Kolmekümne sarga saar. Leblanc Maurice

d’Hergemont!

      Kramplik värin läbistas ta keha pealaest jalatallani. Ta ajas end siiski sirgu, pööras ümber, astus uksest välja ja langes minestanult rohule.

      Véronique oli hea tervisega suurt kasvu tugev, imetlusväärselt tasakaalukas naine, kelle vaimset tervist ja harmoonilist füüsist polnud läbi elatud katsumused riivanud. Oli tarvis lausa erakordseid tingimusi ja iseäranis ränki katsumusi pluss kaht rongis veedetud magamata ööd, et surmväsinud naise närvid üles ütleksid ja tahe vankuma lööks.

      Ei möödunud üle kahe-kolme minuti, kui Véronique’i mõistus oli taas selge ja meel vapper.

      Ta tõusis maast üles, astus veel kord hurtsikusse, võttis kätte paberilehe, ja ehkki teda valdas ikka veel ärarääkimata äng, vaatas ja nägi – seekord silmadega, mis näevad, ja ajuga, mis saab aru.

      Ta nägi asju, millel alguses ei paistnud olevat erilist tähendust või mille tähendus oli vaid aimatav. Paberi vasakul poolel oli kitsas, viieteistkümnerealine veerg, mis polnud kirjutatud, vaid koostatud ühesugustest kritseldatud tähtedest, mille eesmärk näis olevat vaid tühja ruumi täita.

      Ent mitmes kohas olid üksikud sõnad siiski loetavad.

      Ja Véronique luges: „Neli naist ristil…” Edasi: „Kolmkümmend sarka…” ja lõpuks viimane rida: „Jumalakivi, mis kingib elu või surma.”

      Sellele veerule oli kahe üpris korrapärase joonega, üks musta, teine punase tindiga, raam ümber tõmmatud; selle alla, ikka punasega, oli joonistatud kaks puuvõõriku oksaga kokku põimitud sirpi, selle all oli kirstu siluett.

      Parempoolse, ilmselt palju tähtsama osa täitis sangviiniga tehtud joonistus, mis ühes pildi juurde kuuluva selgituste veeruga andis tervele paberile raamatust pärit lehekülje välimuse, õigemini raamatulehe koopia välimuse – mingi suure vanade piltidega raamatu, kus süžeesid käsitleti primitiivses maneeris, reegleid täiesti ignoreerides.

      Ja süžeeks oli neli naist ristipuul.

      Neist kolm, perspektiivis aina väiksemad, tuhmusid silmapiiri suunas; neil olid bretoonlannade rahvarõivad ja bretoonlannade peakatted, kuid kohaliku eripärana kuulus selle juurde suur must lehv, mille kaks tiiba sarnanesid Alsace’i tanuga. Ja lehekülje keskel, seal oli see kohutav asi, millelt Véronique ei suutnud oma hirmunud pilku lahti kiskuda. Seal seisis kõige tähtsam rist – puutüvi, mille madalamad oksad olid maha laasitud ja mille küljes vasakul ja paremal kõlkusid naise käed.

      Poodu käed ei olnud puu külge naelutatud, vaid kokkusurutud reitest kuni õlgadeni köiega kinni seotud. Bretooni rahvarõiva asemel oli ohvril üll peaaegu maani ulatuv surilina, mis veelgi pikendas ärapiinatud keha ahtakest siluetti.

      Poodu südantlõhestav ilme väljendas resigneerunud valu ja melanhoolset graatsiat. Ja täitsa kindlasti oli see Véronique’i nägu, eriti kahekümneaastase Véronique’i nägu, nagu see neiule vastu vaatas kurbadel tundidel, kui ta silmitses peeglis oma silmi, kus polnud lootusekübetki, ainult pisarad.

      Kujutatul olid noorukese Véronique’i juuksed, mis samasuguste lopsakate lainetena vööni langesid.

      Ning pea kohal: V. d’H.

      Véronique jäi pikalt järele mõtlema, otsis oma minevikus, püüdes seostada tänaseid tõsiasju hämarate noorusmälestustega. Kuid ühtki valgusekiirt ei sähvatanud ta peas. Sõnad, mida ta luges, pilt, mida ta vaatas – miski ei omandanud mitte mingit tähendust ega pakkunud vähimatki seletust.

      Veel mitu korda uuris ta paberilehte. Seejärel rebis aegamisi, kuid kogu aeg sellele mõeldes, joonistuse pisikesteks tükikesteks, mis tuul laiali puhus. Kui viimane tükike oli lendu tõusnud, oli otsus valmis. Ta lükkas mehe endisesse asendisse, sulges hurtsiku ukse ja hakkas rutakalt küla poole astuma, et teatada sellest loost ametivõimudele, nagu kord ja kohus.

      Ent tund aega hiljem, kui ta koos Faouët’ meeri, põlluvahi ning uudishimulike salgaga, keda tema jutt ligi tõmbas, tagasi jõudis, oli hurtsik tühi.

      Laip oli kadunud.

      Kogu see lugu oli nii imelik, et Véronique tundis: niisuguses mõtete virvarris on raske vastata esitatavatele küsimustele ning hajutada kahtlusi, mis võisid tekkida ja tekkisidki tema tunnistuse ja siinviibimise põhjuste ning isegi tema mõistuse suhtes. Ta otsustas korrapealt loobuda igasugustest pingutustest ja tülikatest sekeldustest. Uudishimulike hulgas oli ka võõrastemajapidaja. Véronique küsis temalt, missugune on lähim küla, kui teed mööda edasi minna, ja kas ta jõuab mõne raudteejaamani, kust saab tagasi Pariisi sõita.

      Ta jättis meelde kaks nime: Scaër ja Rosporden, tellis sõiduki, mis koos kohvriga pidi talle järele jõudma, ja lahkus, suurejooneliselt elegantne, kaunil näol kohkumatu ilme, mis teda igasuguse pahatahtlikkuse eest kaitses.

      Ta hakkas astuma, nagu öeldakse, hea õnne peale. Tee oli pikk, andis astuda. Aga Véronique’il oli nii suur rutt teha lõpp nendele arusaamatutele sündmustele ja pöörduda tagasi rahulikku ellu ja unustusse, et ta marssis pikkade sammudega ikka edasi, kusjuures talle ei tulnud pähegi, et väsitab end tarbetult, sest talle järgnes ju sõiduk.

      Midagi mõtlemata sammus ta üles küngastele ja küngastelt alla orgu, tema ees oli nii palju mõistatusi, et ta lihtsalt keeldus neile lahendust otsimast. Minevik kerkis vägisi pinnale ja selle mineviku ees tundis ta kohutavat hirmu. Hirmus oli mõelda ajavahemikule, mis algas Vorski kuriteoga ja lõppes isa ning poja surmaga.

      Ta ei tahtnud mõelda muule, kui oma tagasihoidlikule elule, mida ta elas Besançonis. Mitte mingeid muresid, mitte mingeid unistusi ega mälestusi. Ta ei kahelnud, et keset igapäevaseid harjumuslikke tegevusi, mis teda ümbritsesid vähenõudlikus majas, ei unusta ta hüljatud hurtsikut, meesterahva köndistatud laipa ja hirmutavat joonistust, millel oli salapärane kiri.

      Veidi enne suurt Scaëri alevit, kuuldes enda järel kuljuste kõlinat, nägi ta Rospordeni poole viival teeharul pooleldi kokkuvarisenud maja müüriosa.

      Ka sellele müürijupile, noole ning number 10 kohale olid valge kriidiga kirjutatud taas prohvetlikud tähed: V. d’H.

      2. peatükk

      Ookeani kaldal

      Véronique’i hinges toimus äkiline muutus. Nii nagu ta ennist oli tahtnud tulise kiiruga põgeneda ähvardava ohu eest, mis näis kerkivat kurjast minevikust, niisama otsusekindlalt võttis ta nüüd lõpuni käia pahaendelise tee, mis ta ees avanes.

      Mõttemuutus tuli sellest, et korraga näis vilksatavat pimeduses valgusekiir. Äkki sai Véronique aru iseenesest õige lihtsast märguandest: nool näitab kindlas suunas ja number 10 peab olema kümnes number, mis tähistab teed ühest punktist teiseni.

      Kas need märgid olid kirjutatud tema või kellegi teise juhtimiseks, sellel polnud õigupoolest mingit tähtsust. Oluline oli niit, mida mööda Véronique võis välja jõuda teda vaevava küsimuse lahenduseni: mis ime läbi on välja ilmunud tema neiupõlveaegne allkiri ühte põimituna mingite traagiliste sündmustega?

      Faouët’st välja saadetud tõld jõudis talle järele. Véronique istus peale ja palus kutsaril üsna aeglaselt Rospordeni suunas sõita.

      Lõunaks jõuti pärale ja Véronique nägi, et tema oletused leidsid kinnitust. Kahel korral oli ta näinud ristteel oma nimetähtedega numbreid – 11 ja 12.

      Véronique ööbis Rospordenis ja jätkas järgmisel päeval otsinguid.

      Number 12, mida ta oli näinud ühel kalmistumüüril, juhatas otse Concarneau teele, kuhu ta ka varsti välja jõudis, ilma et oleks teisi viitasid märganud.

      Véronique arvas juba end olevat eksinud, tuli läbikäidud teed tagasi ja kaotas tagajärjetu otsimisega terve päeva.

      Alles järgmisel päeval leidis ta üsna kustunud numbri 13. See osutas talle teed Fouesnanti. Hiljem loobus ta ka sellest suunast, et järgneda märkidele, liikuda mööda külavaheteid, kus ta ükskord jälle ära eksis.

      Neljandal päeval pärast Faouët’st lahkumist jõudis Véronique välja ookeani äärde, Beg-Meili avarale rannikule.

      Ta