Hull kuu. Jim Butcher

rünnakuks. Veider, aga kes teab, eks ole? Igatahes oli see imelik, nii et juurdlus anti mulle.”

      „Olgu,” ütlesin mina. „Mis edasi juhtus?”

      „Järgmisel ööl juhtus sama Washington Parkist mööda jalutanud väikese vanadaamiga. Samamoodi tapetud. Ja tead, see lihtsalt ei olnud õige asi. Meie kriminalistikapoisid polnud leidnud midagi kasulikku, nii et ma kutsusin FBI. Neil on juurdepääs vahenditele, mis on mulle sageli kättesaamatud. Kõrgtehnoloogilised kriminalistikalaborid, sedasorti kraam.”

      „Ja sa lasid džinni pudelist välja.”

      „Midagi sinnapoole. FBI kriminalistid, see punapäine poiss nende hulgas, avastasid ründajate nähtavas hambumuses mõned eripärad. Ütlesid, et hambajäljed ei vasta ehtsate huntide või koerte omadele. Ütlesid, et käpajäljed, mis me leidsime, on samuti imelikud. Ei ole sellised nagu päris huntidel.” Ta värises kergelt ja ütles: „Siis ma hakkasingi mõtlema, et tegu võib olla millegi muuga. Tead ju? Nad arvasid, et keegi üritab lasta sel paista hundiründena. Kogu selle hundimotiivi tõttu hakkas keegi kurjategijat Lobotapjaks nimetama.”

      Ma noogutasin, kulm kortsus. Tuled olid meil ikka veel kannul. „Ainult üks hull mõte: kas sa oled kaalunud tõe rääkimist? Et siin võib tegu olla libahundiga?”

      Murphy irvitas. „Ei tule kõne allagi. Büroos võetakse tööle konservatiive. Inimesi, kes ei usu kummitusi ega paharette ega kõike seda jama, mille pärast ma sinu juurde tulen. Nemad ütlesid, et mõrvad peavad olema mingi usulahu või hullukarja kätetöö. Et küllap nad on varustanud end hundihammastest ja küüntest tehtud relvadega. Jätavad ümberringi sümboolseid käpajälgi. Sellepärast olidki kõik märgid ja jäljed imelikud. Ma ütlesin Carmichaelile, et ta prooviks sind kätte saada, aga su automaatvastaja ütles, et sa oled Minnesotas väljakutsel.”

      „Jep. Keegi nägi mingis järves midagi,” kinnitasin ma. „Mis pärast seda juhtus?”

      „Põrgu läks lahti. Järgmisel ööl kolm pätti Burnham Parkis ja nemad polnud lihtsalt surnud, vaid ribadeks kistud. Hullemini kui see tänaõhtune tüüp. Ja viimasel täiskuuööl üks vanamees alkoholipoe ees. Ja siis järgmisel ööl kisti üks ärimees ja tema autojuht siseparklas lõhki. Ja siseasjad hingasid mulle ka kogu aeg kuklasse. Jälgisid kõike.” Ta raputas nägu krimpsutades pead.

      „See viimane ohver. Kõik teised olid väljas ja kahtlases linnaosas. Ärimees siseparklas ei sobi sellesse mustrisse.”

      „Jah,” vastas Murphy. „James Harding III. Üks viimastest ülikuumadest töösturitest. Tema ja John Marcone on loodepiirkonnas paaris arendusprojektis äripartnerid.”

      „Ja täna õhtul on meil järjekordne Marconega seotud ohver.”

      „Just.” Murphy noogutas. „Ma pole kindel, mis ajab hullemini hirmu peale – kas mõelda, et need on ainult tavalised loomaründed, et need sooritas kamp hundihambuliste nugadega hulle, või et tegu on organiseerunud libahuntidega.” Ta tõi kuuldavale kerge pingul naeruturtsatuse. „See kõlab isegi minu jaoks pöörasena. Jah, Teie Ausus, ohvri tappis libahunt.”

      „Las ma arvan. Pärast täiskuud jäi vaikseks.”

      Murphy noogutas. „Siseasjade osakond lõpetas asja ebaselgete tulemustega ja muud ei juhtunud eriti midagi. Rohkem ei surnud kedagi. Kuni tänase õhtuni. Ja meil on ees veel neli ereda kuuvalguse ööd, kui nad oma mustrist kinni peavad, kes nad ka pole.”

      „Sa oled kindel, et neid on mitu?” küsisin ma.

      „Jah,” vastas Murphy. „Hambajälgi või hammaste moodi jälgi on agent Dentoni sõnul jätnud vähemalt kolm eri relva. Laboripoiste arvates võib tegu olla mitme kurjategijaga, aga kindlad olla ei saa kriminalistid kuidagi.”

      „Kui meil pole tegu päris libahuntidega. Sel juhul käib iga jäljekomplekt kokku erineva hambakomplektiga ja meie ees on kari.”

      Murphy noogutas. „Aga ma ei kavatse ühelgi juhul lihtsalt minna ja neile seda öelda. See oleks mu karjäärile kirstunaelaks.”

      „Mhmh,” ütlesin mina. „See on see koht, kus sa räägid mulle, et su töökoht on ohus.”

      Ta krimpsutas nägu. „Nüüd on neil vaja vaid head põhjust, et minust lahti saada. Kui ma ei saa kätte neid tüüpe, kes nad ka poleks, tõmbavad poliitikud mu võlla. Pärast seda on lihtne esitada minu vastu mingi kaassüü või takistamise süüdistus. Ja küllap nad proovivad ka sinuni jõuda. Harry, me peame tapja või tapjad kinni püüdma. Või mul on lips läbi.”

      „Said sa mõnelt kuriteopaigalt verd või karvu?” küsisin ma.

      „Jah, mõnevõrra,” kostis Murphy.

      „Kuidas süljega on?”

      Murph kortsutas minu poole kulmu.

      „Sülg. Seda oleks hammustushaavades.”

      Ta raputas pead. „Kui seda leiti, pole keegi midagi öelnud. Pealegi ei ole meil ühestki proovist suurt kasu ilma kahtlusaluseta, kelle omadega seda võrrelda.”

      „Sinul pole sellest suurt kasu,” parandasin ma teda. „Miski jättis aknast läbi tulles sellele verd. Ehk annab see midagi.”

      Murphy noogutas. „See oleks suurepärane. Okei, Harry. Nüüd sa siis tead, mis toimub. Mida sa mulle libahuntidest oskad rääkida?”

      Ma tõmbasin huuled viivuks torusse. „Mitte just palju. Ma pole neid kunagi eriti uurinud. Peamiselt võin rääkida, mida nad pole. Aga anna mulle hommikuni aega, siis koostan nende kohta täieliku ettekande.” Ma kiikasin läbi tagaakna välja, kui Murphy JFK kiirteelt maha keeras. Auto, mis minu meelest meid jälitas, väljus koos meiega.

      Murphy kortsutas kulmu. „Hommikul? Kas sa natuke varem ei saa?”

      „Ma saan selle kella kaheksaks sinu lauale toimetada. Varemgi, kui käsid valveseersandil mind sisse lasta.”

      Murphy ohkas ja hõõrus silmi. „Okei. Hästi.” Jõudsime McAnally juurde tagasi ja ta peatus Sinise Põrnika kõrval. Meie taga sõitis parklasse ka see auto, mis oli meid jälitanud. „Jeesus, Harry. Ma ei suuda uskuda, et istun siin ja räägin sinuga sellest, kuidas libahundid Chicago kesklinnas inimesi tapavad.” Ta keeras näo minu poole, silmad murelikud. „Ütle mulle, et ma ei hakka segi minema.”

      Ma väljusin autost, kuid kummardusin alla akna poole. „Ma ei arva, et sa hakkad segi minema, Murph. Ma ei tea. Võibolla on FBIl õigus. Võibolla pole need libahundid. Mõnikord juhtub pööraseid asju.” Ma naeratasin talle suunurgast ja tema vastas kerge turtsatusega.

      „Ma olen arvatavasti oma kabinetis, Dresden,” lausus ta. „Toimeta see ettekanne hommikuks mu lauale.”

      Ja ta sõitis parklast välja, keerates kiirelt tänavale. Ma ei istunud Põrnikasse. Jälgisin selle asemel autot, mis oli meile parklasse järgnenud. See sõitis parkla teise otsa, hakkas siis piki rida minu poole tulema ja laskis aga edasi.

      Juht, rabava välimusega naine tumepruunide sakris juustega, milles siinseal halli, ei pööranud möödudes pilku minu poole.

      Ma vaatasin, kulm kipras, kuidas auto kaugeneb. See väljus parklast, keeras Murphy omast vastassuunda ja kadus silmist. Oli see olnud sama sõiduk, mis meile JFKl järgnes? Või ainult minu kujutlusvõime? Mu kõhutunne ütles, et naine autos oli mind jälitanud, aga teisest küljest olid mu instinktid ennegi ilmaaegu hädakisa tõstnud.

      Istusin Sinisesse Põrnikasse ja mõtlesin hetke järele. Tundsin end ikka veel süüdlaslikult ja iiveldama kippus ka. See oli minu viga, et Murphy jamasse sattus. Mina olin seadnud ta äärmiselt kahtlasesse olukorda, jättes talle rääkimata, mis kevadel käimas oli. Mina vastutasin selle surve eest, mida ta nüüd taluma pidi.

      Minu suhtumist naistesse võiks pidada väga vanamoodsaks ja meesšovinistlikuks. Mulle meeldib kohelda naisi daamidena. Mulle meeldib neile ust avada, kohtingul söögi eest maksta, lilli tuua, tooli lauast eemale tõmmata – kõik seesugused asjad. Kui ma oleksin endast paremal arvamusel, võiksin seda vist rüütellikkuseks nimetada. Kuidas seda ka nimetada, Murphy