Gallagheri tüdrukud 3: Ära usu, mida näed. Ally Carter

sulgkerged.

      Uste kõrval seisid salateenistuse agendid ja üks neist sosistas varrukasse: „Paabulind saabub.”

      „Nii et võin sind Paabulinnuks kutsuda?” narritasin Maceyt.

      „Sõltub. Kas tahad öösel magades ennast turvaliselt tunda…” alustas ta. Just sel hetkel jalutasid meist mööda kaks vanadaami. Elegantsed prouad kandsid käes üüratuimaid päevalilli, mida mu silmad eales kohanud olid, ja Macey naeratas neile – päriselt naerataski. Macey märkis üsna valjult: „Ohoo mis uhke rüü, Kansase delegatsioon!”

      Ümberlülitumine sujus täiesti. Justkui oleks ta tuhandevatine naeratus ühenduses lülitiga, mida saatus vastavalt vajadusele sisse ja välja klõpsib. Muidugi võis asi olla ka CIA pärandis, kuid tol hetkel oli ilmselge – Macey teab salaidentiteetidest, varjatud plaanidest ja salaliitudest sama palju kui ükskõik kes teine.

      „Nii et,” tegin algust, „mis sul endal uudist?”

      Sõber tõmbas taskust kenasti trükitud paberitüki. „Kuus hommikul: osalemine riiklikes hommikuprogrammides. Üheksa hommikul: mereväesiniste kostüümide proov.” Macey kallutas end lähemale ja lisas sosinal: „Tuleb välja, et punases näen litsakas välja.” Ta ajas selja taas sirgu ja kõndis kiiremini. Kaldtee viis meid tunneli lõpus asuvatele metallustele aina lähemale. „Üksteist hommikul,” jätkas ta, „lustakas perekondlike sidemete loomine ema ja isaga.”

      Macey peatus. Ta käsi toetus metallist ukselingile.

      „Nii et…” märkis ta uksi lahti lükates ja tuues lagedale suurima ruumi, mida eales näinud olin, „nagu ikka.”

      Üle kogu areenipõranda paiknesid toolid, tuhanded tühjad toolid. Nende kohal rippusid kõikide osariikide nime kandvad sildid. Alustasime Oregoni juurest, jalutasime läbi Delaware’i ja Kentuckyst mööda. Meie kohal kõrgusid poodiumid. Ajasin kaela õieli ja kõõritasin üles, areeni ümbritsevate loožide poole. Need kandsid viimse kui ühe inimkonnale teadaoleva uudistekanali uhkeid logosid.

      Seisime Maceyga pikka aega paigal, esimest korda omapäi. Võib-olla sellepärast arvaski ta, et on ohutu koht sosistamiseks. „Aitäh tulemast, Cam.”

      Ta isa nägu vahtis vastu kõikide ajakirjade kaantelt kogu riigis. Temast endast oli saamas riigi suurima balli printsess. Ilmselt sooviks iga tüdruk kogu riigis Maceyga kohti vahetada. Ometi nägin ta silmis ängi, kui ta eksinud ilmel seal hiiglaslikus ruumis seisis. Mõistsin suurepäraselt, miks ma siin viibin. Mulle meenus, et Gallagheri tüdruk on vaid nii hea kui tema kaaslane.

      „Ajame selle asja ühele poole ja lähme tagasi kooli, sobib?” ütlesin.

      „Sobib,” vastas Macey. Oleksin võinud vanduda, et ta peaaegu naeratas.

      Ja ta olekski seda ehk teinud, kui meid poleks takistanud selja tagant kostvad sammud ja üks hääl. „Tere, daamid!”

      Ma ei tea, kuidas teiega lood on. Mina kipun aga tegema teatud oletusi teismelise poisi kohta, kes nimetab teismelisi tüdrukuid järjekindlalt daamideks. Eelduste kohaselt võiks ta olla nägus. Ja libeda olekuga. Sedasorti kutt, kellel on rohkem juuksehooldusvahendeid kui sul endal.

      Kuid Preston Winters… seda ei olnud.

      Ta oli umbes Macey pikkune. Samas ei kõlaks see sugugi liialdusena, et Liz saaks temast rusikavõitluses ilmselt kärmelt jagu. Poisi rätsepaülikond rippus kõhetul kehal, justkui oleks ta vanemate riidekappi tuuseldamas käinud laps. See polnudki tõest väga kaugel, kui arvestada asjaolu, et ta randmel ilutses Ämblikmehe kell.

      „Kiire küsimus,” sosistas Macey. „Kui su ema ütles, et me ei tohi sel suvel füüsilise ettevalmistuse tehnikat kasutada, ei pidanud ta silmas presidendikandidaatide poegi, eks?”

      „Arvan, et see kehtib just eriti nende kohta.”

      Ma ei ole kindel, kas asi peitus salateenistuse läheduses või meie sõsarkonna salastatuses, kuid miski sundis Maceyt sügavalt sisse hingama ja naeratama (pobisedes samal ajal portugali keeles ühe tõeliselt sandi sõna).

      „Näed täna väga… patriootiline… välja, preili McHenry,” märkis Preston Maceyt pealaest jalatallani silmitsedes.

      Heitsin pilgu tüdruku punavalgesinisele kampsunikomplektile (ma tean… Macey kandis kampsunitest komplekti!) ja hammustasin naeratuse vältimiseks huulde.

      „Me pole vist kohtunud,” lausus poiss minu poole pöördudes ja kätt sirutades. „Mina olen Preston. Teie olete ilmselt…”

      „Hõivatud,” torkas Macey sooviga mind eemale tirida.

      „Cammie.” Pidasin toakaaslase sikutamisele vastu piisavalt kaua, et Prestoni kätt suruda. „Toakaaslane.”

      Poiss kummardus kergelt. „Meeldiv tutvuda, toakaaslane Cammie…”

      Veel enne, kui ta oma lausega lõpule jõudis, kuulsin kriiskavat häält. „McHenryde perekond, vasakpoolne lava!” Lavale kõndis hoolitsetud välimusega naine, Macey vanemad tihedalt kannul. Tal oli kirjutamisalus. Ja ketiga kaelas rippusid sarvraamidega prillid. Ja daami hiiglaslikku juuksekuhilasse ei olnud torgatud mitte üks, vaid suisa kaks pliiatsit.

      „Wintersite perekond, parempoolne lava!”

      Kui Vermonti kuberner abikaasaga oma kohtadele asus, ei jäänud mul märkamata, et üks riigi mõjuvõimsamaid mehi näis kirjutamisalusega naise ees lausa surmahirmu tundvat.

      „McHenryde perekond!” huikas naine taas. „Meil on puudu…”

      „Siin ma olen,” sõnas Macey lava poole sööstes.

      Ta ema pööritas silmi. Ta isa heitis pilgu kellale. Ent kirjutamisalusega daam märkis lihtsalt: „Oivaline! Me ei saa uut Cameloti luua ilma oma noorteta. Vaadake vaid neid teraseid säravaid näokesi.”

      „Õigupoolest võlgnen oma jume eest tänu teie ettevõttele, proua McHenry.” Kogu grupp näis üllatuvat, kui Prestonit rääkimas kuulis – eriti Prestonit. Ent vaiki jäämise asemel jauras poiss edasi. „See uus ebatasasuste vähendamise kreem on lihtsalt… vau. Tubli töö,” lisas ta iseteadliku noogutusega. Kirjutamisalusega daam põrnitses teda altkulmu. Sai üpris selgeks, et säravate näokeste töö oli olla nähtav, mitte kuuldav. „Lähen seisan nüüd siia,” seletas Preston ja asus oma kohale vanemate kõrval.

      Kandidaadid kõnelesid kordamööda poodiumil. Seda kaunistasid nähtavasti viimsed rahvusvärvides riidetükid, mida Mississippist ida poolt leida võis. Macey püsis kõige selle keskmes ega tõmbunud kordagi rambivalgusest eemale. Samal ajal sättisin mina end tasahilju areeni tagaosasse varju.

      Kordade arv, mil kirjutamisalusega daam sundis kuberner Wintersit ja Macey isa harjutama käesurumist ja seejärel kujuteldavale rahvale lehvitamist: 14

      Kordade arv, mil Macey altkulmu oma ema poole põrnitses: 26

      Kordade arv, mil Preston üritas Macey tähelepanu võita ja tüdruk teda täielikult ignoreeris: 27

      Kordade arv, mil Macey pidi harjutama spontaanset kallutust isaga tantsides: 5

      Minutite arv, mil pidin ihuüksi sellel hiiglaslikul areenil istuma ja mõtisklema, kas vabadus ja demokraatia on alati nii põhjalikult läbi harjutatud: 55

      Keskpäevaks jõudis kirjutamisalusega daam niikaugele, et kordas asjad veel viimane kord üle.

      „Täpselt kell 8.04 hakkab kostma muusika.” Kirjutamisalusega daam tõstis dramaatiliselt käed. „Sellel hetkel,” kuulutas ta kandidaate ja nende peresid üle tumedate prilliraamide silmitsedes, „soovitan spontaanset tantsimist.”

      Preston naeratas Maceyle. Piiga judises.

      „Õhupallid langevad kell 8.06. Tähistage, tähistage. Tantsige, tantsige. Läheb sujuvalt üle reklaamiks.”

      „Asjaga ühel pool?” küsisin, kui Macey hetk hiljem minu kõrvale ilmus. Ma ei olnud kunagi näinud sõpra nii kergendatult ohkamas. (Ja siia arvestusse tuleb lugeda ka kord, mil dr Fibs teatas, et ei vaja Maceyt eksperimenti, kus katsetab jalanukipadjakese kasutamist relvana.