Mürsukild. Leblanc Maurice

ei, kuulake mind. Lubadus diskreetsuseks, mida see loeb? Ei, sellega tuleb ühele poole saada, ühel või teisel moel, ja te peate tunnistama…”

      Sellest hetkest ma enamat ei kuulnud. Ta seisis isa ees, vaenulik ja keevaline. Tema nägu moonutas julm ilme, mis mind hirmutas. Ah, kuidas ma küll seda ette ei näinud?… Kuid ma olin nii noor! Ja pealegi juhtus see nii kiiresti!… Isa poole astudes ajas naisterahvas ta nii-öelda nurka, seljaga vastu suurt puud, mis kasvas kabelist paremal. Nende hääled tõusid. Naisterahvas tegi ähvardava liigutuse. Isa hakkas naerma. Ning siis juhtus see äkki ja kiiresti: naine lõi teda noaga – ah, ma nägin korraga tera helki varjus – üks kord… kaks korda, siia, keset rinda. Isa langes maha.”

      Paul Delroze vakatas, roima meenutamisest kaame.

      „Ah, su isa mõrvati,” kogeles Elisabeth. „Mu vaene Paul, vaene sõber…”

      Ja jätkas, erutusest hingetu:

      „Ja mis siis juhtus, Paul? Te hakkasite karjuma?”

      „Ma karjusin ja sööstsin isa poole, kuid halastamatu käsi haaras minust kinni. See oli teener, kes metsast ilmus ja minusse klammerdus. Nägin oma pea kohal tõstetud nuga. Tundsin õlas kohutavat lööki. Kukkusin omakorda.”

      1 Vihje Saksa-Prantsuse sõjale 1870–71. (Märkused tõlkijalt.) [ ↵ ]

      II

      Suletud kamber

      Kaless ootas Pauli ja Elisabethi veidi kaugemal. Platoole jõudnult olid nad tee veerele istunud. Nende ees avanes raugelt käänuline ja rohetav Liseroni org, kus lookles väike jõgi, mida saatsid kaks valget teed, järgides kõiki tema tujukusi. Selja taga kuhjus päikese käes Corvigny, millest nad olid umbes sadakond meetrit kõrgemal. Eespool, ühe ljöö kaugusel, kõrgusid Ornequini tornikesed ja vana lossitorni varemed.

      Noor naine vaikis kaua aega, Pauli jutustusest heitunud. Lõpuks sõnas ta:

      „Ah, Paul, kõik see on kohutav. Kas te kannatasite väga?”

      „Ma ei mäleta enam midagi sellest hetkest alates kuni päevani, mil ärkasin toas, mida ma ei tundnud, minu eest hoolitsesid üks isa vana nõbu ja üks nunn. See oli kõige parem tuba kõrtsis, mis asus Belforti ja piiri vahepeal. Kaksteist päeva varem, väga varajasel tunnil, leidis kõrtsmik kaks elutut keha, mis sinna olid öö jooksul toodud, kaks verist keha. Esimesel järeleuurimisel leidis ta, et üks keha on jääkülm. See oli minu vaene isa. Mina hingasin, kuid väga napilt!

      Paranemine oli väga pikaldane, seda katkestasid tagasilangused ja palavikuhood, kus ma sonides põgeneda tahtsin. Vana nõbu, ainuke sugulane, kes mulle oli jäänud, oli imetlusväärselt ustav ja hoolitsev. Kaks kuud hiljem viis ta mind oma koju, haavast enam-vähem paranenult, kuid isa surmast ja selle kohutavatest asjaoludest nii sügavalt vapustatuna, et tervise täielikuks taastumiseks läks mul mitu aastat. Mis aga tragöödiat ennast puudutab…”

      „Mida siis?” päris Elisabeth, kes oli käe kirglikult ja kaitsvalt ümber mehe kaela põiminud.

      „Seda saladust ei suudetudki päevavalgele tuua,” ütles Paul. „Ometi tegeles õigusemõistmine sellega agaralt ja hoolikalt, püüdes kontrollida ainsat informatsiooni, mida kasutada sai, mida mina andsin. Kõik pingutused jooksid liiva. Pealegi oli mu seletus nii ebamäärane! Mida ma teadsin peale selle, mis juhtus metsalagendikul ja kabeli ees? Kustkohast seda lagendikku otsida? Kus on see kabel? Ja millises kandis tragöödia aset leidis?”

      „Aga te ju sõitsite isaga sinna, ja mulle tundub, et kui ajada jälgi alates teie lahkumisest Strassburgist…”

      „Muidugi ei jäetud seda kahe silma vahele, ning Prantsuse õigusemõistmine ei piirdunud Saksa abi palumisega, vaid saatis koha peale parimad politseinikud. Kuid see just tunduski mulle kõige kummalisem, kui ma vanemaks sain – meie viibimisest Strassburgis ei leitud mingit märki. Ent kui ma üldse milleski kindel olin, siis selles, et olime einestanud ja ööbinud Strassburgis, vähemalt kaks päeva. Kohtu-uurija, kes juhtumiga tegeles, jõudis järeldusele, et mina, vapustatud ja haavatud laps, pidin valesti mäletama. Kuid mina teadsin, et see pole nii; ma teadsin siis ja tean ka nüüd.”

      „Ja siis, Paul?”

      „Ja siis pean ma tahes-tahtmatult seostama, et täielikult kadusid vaieldamatud faktid, mida oli lihtne kontrollida või taastada, nagu kahe prantslase viibimine Strassburgis, nende rongisõit, nagu kohvrite pagasihoidu jätmine, jalgrataste üürimine väikeses Elsassi linnakeses, ühesõnaga, ma pean seda seostama tõsiasjaga, et asjasse oli otseselt – jah, otseselt segatud keiser.”

      „Paul, kuid see seos pidi ka kohtu-uurijale mõttesse tulema…”

      „Loomulikult; ent ei uurija ega ükski kohtuametnik ega muu ametiisik, kes minult tunnistusi võtsid, ei tahtnud tunnistada keisri viibimist Elsassis sel päeval.”

      „Miks?”

      „Sest Saksa ajalehtede kohaselt oli ta samal ajal Frankfurdis.”

      „Frankfurdis!”

      „Pagana pihta, ajalehtede järgi on ta seal, kus ta seda parajasti käsib, ja mitte iialgi seal, kus ta seda ei taha. Igal juhul arvati, et ma ka selles punktis eksin, ning juurdlus põrkus vastu sellist hulka takistusi, ebatõenäosusi, valesid ja alibeid, mis minu jaoks osutas kõikvõimsa isiku pidevale tegutsemisele. See on ainuke vastuvõetav seletus. Kuulge nüüd, kas kaks prantslast saavad elada Strassburgi hotellis, ilma et nende nimed hotelli registrisse pole kirjutatud? Ent neid nimesid ei leitud mitte kusagilt, oli register siis konfiskeeritud või vastav lehekülg välja rebitud. Nii et ei mingit asitõendit, ei mingit juhtlõnga. Hotelli või restorani peremehed ja töötajad, jaamateenistujad, raudteelased, jalgrataste üürijad, nii palju alluvaid, see tähendab kaasosalisi, kes kõik olid saanud käsu vaikida ja kellest keegi ei astunud käsust üle.”

      „Aga hiljem, Paul, te ju arvatavasti otsisite ise?”

      „Ja veel kuidas! Pärast teismeliseiga sõitsin ma piiri neli korda läbi, Šveitsist Luxemburgi, Belfortist Longwyni, küsitledes inimesi, uurides maastikku! Ja iseäranis palju pingutasin ma ajusid, et sealt välja pigistada vähimgi mälestus, mis oleks mind valgustanud. Mitte midagi. Ei ühtegi uut kiirt pimeduses. Mineviku tihedast udust on esile kerkinud ainult kolm pilti. Pilt kohast ja asjadest, mis olid kuriteo tunnistajaks: puud ümber lagendiku, vana kabel, metsas looklev rada. Pilt keisrist. Ja pilt… pilt naisest, kes tappis.”

      Paul alandas häält. Tema nägu moonutasid valu ja vihkamine.

      „Kui ma ka sada aastat elaksin, näeksin ma teda ikka veel silmade ees, nagu nähakse etendust, mille detailid on täies valguses. Suu kuju, silmavaade, juuste varjund, eriline kõnnak, liigutuste rütm, figuur, kõik see on minus alles, mitte nagu kujutlus, mida ma tahtlikult esile manan, vaid kui midagi, mis on osa minust enesest. Nagu oleks sonimise ajal töötanud kõik minu meele saladuslikud jõud, et sulatada endasse need jõledad mälestused. Ja kui praegu ei ole see enam haiglaslik kinnismõte nagu vanasti, on see ikkagi valurikas mõnikord õhtutundidel, kui ma olen üksi. Minu isa tapeti, ja inimene, kes seda tegi, elab edasi, karistamatu, õnnelik, rikas, austatud, jätkates vihkamise ja hävingu külvamist.”

      „Kas te tunneksite ta ära?”

      „Kas ma tunneksin ta ära? Tuhandete ja tuhandete naisterahvaste seast! Ja isegi kui vanadus teda muutnud on, tunneksin ma vana naise kortsude alt noore naise, kes ühel septembrikuu pärastlõunal mõrvas mu isa. Kuidas teda mitte ära tunda! Ma märkasin isegi ta kleidi värvi! Kas pole uskumatu? See oli hall kleit, must pitsrätik õlgadel, ja siin pihikuosal oli prossi asemel massiivne kamee, mida ääristas kuldne madu, kel olid rubiinidest silmad. Näete, Elisabeth, ma pole unustanud ega unusta iial.”

      Ta jäi vait. Elisabeth nuttis. Minevik mähkis ta õudusesse ja kibedusse nagu tema abikaasagi. Mees tõmbas ta enda vastu ja suudles laubale.

      Elisabeth ütles:

      „Ära unusta, Paul. Kuritegu saab karistuse, sest nii on vaja. Kuid ära alluta oma elu mälestusele vihkamisest. Nüüd oleme kahekesi ja me armastame teineteist. Vaata tulevikku.”

      Ornequini