Kolmekümne sarga saar. Leblanc Maurice

oleks olnud surnud?”

      „Ta elab! Elab!” hüüdis Véronique hõisates.

      „Pagana pihta! Elab ja on väga hea tervise juures. Tore poiss, usaldusväärne ja tasakaalukas! Mul on tõesti õigus tema üle uhkust tunda, sest mina olen see, kes teie François’d on kasvatanud.”

      Bretoonlanna tundis, kuidas Véronique ülejõukäiva kannatuse- ja rõõmukoorma all tema najale vajus, ja ütles:

      „Nutke pealegi, hea inimene, see toob kergendust. Need pisarad on kindlasti palju paremad kui varasemad, eks? Nutke kogu mineviku häda ja viletsus välja. Mina lähen tagasi külla. Kindlasti on teil võõrastemajas mõni kohver. Mind siinkandis tuntakse. Toon kohvri ära ja lahkume siit.”

      Kui bretoonlanna poole tunni pärast tagasi tuli, nägi ta juba kaugelt Véronique’i, kes püsti seistes talle kärsitult märku andis ja hüüdis:

      „Kiiremini, kiiremini! Püha taevas, küll te liigute aeglaselt! Me ei tohi minutitki kaotada.”

      Honorine aga ei kiirendanud sammu ega vastanud sõnakestki. Ta karmil näol polnud naeratuse varjugi.

      „Noh, kas me hakkame minema?” ütles Véronique talle ligi astudes. „Ega me hiljaks ei jää? Kas miski takistab? Mis juhtus? Teil pole enam endist nägu peas?”

      „Ikka… ikka…”

      „Teeme siis ruttu!”

      Véronique’i abiga tõstis Honorine kohvri ja moonakotid paati. Äkitselt jäi ta Véronique’i ette paigale ja küsis:

      „Kas te olete täiesti kindel, et too ristilöödud naine seal pildi peal olete ikka teie?”

      „Ei mingit kahtlust. Pealegi on naise pea kohal ju minu initsiaalid.”

      „Väga imelik,” pomises bretoonlanna üpris murelikult.

      „Ei tea miks? Keegi, kes mind kunagi tundis… tegi nalja… Paljas kokkusattumus, juhuslik fantaasiavälgatus, mis äratas ellu mineviku sündmused.”

      „Oh ei, mitte minevik ei tee mulle muret, vaid tulevik!”

      „Tulevik?”

      „Tuletage meelde ettekuulutust…”

      „Ma ei mõista.”

      „Just, just, ettekuulutust, mille sai Vorski teie kohta…”

      „Aa, te teate?”

      „Tean. Hirmus on mõelda sellele joonistusele ja teistele asjadele, mis on veel hirmsamad.”

      Véronique puhkes naerma.

      „Misasja? Ja sellepärast kõhklete mind kaasa võtmast… et nii see lähebki?”

      „Ärge naerge. Ei passi naerda, kui meid ähvardavad põrgutule leegid.”

      Need sõnad lausus bretoonlanna suletud silmi ja lõi risti ette. Siis kõneles ta edasi:

      „Muidugi… Te naerate minu üle… Arvate, et olen rumal ja ebausklik maanaine, kes usub kodukäijaid ja virvatulukesi. Teil on selles üksjagu õigus. Kuid uskuge, on asju, mis käivad üle mõistuse. Rääkige sellest Maguennociga, kui olete võitnud tema usalduse.”

      „Maguennociga?”

      „Ühega nendest neljast madrusest. Ta on teie poja vana sõber. Ka tema kasvatas poissi. Maguennoc teab nendest asjadest rohkem kui kõik targad kokku, kaasa arvata teie ise. Ja ometi…”

      „Ja ometi?”

      „Maguennoc tahtis saatust proovile panna ja tungida sügavamale, kui inimesel on õigus teada.”

      „Ja mida ta tegi?”

      „Ta tahtis oma käega, saate aru, oma käega (seda rääkis ta mulle ise) puudutada saladuse pimedat põhja.”

      „Ja siis?” ei saanud Véronique reageerimata jätta.

      „Siis kõrvetasid leegid ta käe. Hirmus haav, mida ta mulle näitas… Nägin oma silmaga… See oli nagu vähktõve haav. See tegi nii hirmsat valu, et…”

      „Nii et?”

      „Et võttis vasakusse kätte kirve ja raius ise oma parema käe maha.”

      Véronique jäi keeletuks. Talle meenus laip Faouët’s ja ta lalises:

      „Oma parema käe? Te kinnitate, et Maguennoc raius oma parema käe maha?”

      „Kirvehoobiga. Sellest on nüüd kümme päeva, üle-eelmisel õhtul enne minu ärasõitu… Mina sidusin tal käe kinni. Miks te seda minult küsite?”

      „Sellepärast,” vastas Véronique muutunud häälel, „et surnud mehel, sellel raugal, kelle ma hüljatud hurtsikust leidsin ja kes sealt oli hiljem kadunud, oli parem käsi hiljuti otsast ära lõigatud.”

      Honorine võpatas. Tema heitunud ilme väljendas segaseid tundeid, mis polnud sugugi kooskõlas naise hariliku meelerahuga. Iga sõna rõhutades ütles naine:

      „Kas te olete selles kindel? Jah, jah, nii see on… see on tema, Maguennoc… Vanamees pikkade valgete juustega? Jah? Laia habemega? Milline jõledus!”

      Bretoonlanna sai enesevalitsuse tagasi ja vaatas murelikult ringi: kas polnud ta liiga kõvasti kõnelenud? Ta lõi jälle risti ette ja jätkas aeglaselt, otsekui iseendale:

      „Tema oli esimene nendest, kes oli määratud surmale. Ta ise ütles mulle seda. Ja vanal Maguennocil olid silmad, mis lugesid tulevikuraamatut niisama hästi kui minevikuraamatut. Tema nägi selgesti seda, milleni teiste pilk ei küündinud. Ta ütles mulle: „Esimene ohver olen mina, proua Honorine. Ja kui teener on läinud, on mõne päeva pärast järg ta isanda käes…”

      „Ja tema isand on…?” küsis Véronique tasa.

      Honorine ajas end sirgu ja surus võitlusvalmilt käed rusikasse.

      „Mina kaitsen teda,” vastas naine. „Mina päästan ta. Teie isast ei saa järgmist ohvrit. Ei, ei, ma jõuan veel õigeks ajaks… Laske ma lähen.”

      „Me läheme koos,” ütles Véronique kindlalt.

      „Palun teid, ärge olge jonnakas,” anus Honorine. „Laske mul minna. Veel täna enne õhtueinet toon ma teie isa ja poja teie juurde.”

      „Miks nii?”

      „Seal varitseb liiga suur oht… teie isa ja eelkõige teid. Meenutage nelja risti! Need on juba püsti… Ei, teie ei tohi sinna tulla! Selle saare peal lasub needus.”

      „Ja mu poeg?”

      „Te näete teda veel täna, paari-kolme tunni pärast.”

      Véronique puhkes jälle naerma.

      „Paari-kolme tunni pärast! Rumal jutt! Minge nüüd! Neliteist aastat pole mul poega olnud. Ja nüüd, kus ma sain teada, et ta elab, te palute mind oodata, kuni võin teda kallistada. Ei, mitte tunnikestki! Tuhat korda eelistan pigem riskida eluga kui hetkegi viivitada.”

      Honorine vaatas Véronique’ile otsa ja veendus oma sõnade võimetuses ega käinud enam peale. Kolmandat korda lõi ta risti ette ja ütles lihtsalt:

      „Sündigu siis Issanda tahtmine.”

      Mõlemad astusid paati ja istusid kitsale pingile pakkide keskele. Honorine käivitas mootori, võttis tüüripinni ja juhtis sõiduki vilunult läbi kaljutippude ja leetseljakute, mis paistsid veepinnal.

      1 Värsid tõlkinud A. Sepp [ ↵ ]

      3. peatükk

      Vorski poeg

      Véronique istus tüürpoordis kastil näoga Honorine’i poole ja naeratas. Naeratus oli alles ebalev, vaoshoitud, kõhklev nagu päikesekiir, mis üritab tungida läbi viimaste tormipilvede, kuid kõigest hoolimata oli see õnnelik naeratus.

      Õnnelik ilme oli just õige ilme selle imetlusväärse näo jaoks, mis kandis õilsuse ja erilise ujeduse pitserit, mille jätavad mõningatele