma tahaks jah natukene asju sättida,” kuid ta ei hakka kohe tegutsema, vaid vaatab ringi. Talle tuleb meelde tema enda lapsepõlv Bodmini nõmmel ja Cornwalli põhjaranniku metsik suursugusus ning selle kõrval tundub see lõunasse vaatav abajas vägagi õdus nurgake – läänetuulte eest kaitsva kaljunuki varjus, selja taga julgestuseks kaljud ja põllumaad, ümber väike aas täis põllulilli.

      Liv naeratab heameelest ning järsku läbistab teda terav igatsus Matti järele. Ka tema peaks tegelikult siin olema ning jalutama rannal, hõikuma kaksikutega, naerma Jenksi üle, kes taanduvas mõõnavees edasi-tagasi hüpleb.

      „Usu või ära usu,” oli Matt talle eile hommikul bistroost helistades öelnud, „aga Joe suutis basseini hüpates oma kannakõõluse ära lõhkuda. Ta on traumapunktis.”

      Liv seisis tol hetkel kaksikute toas Flora voodi ees, kus oli hunnik riided, mänguasju ja raamatuid ning laste väikesed kohvrid ja seljakotid, pakkimiseks valmis seatud, hoidis telefoni käes ja kuulas jahmunult neid uudiseid.

      „Oh issand! Vaene Joe! Kas ta saab ikka terveks?”

      „Saab, aga ta ei tohi paar päeva liikuda.”

      „Aga mida see siis meile tähendab?” oli Liv ärevalt küsinud. „Ma mõtlen, et kas me ei saagi siis homme Rannahütti minna?”

      Matt oli hetke vait.

      „Sa ei saa papsi ja kaksikuid nii viimasel hetkel alt vedada,” oli ta öelnud, „aga mina pean siia jääma ja midagi välja mõtlema ning siis saan teile mõne päeva pärast järele tulla.”

      Liv häbeneb siiani seda kergendustunnet, et puhkus ei jäägi ära. Aga baari juhatajale ei ole niisama lihtne asendajat leida ja Liv ei ole eriti optimistlik. Matt jumaldab Rannahütti – siin ujuda ja Bazi jullaga sõita –, samas ei ole Liv nii naiivne, et arvata, nagu mees perest eemalolekut üldse ei naudiks. Ta sisendab endale, et ehk mõjub see Mattile justnimelt hästi, isegi kui tal on bistroos palju tegemist. Kuigi ta sooviks endiselt, et mees nendega koos saaks olla, hajutab see mõtisklus pisut tema süütunnet omaenda kiire põgenemise pärast. Ta läheb sisse, võtab maast ühe koti, vaatab heakskiitvalt ringi tuttavas aatriumis, kus pikal poleeritud laual on kannus värskelt korjatud põllulilled, ning läheb siis trepist üles kaksikute tuppa.

      Baz longib rannal, pehmel kiviklibusel liival. Kaksikud küürutavad aarete kohal, mille mõõn on pikkade pruunide vetikate vahele jätnud: teokarbid ja kivikesed, meritäht ja vana luitunud rannaplätu. Meritäht asetatakse õrnalt Freddie ämbrisse ja toimetatakse veeloigu juurde, kus kaksikute vahel tõuseb vaidlus selle üle, milline asukoht elukale just soodsaim võiks olla.

      Baz seisatab, käed teksataskus, ja kuulab nende hääli, mis segunevad kajakate kriisete ning taganeva merevee lõputu ohkimise ja lurtsumisega. Mälu eksitab teda korraks ning ühtäkki näeb ta vaimusilmas hoopis Matti: väikest Matti, kes on süvenenud elu müsteeriumide uurimisse soojas veeloigus. Tema noor ema Lucy seisab ja naeratab talle, käed alateadlikult justkui kaitsmas paisuvat kõhtu.

      Lein lööb Bazile noaga südamesse, kui ta meenutab seda kurbust ja viha ja tuttavat jõuetustunnet, mida vaid natukene leevendas see hullumeelne tükk, mille nad Maurice’iga korda saatsid. Olles täielikult kapseldunud valusse, mille põhjustas Lucy ja lapse kaotus ning väikese Matti emata jäämine, pidi see vigur olema üks raevukas kättemaksuaktsioon, kuigi polnud päris selge, mille või kelle vastu see täpselt suunatud oli. Ehk saatuse?

      Kui ammu see kõik oli, aga kaotusvalu on endiselt vägagi värske; tugev on ka süütunne, et ta pidanuks ehk Lucy heaks enamat tegema.

      „See läheb mööda,” lohutasid teda inimesed, kes enamasti ise midagi nii traagilist iial kogenud ei olnud. Tema sõbrad olid olnud vapustatud. See varjutas nendevahelisi suhteid ning Baz hakkas kartma nende kiirelt kätte õpitud kurblikke ilmeid ja kaastundlikku süngust, nende summutatud hääli. Miski polnud enam normaalne. Ta oli oma sõprade pidudel nagu luukere ja nad ei suutnud end tema juuresolekul päris lõdvaks lasta. Nende valvas vaoshoitus näitas, et nali ja naer oleks nende arvates tema leina suhtes austusetu olnud, mistõttu tundis Baz end omakorda süüdi, kui mingis olukorras rõõmu või meelelahutust leidis. Ta hakkas neid vältima ja kolis lõpuks päris hea meelega Bristolisse uut elu alustama.

      Jenks hüppab tema juurde, kukutab ta jalge ette kivi ja naaldub esikäppadele, taguots kõrgel õhus ja saba lootusrikkalt lehvimas. Baz tõmbab sügavalt hinge, mispeale valu pisut taandub, ning korjab kivi üles. Ta lennutab selle minema sellise raevuka hooga, nagu tahaks koos kiviga ära visata ka midagi hoopis suuremat –, aga silmates Jenksi, kes kivile järele putkates hunniku liiva õhku paiskab, ei saa ta muiet tagasi hoida.

      Kaksikud hüüavad teda kimeda häälega, mida soolane tuul pahvakute kaupa temani kannab. Nad kaevavad külma märga liiva ning nende kühvlid muudkui lõikavad ja kummutavad, siluvad ja vormivad.

      „See on loss,” seletavad nad, väikestel nägudel säramas elevus ja ponnistus. „Meil on selle kaunistamiseks teokarpe vaja, Baz. Väga palju karpe.”

      „Minu otsa ärge küll vaadake,” ütleb ta kindlalt. „Ma olen liiga vana, et põlvili mööda randa ringi roomata ja karpe otsida. Mõelge ometi mu vaestele vanadele põlvedele.”

      „Aga meil on neid vaja, Baz!” hädaldavad nad. „Palun, Baz!” ja samas suskavad nad talle plastämbri kätte.

      „Kupjad,” lausub Baz ämbrit võttes ning asub tööle, samal ajal lootusrikkalt Rannahüti poole kiigates, kas Liv ehk juba tagasi ei jõua.

      Jenks naaseb võidukalt, kivi hambus, ning Baz oigab ja heidab selle siis veel kord kaugele taanduva mõõnavee suunas. Ta kõnnib aeglaselt, pea maas, otsides karpe, siledaks uhutud klaasikilde, ilusaid kivikesi, mis võiks kaksikutele meeldida. Tema valu on hajunud ning loomuomane rõõmus optimism taastunud. Ta on oma ülesandega nii hõivatud, et ei märkagi, kui Liv majast väljub ja neile lehvitab.

      „Lõunasöögiaeg!” hõikab ta.

      Baz ajab end kergendustundega sirgu ja viib karpe täis ämbri kaksikutele.

      „Emme kutsub,” ütleb ta. „Teeme pärast edasi. Tulge nüüd! Söögiaeg on käes.”

      Lapsed