Punane Kuninganna 3: Kuninga kong. Victoria Aveyard

Corviumi mõttes silme ette. Olen seda näinud vaid üürikestest videotest, Hõbedaste ülekannetest nopitud lõigukestest või materjalidest, mis läbi Ergava Kaardiväe hierarhia meieni jõuavad. Tegu on pigem kindluse kui linnaga. Seda ümbritsev kurjakuulutav must kivimonoliit kõrgub põhja pool üle viljatute sõjast räsitud tühermaade. Miski selles meenutab mulle paika, mida kunagi vastumeelselt koduks nimetasin. Ka Uuslinna ümbritsesid müürid ja meie elul hoidis silma peal lugematu arv sõdureid. Ka meid leidus tuhandeid, kuid meie ainus mäss oli vahetusse hilinemine või pärast komandanditundi välja hiilimine. Teha ei olnud midagi. Meie elud olid sama nõrgad ja mõttetud kui suits.

      Farley pöördub töö juurde tagasi. „Lihtsalt ütle mu sõnad edasi. Ta teab, mida teha.”

      Saan vaid ust sulgedes noogutada, samal ajal kui naine üritab ebaõnnestunult haigutust varjata.

      „Pean videovastuvõtjad ümber kalibreerima, kapten Farley korraldus…”

      Juhtimiskeskuse ukse kõrval seisvad valvurid astuvad tagasi veel enne, kui tavapärase valega lõpuni jõuan. Mõle-mad vaatavad mu pilku vältides kõrvale. Tunnen, kuidas palged häbist hõõguma löövad.

      Uusverelised hirmutavad inimesi sama palju kui Hõbedased, kui mitte rohkem. Nende silmis on väega Punased täpselt sama etteaimamatud. Sama võimsad. Sama ohtlikud.

      Kui alguses siia jõudsime ja saabus ka rohkem sõdureid, levisid sosinad minust ja mu kaaslastest kulutulena. Vana naine suudab oma nägu muuta. See tõmblev tüüp suudab su illusioonidesse mähkida. Tehnotüdruk võib su ainuüksi mõtte jõul tappa. On kohutav tunne olla kardetud. Ja mis kõige hullem – ma ei saa kedagi selles süüdistada. Olemegi teistmoodi ja kummalised. Kanname endas vägesid, mida isegi Hõbedased endale hankida ei saa. Oleme narmendavad juhtmed ja tõrkuvad masinad, kes alles õpivad iseennast ja oma võimeid tundma. Kes teab, mis meist saada võib?

      Surun juba tuttavaks saanud ebamugavustunde neelatades alla ja astun järgmisse ruumi.

      Juhtimiskeskus on tavaliselt ekraanide ja sideseadmete suminat täis, kuid praegu valitseb ruumis kummaline vaikus. Kuulda on vaid ühe saatja vurinat, kui see dekrüpteeritud sõnumiga pikka pabeririba välja sülitab. Kolonel seisab masina kohal ja loeb aina pikenevat teksti. Mehe tavalised varjud, Mare vennad, istuvad sealsamas, mõlemad närvilised kui küülikud. Ja toa neljas asukas ütleb kõik, mida mul on praegu vastu võetavast aruandest tarvis teada.

      See uudis puudutab Mare Barrow’d.

      Miks muidu Cal ka siin oleks?

      Prints haub omaette mõtteid nagu tavaliselt, lõug ristatud sõrmedele toetatud. Pikad põranda all veedetud päevad on jälje jätnud ja noormehe niigi kahvatu naha veelgi plassimaks muutnud. Ühe printsi kohta laseb ta end kriisihetkel küll täiesti käest ära. Praegu vajab ta välimuse põhjal otsustades hädasti dušši ja habemeajamist, rääkimata paarist hästi sihitud laksust, mis ta tardumusest ärataks. Kuid ta on siiski sõdur. Noormehe pilk sööstab mu näole enne teiste omi.

      „Cameron,” tervitab ta soovist mitte uriseda.

      „Calore.” Parimal juhul on ta eksiilis prints. Tiitleid pole tarvis. Välja arvatud juhul, kui soovin teda tõesti närvi ajada.

      Nagu isa, nõnda tütar. Kolonel Farley ei vaata teatelt üles, kuid tunnistab mu kohalolu dramaatilise ohkega. „Ärme hakka aega raiskama, Cameron. Mul pole terve leegioni päästmiseks ressursse ega ka võimalust.”

      Lausun neid sõnu hääletult koos mehega kaasa. Ta kordab neid mulle peaaegu iga päev.

      „Leegionitäit vaevu väljaõppe saanud lapsi, kelle Maven esimesel võimalusel maha notib,” lausun vastu.

      „Nii sa mulle pidevalt meenutad.”

      „Sest teile on tarvis seda meenutada! Söör,” lisan juurde, selle sõna peale peaaegu grimassi tehes. Söör. Ma ei ole kaardiväele vannet andnud, kui väga nad mind ka oma klubi liikmena kohtlevad.

      Koloneli silmad tõmbuvad üht sõnumi osa lugedes vidukile.

      „Teda kuulati üle.”

      Cal hüppab nii kiiresti püsti, et lükkab tooli ümber. „Merandus?”

      Värisev kuumalaine pulseerib läbi toa ja tunnen iiveldusvirvendust. Mitte Cali, vaid Mare pärast. Temaga toimuvate õuduste pärast. Tõstan endast välja minnes käed kuklale risti ja sikutan juuksepiiril lokkis musti kiharaid.

      „Jah,” kinnitab kolonel. „Üks Samsoni nime kandev mees.”

      Prints vannub kuninglikust soost mehe kohta üpris mahlakalt.

      „Mida see tähendab?” söandab Mare turske vanim vend Bree küsida.

      Teine elus olev Barrow’de poeg Tramy kortsutab sügavalt kulmu. „Merandus on kuninganna koda. Lausujad – mõtete lugejad. Nad tõmbavad Mare meie leidmise nimel tükkideks.”

      „Ja oma lõbuks,” pomiseb Cal madalal urinal. Mõlemad vennad lahvatavad selle mõistaandmise peale näost punaseks. Bree püüab äkitselt silmi tungivaid raevukaid pisaraid pilgutamisega tõrjuda. Tahaksin tal käsivarrest haarata, kuid püsin paigal. Olen näinud piisavalt paljusid inimesi puudutuse eest võpatades eemale tõmbumas.

      „Mistõttu ei teagi Mare midagi meie operatsioonidest väljaspool Tucki. Ja Tuck on nüüdseks lõplikult maha jäetud,” märgib kolonel kiiresti. Vastab tõele. Nad hülgasid Tucki silmipimestava kiirusega ja heitsid kõrvale kõik, millega Mare Barrow kursis oli. Isegi Corroses vangi võetud – või päästetud, kuidas võtta – Hõbedased jäeti rannikule maha. Neid oli liiga ohtlik kinni pidada ja liiga palju ohjes hoidmiseks.

      Olen Ergava Kaardiväega olnud vaid kuu aega, kuid tean nende sõnu juba peast. Loomulikult tõuske, punasena kui koidik ning tea vaid seda, mida tarvis. Esimene on sõjahüüd, teine hoiatus.

      „Mida tahes ta välja võib anda, on see parimal juhul kõrvaline,” lisab mees.

      „Ei midagi olulist ülemjuhatuse kohta ja väga vähe meie tegevusest väljaspool Nortat.”

      Kedagi ei huvita, kolonel. Hammustan huulde, et talle mitte kähvatada. Mare on vang. Mis siis, et nad ei saa teada midagi Järvemaa, Piedmonti või Montforti kohta?

      Montfort. Kauget rahvast valitsetakse niinimetatud demokraatlikul teel ja seal lasub võrdne tasakaal Punaste, Hõbe-daste ja uusvereliste vahel. Paradiis? Võimalik, kuid olen juba ammu selgeks saanud, et selles maailmas paradiisi ei eksisteeri. Tean praeguseks sellest riigist ilmselt Marest rohkem, arvestades, et kaksikud Rash ja Tahir krääksuvad alatasa Montforti eelistest. Ma ei ole nii rumal, et nende juttu uskuda. Rääkimata sellest, et nendega vestlemine on puhas piin, sest vennad lõpetavad alatasa teineteise mõtteid ja lauseid. Mõnikord tekib soov nad mõlemad vaigistada ja katkestada nende mõtteid üheks siduvat väge. Aga see oleks julm ja pealekauba veel idiootne. Inimesed suhtuvad meisse niigi ettevaatlikult. Neil ei ole vaja pealt näha, kuidas uusverelised näägeldes vägesid ristavad.

      „On see tõesti praegu oluline, mida nad Marelt kätte saavad?” pressin kokkusurutud hammaste vahelt. Loodetavasti mõistab kolonel, mida öelda üritan. Säästa vähemalt ta vendigi sellest, kolonel. Tunne pisutki häbi.

      Mees pilgutab üksnes silmi – ühte tervet ja teist, mis on hävitatud. „Kui sa ei suuda luureandmeid taluda, ära juhtimiskeskusesse tule. Peame teadma, mida nad temalt ülekuulamisega välja pigistasid.”

      „Samson Merandus on areenivõitleja, kuigi tal ei ole selleks põhjust,” lausub Cal vaikselt. Üritab õrn olla. „Ta naudib oma väe abil valu tekitamist. Kui tema on see, kes Mare üle kuulab, siis…” prints otsib sõnu, tahtmata edasi rääkida, „on see piinamine, niisama lihtne see ongi. Maven andis ta piinaja kätte.”

      Isegi koloneli paistab see mõte häirivat.

      Cal põrnitseb ühe pika stoilise hetke ainiti põrandat ega lausu sõnagi.

      „Ma poleks eales arvanud, et Maven temaga midagi sellist teeb,” pomiseb ta viimaks.

      „Ilmselt ka Mare ise mitte.”

      Siis