Gallagheri tüdrukud 3: Ära usu, mida näed. Ally Carter

röstib kuuldavasti suurt siga.” Sel hetkel võinuks ma Prestonile ehk isegi kaasa tunda, sest see oli ilmselt kõige nohiklikum asi, mida kunagi kuulda sain. Ent Preston ei lasknud end nohiklikkusest pelutada – ta võttis selle avasüli vastu. Mitte ükski osake Preston Wintersist ei haletsenud ennast. Ta oli ainuke inimene mu teel, kel puudus absoluutselt igasugune kate. Ja see mulle temas meeldis.

      „Andeks, Preston,” ütles Macey mu käsivarrest haarates ning asus mind uste poole suunama. Ta lehvitas poisi ees oma kulunud päevakava. „Kohustused ootavad.”

      Ent kui lennukat karjääri tegeva poliitiku lapsega koos elamine on mulle üldse midagi õpetanud, siis seda, et nad kunagi eitava vastusega ei lepi.

      „Hei,” ütles poiss. „Jah. Päevakavad. Anname oma panu-se. Vahva.” Kõndisime Prestonist kümmekond sammu eespool, kuid kõhetu kuti kohta oli ta õigupoolest päris väle. Ja järjekindel. „Kõnnin kaasa.”

      Kuna meie külgedel liikus kaks salateenistuse agenti ja läheduses seadis end otseülekandeks valmis uudiste meeskond, mõtles Macey ta peatamise osas ilmselt ümber. Selle asemel lükkas ta taas metalluksi ja peagi sammusime maa-aluses tunnelis tuldud teed tagasi.

      Mu jooksis peaaegu pikali sassis valgete juuste ja puhmas kulmudega vanem mees väga lõunapärase aktsendiga. „Vabandage, preili,” pomises ta. Paar naist kandsid T-särke kirjaga „Washingtonlased Wintersi eest” ja peaaegu kummardasid Prestonit nähes. Poiss ei aeglustanud siiski sammu ja poolenisti sörkis meil kannul püsimiseks.

      „Niisiis ma järeldan, et te, daamid, käite samas koolis?” uuris Preston õhku ahmides. „Kas kõik Gallagheri Akadeemia naised on sama löövad kui teie kaks?”

      Macey pööras end tema poole. „Tegelikult löömine ongi meie tugevaim külg.”

      „Niisiis, Preston,” torkasin vahele teema muutmiseks. Pöörasime luitunud kitsasse koridori, mis mind hommikul Macey juurde tõi. „Oled kindlasti oma isa pärast… elevil. Esimene poeg. Kõik see.”

      „Oh, jaa,” vastas Preston. „Olen väga elevil plaani pärast, mis isal Ameerika jaoks on.”

      Ta võis olla poliitiku poeg, kuid mina olin spiooni tütar ja tundsin vale kõrvu jõudes kohe ära. Teeninduslifti juurde jõudes vaatasin, kuidas Macey palavikuliselt nuppu taob ja mõttes Prestonist lahti saamiseks käike kavandab. Mina suutsin aga mõelda vaid ühele teisele poisile ja teisele liftile. Tõdesin endamisi, et on asju, mis suudavad isegi Gallagheri tüdrukule naha vahele pugeda.

      Kui uksed lahti libisesid, ronisime kõik sisse. Ruumi jagus vähevõitu, nii et üks salateenistuse agent hoidis vaistlikult tahapoole.

      „Muuseas, see on Charlie,” märkis Preston ja viipas mehele, kes niigi napist ruumist häbematult suure osa enda alla võttis. „Charlie on minuga olnud alates… millal see oligi? Missourist vist?”

      Uks libises kinni. Charlie ei lausunud sõnagi. Ja Preston täitis piinliku vaikuse omaette sosistades: „Head ajad.”

      Ülessõit tundus seekord pisut pikem. Oleksin pidanud mõtlema, miks nii, kuid ei teinud seda – siis kuulsin kõlli ja nägin uksi avanemas ruumi, mida ma polnud kindlasti varem näinud.

      Oleksime võinud samahästi olla teises riigis. Rääkimata teisest hoonest, kui astusime eredalt valgustatud ruumi. Siin polnud ühtegi punast vaipa, ringi tormavat praktikanti ega kannatlikku valvurit. Ühe seina ääres seisis röötsakil kaks toateeninduskäru. Toas vedeles pesukärusid ja vanu peatsilaudu. Hiiglaslikud masinad täitsid õhu valju kloppiva heli ja peaaegu talumatu kuumusega.

      „Sa vajutasid valet nuppu või?” küsisin Maceyle otsa vaadates.

      „Siin on kirjas 12.05 – reklaamvideo võtted. Teeninduslift. Tasand R.” Ta osutas meie ette seinale maalitud suurele R-tähele.

      Heitsin pilgu Charliele. Too polnud pärast konverentsikeskuse korruselt lahkumist sõnagi lausunud, kuid ei näidanud vähimatki kõhklust oma varrukasse, teatades: „Kontrollkeskus, olen Paabulinnu ja Hullu Koeraga…”

      Mu kõrval kergitas Preston kulmu ja sosistas: „Ise valisin.”

      Ent Charlie jätkas. „Oleme tasandil R. Kas videovõtted toimuvad siin või muudeti plaane?” Ta vaatas mulle otsa. „Nad kontrollivad.”

      Õhk oli palav ja umbne. Tuba oli kindlasti liiga väike kogu korruse katmiseks. Ruumi tagaseinas asus väikese aknaga uks. Mind ei üllatanud seega, et Macey pakkus välja võimaluse. „Vean kihla, et pidime sinna minema.” Ta lükkas ukse lahti ja astus valgusesse.

      Gallagheri tüdruk peab olema paljusid asju: muuhulgas seiklushimuline, uljas ja kõrgustes täiesti külma kõhuga. Ja kõik need omadused kulusid marjaks ära, kui koos Macey ja Prestoniga hotelli katusele astusime.

      Sadama poolt puhuv tugev tuul lajatas metallukse meie selja taga kinni. Katuseserva poole sammudes ja üle selle linna piiludes avanes vaade ajaloolistele kirikutornidele ja kõrguvatele pilvelõhkujatele. Mõned hooned nägid välja sellised, nagu võiks neist iga hetk välja astuda Paul Revere ise. Teised pärineksid justkui otse tulevikust. Kuuskümmend korrust allpool seisid ummikutes uudistekaubikud ja turismibussid, ent hotelli katusel näis kongressikaos jäävat kaugele-kaugele eemal. Ja selles vist probleem oligi.

      Kusagil polnud kaamerameeskondi ja avalike suhete spetsialiste. Heitsin pilgu Maceyle, kes mu mõtted välja ütles. „See ei ole õige asi.” Siis pöördus ta Prestoni poole. „Kus täpselt me olema pidime?” Macey pilk liikus Prestonilt oma kulunud päevakavale ja viimaks sirutas ta käe välja. „Las ma vaatan sinu päevakava.”

      „Okei, jaah… asi on selles, et ei ole väga lihtne…” otsis Preston kogeledes sõnu ja tunnistas viimaks: „See on mu ema käes.”

      Vaatasin Charliet otsides selja taha, kuid meest ei paistnud kusagilt. Ja sel hetkel näis kõik muutuvat.

      Võib-olla oli asi mu nelja aasta pikkuses väljaõppes või kuueteistkümnes ja pooles aastas Rachel Morgani tütrena, kuid millegipärast ma teadsin – katus on üks väga paha koht aja veetmiseks.

      „Hei, sa oled…” alustas Preston, kui raske metallukse poole spurtisin, „jube kiire jooksja.”

      Ma vaevu kuulsin teda, kui kõigest väest ust sikutasin, tulutult käepidet lõgistasin ja rusikatega vastu halli metalli tagusin. Uks oli lukus või kinni kiilunud. Polnud mingitki lootust siit lahkuda sama teed mööda, kust me tulime.

      „Asi ei ole õige,” kordas Macey mu selja taga uuesti päevakava kontrollides. Macey oli ikka veel nii haaratud oma rollist poliitiku tütrena, et eiras täielikult teist – spiooni rolli. Macey arvas ekslikult, et selleks ta suvevaheajal kehastuma ei pea.

      „Miski ei ole…” kuid siis ta vakatas. Macey sinisilmad puurisid otse minu omadesse. Nägin neis arusaamist – hirmu, kui vaatas paberit enda käes ja siis uuesti mind…

      Ja seejärel liiga madalalt, liiga kiiresti ja otse meie suunas lendavat helikopterit.

      Kolmas peatükk

      peatükk

      Salaoperatsioonidega on üks häda – tõeliselt halvad asjad juhtuvad alati siis, kui neid kõige vähem ootad. Pahalased ei hoiata ette, millal kavatsevad sind rünnata. Nad ei lase sul kolmkümmend minutit pärast sööki puhata. Ja nad ei lase sul kunagi, mitte kunagi korraks aega maha võtta ja mugavaid kingi jalga panna.

      Nii tähendabki sedasorti elu jaoks treenimine üht asja – spioonikool ei ole tegelikult kunagi vaheajal.

      Mõtlesin paberitükile Macey käes ja kinnitasin endale, et see võis olla lihtsalt süütu viga, plaanimuudatus. See ei tähendanud ju ometi, et meie õpetajad oleks mingi kohutava testi ajel Macey, ja tema lisana minu, meelega siia katusele meelitanud. See ei tähendanud eesootavat võitlust. See ei tähendanud põhjust mu südamel nii pööraselt taguda.

      Ja sellest hoolimata vaatasin toakaaslase poole. „Kas mõtled