Punane Kuninganna 3: Kuninga kong. Victoria Aveyard

yard

      Kuninga kong

      Originaali tiitel:

      King’s Cage

      Victoria Aveyard

      HarperTeen 2017

      Copyright © 2017 Victoria Aveyard

      Victoria Aveyard assert the moral right to be identified as the author of this work.

      Kaanekujundus © 2017 HarperCollins

      ISBN 978-9949-583-44-7 (trükis)

      ISBN 978-9949-583-45-4 (epub)

      Tõlge eesti keelde © Karin Kull ja Pikoprint OÜ 2017

      Projektijuht Taavi Toots

      Tõlkija Karin Kull

      Toimetaja Vilve Torn

      Korrektuur Sven Saun

      Kujundaja Liis Karu

      Proofread Bo Britt Peet

      See raamat on uhkusega trükitud keskkonnaga arvestavale paberile, mis vastab FSC sertifikaadile.

      FSC sertifikaat tähistab vastutustundlikku metsamajandamise viisi, mis säilitab metsade elurikkuse, produktiivsuse ja looduslikud protsessid. Rohkem informatsiooni vaata www.pikoprint.ee/roheline

      E-raamat OÜ Flagella

      Sisukord

      1 ÜKS

      2  KAKS

      3  KOLM

      4  NELI

      5  VIIS

      6  KUUS

      7  SEITSE

      8  KAHEKSA

      9  ÜHEKSA

      10  KÜMME

      11  ÜKSTEIST

      12  KAKSTEIST

      13  KOLMTEIST

      14  NELITEIST

      15  VIISTEIST

      16  KUUSTEIST

      17  SEITSETEIST

      18  KAHEKSATEIST

      19  ÜHEKSATEIST

      20  KAKSKÜMMEND

      21  KAKSKÜMMEND ÜKS

      22  KAKSKÜMMEND KAKS

      23  KAKSKÜMMEND KOLM

      24  KAKSKÜMMEND NELI

      25  KAKSKÜMMEND VIIS

      26  KAKSKÜMMEND KUUS

      27  KAKSKÜMMEND SEITSE

      28  KAKSKÜMMEND KAHEKSA

      29  KAKSKÜMMEND ÜHEKSA

      30  EPILOOG

      Ära kahtle kunagi, et oled väärtuslik ja võimas ning ära teeninud kõik väljavaated ja võimalused oma unistuste poole püüelda ja need saavutada.

      Hillary Rodham Clinton

      ÜKS

      Mare

      Tõusen püsti siis, kui ta lubab.

      Ahel tirib mind jõnksatades ülespoole ja sikutab ogalist rõngast kõri ümber. Selle teravikud puurivad nahka, kuid mitte piisavalt, et veri voolama hakkaks – veel mitte. Kuid randmed juba veritsevad. Aeglaselt tekkinud haavad, sisse kulunud päevade pikkusest teadvusetust vangistusest karedates nahka rebestavates käeraudades. See määrib mu valged varrukad tumepunaseks ja eredalt verevaks. Vana veri läheb sujuvalt üle värskeks ja annab mu katsumusest selgelt tunnistust. Selleks, et näidata Maveni õukonnale, kui palju olen juba kannatanud.

      Ta seisab mu kohal, näol loetamatu ilme. Isa krooni teravikud muudavad ta näiliselt pikemaks, nagu kasvaks raud noormehe pealuust välja. See kumab vastu – iga teravik kui mustast metallist looklev leek, mis on pronksi ja hõbedaga kaetud. Keskendun kibedalt tuttavale asjakesele, et ei peaks Mavenile silma vaatama. Ta tõmbab mind sellest hoolimata enda poole, sikutades ühest teisest, nähtamatust ahelast. Ainult tunnen seda.

      Valge käsi võtab kuidagi hellalt mu haavatud randmest. Vastupanust hoolimata lendab mu pilk ta näole, suutmata eemal püsida. Kuninga naeratus on kõike muud kui lahke. Napp ja terav kui nuga, mis mind iga uue sakiga pureb. Ja kõige hullemad on Maveni silmad. Tema silmad, Elara silmad. Kunagi pidasin neid külmadeks, nagu oleksid need elavast jääst. Nüüd olen targem. Kõige tulisemad leegid lõõmavad sinakalt ja tema silmad ei ole erand.

      Leegi vari. Ta on kahtlemata õhevil, kuid taamalt tungib peale pimedus. Hõbedastest veresoontest kirjatud silmi ümbritsevad verimuhku meenutavad mustad ja sinised laigud. Ta ei ole magada saanud. Kõhnem, kui mäletasin. Kõhetum, julmem. Poisi sügavikmustad juuksed on kõrvadeni kasvanud, otstest lokkis, põsed endiselt siledad. Mõnikord unustan, kui noor ta on. Kui noored me mõlemad oleme. Tunnen, kuidas M-kujuline põletusmärk kleidi all rangluul kipitab.

      Maven pöördub kiiresti, ahel tugevalt peos, ja sunnib mind endaga koos liikuma. Nagu kuu, mis teeb ümber planeedi ringe.

      „Andke tunnistust sellele vangile, sellele võidule,” kuulutab ta meie ees seisva ääretu publiku ees selga sirgu ajades. Vähemalt kolmsada Hõbedast – ülikud ja tsiviilisikud, valvurid ja sõjaväelased. Olen valulikult teadlik silmanurgast paistvatest vahimeestest, kelle leegitsevad rüüd ei lase mul kiiresti koomale tõmbuvat puuri hetkekski unustada. Ka mu Arveni kojast pärit valvurid püsivad pidevalt vaateväljas, mundrid pimestavvalged ja võimeid vaigistav vägi mind lämmatamas. Nende kohalolu on ängistav.

      Kuninga hääl kajab üle Caesari väljaku ja peegeldub samaga vastava rahva seest vastu. Kusagil on ilmselt mikrofonid ja kõlarid, mis kannavad kuninga kibedaid sõnu üle kogu linna ning kahtlemata ka ülejäänud kuningriigi.

      „Siin on Ergava Kaardiväe juht Mare Barrow.” Oma olukorrast hoolimata peaaegu turtsatan. Juht. Ema surm ei ole ta valedele piiri pannud. „Mõrtsukas, terrorist, meie riigi suur vaenlane. Ja nüüd põlvitab meie ees, vereni alasti kistud.”

      Ahel rapsatab taas ja sunnib mind tasakaalu hoidmiseks käed laiali ettepoole vudima. Reageerin tuimalt, pilk maas. Milline etendus. Taibates, kui palju kahju see lihtne tegu Ergavale Kaardiväele põhjustab,