Mürsukild. Leblanc Maurice

nagu ka kõrvalolev magamistuba, ning Jerôme pani sinna tabaluku ja saatis võtme isale. Nii et sellest ajast peale pole keegi seal sees käinud. See on jäänud samasuguseks. Seal on kõik, mida mu ema kasutas, tema näputööd ja lemmikraamatud. Ja seina peal, kahe alatiseks suletud akna vahel ripub portree, mille isa oli lasknud teha aasta varem kuulsal maalikunstnikul, täispikkuses portree, mis on täiuslik kujutis emast, nagu isa ütles. Selle kõrval on tema palvetool. Täna hommikul andis isa mulle buduaari võtme ja ma lubasin talle, et põlvitan sel palvetoolil ja palvetan portree ees.”

      „Lähme, Elisabeth.”

      Noore naise käsi võbises abikaasa peos, kui nad teisele korrusele viivast trepist üles kõndisid. Piki koridori olid süüdatud lambid. Nad jäid seisma.

      Uks paksus seinas oli lai ja kõrge, selle kohal kuldsete reljeefidega paneel.

      „Avage, Paul,” ütles Elisabeth väriseval häälel.

      Elisabeth ulatas võtme. Paul keeras tabaluku lahti ja võttis uksenupust. Äkitselt haaras Elisabeth abikaasal käest.

      „Paul, Paul, üks hetk… See on minu jaoks säärane üleelamine! Kujutage ette, esimest korda olen ma ema ees, tema pildi ees… ja teie olete minuga kaasas, mu armastatu… Mulle tundub, et kogu mu elu hakkab lapseeast uuesti pihta.”

      „Jah, lapseeast,” ütles Paul teda kirglikult emmates, „ja see on sinu naiseiga samuti…”

      Kallistusest julgust kogunud Elisabeth tõmbus tagasi ja sosistas:

      „Lähme sisse, kallis Paul.”

      Paul tõukas ust, läks siis tagasi koridori ja võttis ühe seinale riputatud lambi, tuli tagasi ja asetas selle ühe jalaga lauakesele.

      Elisabeth oli juba üle toa läinud ja seisis portree ees.

      Kuna ema nägu jäi varju, asetas ta lambi nii, et seda valgustada.

      „Kui ilus ta on, Paul!”

      Paul astus lähemale ja tõstis pea. Nõrkenud Elisabeth põlvitas palvetooli. Ent kuna Paul vaikis, heitis naine talle mõne aja pärast pilgu ja jahmus.

      Mees oli liikumatu, surnukahvatu, silmad jubedas nägemuses pärani.

      „Paul!” karjatas Elisabeth. „Mis teiega lahti on?”

      Paul hakkas ukse poole taganema, suutmata krahvinna Hermine’i portreelt pilku lahti rebida. Ta tuikus nagu purjus inimene, käsivarred vehklemas.

      „See naine… see naine…” kogeles ta kähedalt.

      „Paul!” anus Elisabeth. „Mida sa öelda tahad?”

      „See naine tappiski minu isa.”

      III

      Mobilisatsioonikäsk

      Jubedale süüdistusele järgnes õudne vaikus. Abikaasa ees seistes püüdis Elisabeth mõista sõnu, mis tema jaoks ei olnud veel täit tähendust omandanud, kuid mis ikkagi teda sügavalt haavasid.

      Ta tegi mehe poole kaks sammu ja otse silma sisse vaadates küsis vaevukuuldavalt:

      „Mida sa ütlesid, Paul? Midagi nii koletut…”

      Paul vastas samamoodi:

      „Jah, see on koletu. Mina isegi ei usu veel seda… ei taha seda uskuda…”

      „Nii et… sa eksisid, eks ole? Sa eksisid… võta omaks…”

      Elisabeth anus meeleheitlikult, nagu oleks lootnud panna meest meelt muutma.

      Paul heitis üle naise õla veel kord pilgu neetud portreele ja värahtas pealaest jalataldadeni.

      „See on tema,” kinnitas ta käsi rusikasse surudes. „See on tema… ma tunnen ta ära… Tema tappis…”

      Nördimusvõpatus raputas noort naist, kes lõi rusikaga rinnale:

      „Minu ema! Minu ema olevat tapnud… minu ema! Keda isa jumaldas, jumaldab ikka veel! Ema, kes mind kunagi hällitas ja suudles! Olen temast kõik ära unustanud, peale mälestuse tema hellitustest ja suudlustest! Ja tema olevat tapnud!”

      „See on tema.”

      „Ah, Paul, ärge rääkige säärast teotust! Kuidas te saate nii kaua pärast kuritegu kindel olla? Te olite alles laps ja nägite seda naist vaid põgusalt, vaevu paar minutit.”

      „Ma nägin teda paremini, kui arvata võiks,” hüüatas Paul ägedalt. „Kuriteo hetkest saadik pole tema kujutis minust lahkunud. Mõnikord oleksin tahtnud sellest lahti saada, nagu tahetakse õudusunenäost vabaneda. Ma ei suutnud. Ja seesama kuju on siin seinal. Sama kindlalt kui ma olemas olen – siin ta on, ma tunnen ta ära, nagu tunneksin ära teie näo kakskümmend aastat hiljem! See on tema… Kuulge, aga vaadake kuldse maoga ümbritsetud prossi tema pihikul… Kamee! Ma ju rääkisin teile! Ja mao silmad… rubiinid! Ja must pitsrätik õlgadel! See on tema! Naine, keda ma nägin!”

      Kasvav raev küttis ta üles ja ta ähvardas Hermine d’Andeville’i portreed rusikat raputades.

      „Jää vait,” karjatas Elisabeth, kes iga sõna juures piinles, „jää vait, ma keelan sul…”

      Ta tahtis käe mehe suu peale suruda, et toda vaikima sundida. Kuid Paul põrkas tagasi, nagu tahaks hoiduda kokkupuutest naisega, ja see liigutus oli nii järsk ja vaistlik, et Elisabeth varises nuuksudes kokku, sellal kui ärritunud Paul, piitsutatuna valust ja vihkamisest, taganes ukse poole nagu jubeda viirastuse küüsis ning sajatas:

      „Seal ta on! Tema õel suu ja halastamatud silmad! Ta sepitseb kuritegu. Ma näen teda… ma näen… Ta astub isa juurde! Veab ta kaasa!… Tõstab käe!… Lööb!… Ah! Närukael!”

      Paul põgenes…

      Selle öö veetis Paul pargis, joostes pimedatel puiesteedel sihitult ringi nagu hullumeelne või viskudes kurnatult murule, nuttes ja nuttes lõpmatult.

      Paul Delroze’ile oli elus haiget teinud ainult mälestus kuriteost, küll looritatud valu, mis aga mõnikord kriisi ajal muutus lõikavaks, kuni tundus uue haava põletusena. Seekord oli valu nii tugev ja ootamatu, et vaatamata oma tavalisele enesevalitsusele ja mõistuse tasakaalukusele kaotas ta täielikult pea. Tema mõtted, teod, hoiakud, öösse karjutud sõnad kuulusid inimesele, kes ennast enam ei valitse.

      Üksainus mõte tuli ikka ja jälle tema pulbitsevasse pähe, kus mõtted ja muljed keerlesid nagu lehed tuules, üksainus kohutav mõte: „Ma tean, kes tappis mu isa, ja naine, keda ma armastan, on selle naise tütar!”

      Armastas ta ikka veel? Muidugi, ta nuttis lohutamatult taga õnne, mida teadis purunenud olevat, kuid armastas ta veel Elisabethi? Suutis ta armastada Hermine d’Andeville’i tütart?

      Aovalguses, kui ta sisse läks ja Elisabethi magamistoa eest möödus, ei löönud ta süda kiiremini. Vihkamine mõrtsuka vastu hävitas kõik, mis võis temas tuksuda armastusest, ihast, õrnusest või isegi lihtsalt inimlikust kaastundest.

      Tardumus, millesse ta mõneks tunniks langes, lõdvestas natuke ta närve, kuid ei muutnud tema mõttelaadi. Võib-olla vastupidi, ise sellele mõtlemata keeldus ta veelgi otsustavamalt kohtumisest Elisabethiga. Ent ta tahtis teada saada, aru saada, ümbritseda ennast kogu vajaliku informatsiooniga, ning alles täie kindluseni jõudes võtta vastu otsus, mis toob ühel või teisel moel selgust tragöödiasse tema elus.