Hull kuu. Jim Butcher

ümber ihu koguda. Harilikult piisas vaimusõõrist kõige muu peatamiseks peale vägevaimate deemonite või vanemate olevuste Varivalla kaugeimatelt äärealadelt. Aga see kolmas ring oli mõeldud peatama olendeid, kes suutsid niisugused piirid ületada. See oli deemonlike pooljumalate ja peainglite puur.

      Kim ei jäänud mu vastust uskuma. „Ma ei saa aru, miks peaks keegi tegema sellise ringi, et ei midagi sees hoida, Harry.”

      Ma kehitasin õlgu. „Inimesed ei tee alati mõistlikke ja põhjendatud asju. Nad lihtsalt on sellised.”

      Ta pööritas minu poole silmi. „Kuule nüüd, Harry. Ma pole laps. Sa ei pea mind kaitsma.”

      „Ja sina,” ütlesin mina talle, „ei pea teadma, missuguste olendite kinnihoidmiseks see kolmas ring loodi. Sa ei taha teada. Usu mind.”

      Ta põrnitses mind pikalt, rüüpas siis õlut ja kehitas õlgu. „Olgu peale. Ringidele tuleb väge anda, eks ole? Tuleb teada, kuidas neid sisse lülitada, nagu tulesid?”

      „Midagi sinnapoole. Just.”

      „Kuidas saaks selle sisse lülitada?”

      Ma vaatasin talle pikalt otsa.

      „Harry?” päris ta.

      „Sul pole seda ka vaja teada. Akadeemilise huvi pärast mitte. Ma ei tea, mis sul mõttes on, Kim, aga jäta see sinnapaika. Unusta ära. Astu minema, enne kui haiget saad.”

      „Harry, ma ei ole…”

      „Ära näe vaeva,” ütlesin talle. „Sa istud tiigripuuri otsas, Kim.” Ma koputasin rõhutamiseks sõrmega paberile. „Ja sul poleks seda vaja, kui sa ei kavatseks sinna tiigrit toppida.”

      Ta silmad sätendasid ja lõug kerkis kõrgemale. „Sa ei usu, et ma olen küllalt tugev.”

      „Sinu tugevusel pole sellega mingit pistmist,” sõnasin ma. „Sul pole väljaõpet. Sul pole teadmisi. Ma ei ootaks algklassilapselt, et ta suudaks maha istuda ja mõista ülikooli tasemel arvutusi. Ja ma ei oota seda ka sinult.” Ma nõjatusin ettepoole. „Sa ei tea küllalt palju, et seda sorti asjadega mängida, Kim. Ja isegi kui teaksid, isegi kui sul õnnestuks küpseks võluriks saada, ma ütleksin sulle ikka, et ära tee seda. Vussi see ära ja võid paljudele viga teha.”

      „Kui mina kavatseksin seda teha, siis see on minu asi, Harry.” Ta silmad sätendasid vihaselt. „Sul pole õigust minu eest valida.”

      „Ei,” ütlesin ma talle. „Pean aitama sul õiget valikut teha.” Ma kerisin paberitüki sõrmede vahel rulli, kortsutasin kokku ja heitsin siis maha põrandale. Naine torkas kahvli terava, tigeda liigutusega oma lihatükki. „Kuule, Kim,” laususin ma. „Anna veidi aega. Kui sa vanem oled, rohkem kogemusi saanud…”

      „Sa pole minust nii palju vanem,” märkis Kim.

      Ma nihelesin ebamugavust tundes toolil. „Ma olen palju harjutanud. Ja ma alustasin noorelt.” Mu enda võlumisvõimed, kaugelt suuremad kui aastad või haridus lubanuks, polnud teema, mida oleksin tahtnud arutada. Niisiis üritasin vestluse suunda muuta. „Kuidas sellesügisene korjandus edeneb?”

      „Ei edene,” ütles naine. Ta nõjatus väsinult seljatoele. „Ma ei jaksa enam inimestelt raha lunida, et päästa planeeti, mida nemad mürgitavad, või loomi, keda nemad tapavad. Ma olen väsinud kirjade kirjutamisest ja marsside korraldamisest ürituste nimel, millesse keegi enam ei usu.” Ta hõõrus silmi. „Ma olen lihtsalt väsinud.”

      „Kuule, Kim. Proovi natuke puhata. Ja palun, palun ära mängi selle sõõriga. Luba mulle.”

      Ta viskas salvräti käest, jättis lauale paar rahatähte ja tõusis. „Naudi einet, Harry,” lausus ta. „Ja aitäh eimillegi eest.”

      Ka mina tõusin. „Kim,” ütlesin ma. „Oota üks hetk.”

      Aga ta ei pööranud mulle tähelepanu. Ta marssis väärikalt ukse poole, seelik õõtsumas pikkade juustega ühes taktis. Muljetavaldav, aukartustäratav kuju. Võisin tunda, kuidas viha temas pulbitses. Üks laeventilaatoritest värises ja lasi välja suitsupahvaku, kui naine selle alt läbi läks, ning jäi siis pööreldes seisma. Ta tormas lühikesest trepist üles ja väljus baarist, ust enda järel pauguga kinni lüües. Inimesed vaatasid, kuidas ta läheb, ja kiikasid siis minu poole, näod mõtlikud.

      Ma istusin nördinult uuesti maha. Kurat võtaks. Kim oli üks mitmest inimesest, keda ma olin juhendanud kogu selle raske aja, mis käib kaasas loomupärase võlukunstiande avastamisega. Oli nigel tunne tema eest infot varjata, aga ta oli tulega mänginud. Ma ei võinud lasta tal seda teha. Minu kohus oli kaitsta teda selliste asjade eest, kuni ta teab küllalt, et mõista, kui ohtlikud need on.

      Rääkimata sellest, mida arvaks Valge Nõukogu, kui mittevõlur mängib suurte kutsumissõõridega. Valge Nõukogu ei jätnud niisuguseid asju juhuse hooleks. Nad lihtsalt tegutsesid, otsustavalt, ega hoolinud seda tehes alati inimeste elust või ohutusest.

      Ma olin õigesti teinud. Oli õige otsus seda infot Kimile mitte anda. Ma olin kaitsnud teda ohu eest, mida tema täielikult ei mõistnud, ei saanud mõista.

      Ma olin õigesti teinud – isegi kui ta uskus, et annan talle vastused, nagu olin varem teinud, kui õpetasin teda oma tagasihoidlikku võlukunstiannet ohjes hoidma ja kontrollima. Isegi kui ta uskus, et näitan talle vastuseid, mida ta vajas, olen tema teejuht pimeduses.

      Ma olin õigesti teinud.

      Kurat võtaks.

      Mu isu oli rikutud. Ma ei tahtnud rohkem Maci hõrku toitu, olgu liha või mitte. Polnud tunnet, et olen selle ära teeninud.

      Rüüpasin õlut ja mõlgutasin süngeid mõtteid, kui uks uuesti avanes. Ma ei vaadanud üles, tusatsemisega hõivatud nagu ma olin – see on kõigi võlurite kuulus ajaviide. Ja siis langes minu peale üks vari.

      „Istud siin ja mossitad,” sõnas Murphy. Ta kummardus ja võttis hajameelselt üles kokkukortsutatud paberilipaka, mille olin enne maha visanud, ja torkas selle korralikult mantlitaskusse, et põrandale mitte prahti jätta. „See pole eriti sinu moodi, Harry.”

      Ma vaatasin Murphy poole üles. Kõrgele ei tulnud vaadata. Karrin Murphy polnud palju üle viie jala pikk. Ta oli lasknud oma kuldseid juukseid lõigata, õlani ulatuvatest millekski palju lühemaks ja eest veidi pikemaks kui tagant. See oli mõnevõrra pungilik välimus ja koos ta siniste silmade ning ülespidi ninaga väga veetlev. Ta oli ilmastikukohaselt riides, paistis, et igapäevarõivastes: tumedad teksad, flanellsärk, matkasaapad ja paks metsamehekuub. Vööl kandis ta ametimärki.

      Murphy oli äärmiselt kenake täiskasvanud inimese kohta, kellel on ühtlasi must vöö aikidos ja mitu märkilaskmise auhinda Chicago politseiametilt. Ta oli tõeline professionaal, selline, kes on end lihtsõdurite seast küünte ja hammastega leitnandiks üles võidelnud. Teel oli ta endale vaenlasi tekitanud ja üks neist oli hoolt kandnud, et ta määrataks varsti seejärel erijuurdluste osakonna etteotsa.

      „No tere, Murphy,” ütlesin talle. Võtsin sõõmu õlut ja sõnasin: „Pole tükk aega näinud.” Üritasin häält rahulikuna hoida, aga ma olen üsna kindel, et viha oli kuulda.

      „Kuule, Harry…”

      „Lugesid seda Tribune’i juhtkirja? Seda, kus sind kritiseeriti, et raiskad linna raha Harry Dresdeni nimelise „šarlatanist selgeltnägija” palkamisele? Küllap vist, sest pärast selle ilmumist pole ma sinust midagi kuulnud.”

      Ta hõõrus sõrmega ninaselga. „Mul pole selle jaoks aega.”

      Ma ignoreerisin teda. „Mitte et ma sind süüdistaksin. Ma pean silmas, et Chicago tublidest maksumaksjatest ei usu just paljud võlukunsti ega võluritesse. Muidugi pole paljud näinud seda, mida sina ja mina. Tead küll. Kui me koos töötasime. Või kui ma sinu elu päästsin.”

      Naise silmad tõmbusid vidukile. „Mul on sind vaja. Meil on probleem.”

      „Sul on mind vaja? Me pole üle kuu aja omavahel rääkinud ja nüüd äkitselt on sul mind vaja? Mul on kontor ja telefon ja puha, leitnant. Sa ei pea mulle siia järele tulema,