Hull kuu. Jim Butcher

karmi naeratuse. „Loodetavasti polnud sul midagi tähtsamat teha.”

      Tundsin, kuidas lõuapärad pingule tõmbuvad. „Ei. Ma olen valmis.” Tõusin.

      „Hea küll siis,” ütles ta ümber pöörates ja minema kõndides. „Kas läheme?”

      2. peatükk

      Murphy keeldus sõitmast Sinises Põrnikas, minu vanas Volkswageni putukas.

      Põrnikas polnud tegelikult sinine, enam mitte. Üks ustest oli asendatud rohelise ja teine valge koopiaga, kui mingi küünistega elukas originaalid ribadeks rebis. Kapoti oli tuli šlakiks sulatanud ja minu mehaanik Mike oli selle asendanud punase auto kapotiga. Tähtis on see, et Põrnikas sõidab, olgugi et võibolla mitte väga kiiresti, ja mina tunnen end selles autos hästi. Mike on kuulutanud, et VW põrnikas on maailma kõige hõlpsamalt remonditav auto, ja niisiis sõidan ma sellega. Ta hoiab seda käigus kaheksal päeval üheksast. See on fenomenaalne.

      Võlurite läheduses kipub tehnoloogia omadega sassi minema – vajutad lülitit ja just siis põleb pirn läbi. Sõidad laternapostist mööda ja too valib just selle hetke, et vilkuma hakata ning otsad anda. Mis valesti minna saab, see läheb, autod kaasa arvatud.

      Minu arust polnud Murphyl erilist mõtet riskida oma autoga, kui ta oleks võinud võtta minu oma, aga tema ütles, et katsub õnne.

      Ta ei rääkinud, kui oma Saturni mööda JFKd linnast välja Rosemonti poole juhtis. Jälgisin teda sõidu ajal ja tundsin end ebamugavalt. Tal oli kiire, liiklusvoolus sissevälja süstides riskis ta natuke liiga palju ja mina panin turvavöö peale. Vähemalt polnud me tema mootorrattal.

      „Murph,” pärisin ma. „Kus põleb?”

      Ta heitis mulle kõrvalpilgu. „Ma tahan sind sinna viia, enne kui mõned teised välja ilmuvad.”

      „Press?” Ma ei suutnud seda sõna välja öelda päris ilma vastiku alatoonita.

      Naine kehitas õlgu. „Kes tahes.”

      Kortsutasin tema poole kulmu, aga midagi muud ta ei öelnud – mis näis olevat tüüpiline. Murphy ei rääkinud minuga enam suurt midagi. Ülejäänud tee sõitsime vaikuses, lahkusime JFKlt ja keerasime väikese poolelioleva kaubanduskeskuse parklasse. Tulime autost välja.

      Lähenes reaktiivlennuk, madalalt, suundudes O’Hare’i Rahvusvahelise Lennujaama poole vaid mõni miil läänes. Ma kõõritasin seda viivu ja vaatasin siis kulmu kortsutades Murphyt, samal ajal kui vormis ohvitser meid politseilindist ümbritsetud hoone juurde juhtis. Valgust oli küllaga, kuu pea kohal erkhõbedane ja peaaegu täiuslikult ümmargune sõõr. Ma heitsin kõndides tohutu pikakoivalise varju, tolmumantel jalgade ümber laperdamas. See kõrgus Murphy tükk maad väiksema varju kõrval minu ees.

      „Murphy?” tähendasin ma. „Kas me pole väljaspool Chicago linnapiiri?”

      „Jep,” vastas Murphy lühidalt.

      „Eh. Kas me pole siis tehniliselt võttes väljaspool sinu jurisdiktsiooni?”

      „Inimesed vajavad abi, kus tahes seda on võimalik saada, Dresden. Ja mitu viimast tapmist toimus Chicagos, nii et me tahame seda oma silmaga vaadata. Ma ajasin kohalike jõududega juba asjad joonde. See tõesti ei ole probleem.”

      „Mitu tapmist?” küsisin ma. „Mitu? Et nagu rohkem kui üks? Murphy, võta hoogu maha.”

      Aga ta ei võtnud. Selle asemel juhtis ta mind ruumikasse hoonesse, mille ehitus oli pooleli, ehkki kõik välistööd olid lõpetatud. Osa akendest oli ikka veel vineeriga kinni löödud. Silti hoone esiustel nägin alles siis, kui lähedale jõudsime.

      „Varsity?” tähendasin ma seda lugedes. „Mina mõtlesin, et Marcone põletas selle kevadel maha.”

      „Mmhm,” kostis Murphy üle õla minu poole vaadates. „Ümber paigutatud ja üles ehitamisel.”

      Chicago kohalik krimilord Džentelmen Johnny Marcone oli agulitänavate röövelparun. Ta hoidis kogu karmi äri pärislinna piirides, jättes oma seaduslikud omandid eeslinnadesse nagu siia Rosemonti. Mullu kevadel, kui olin talle vastu astunud tema klubis, Varsity eelmises kehastuses, tänavatele jõudnud uue surmava uimasti asjus, oli asi lõppenud tolle paiga maani maha põlemisega.

      Kui kogu segadus oli möödas, läks laiali jutt, et narkoärikas, kelle olin maha võtnud, olevat olnud Marcone vaenlane ja mina olla talle pommi pannud Marcone palvel. Ma polnud seda kõlakat ümber lükanud. Oli kergem lasta inimestel rääkida, kui sundida Marconet asja üles võtma.

      Hoone sees olid põrandad konarlikud, viimistlemata. Keegi oli lülitanud sisse paar halogeentöövalgustit ja need heitsid siseruumi selget erkvalget valgust. Kõikjal oli kipsplaaditolmu. Olid üles seatud mõned kaardilauad, mille peale oli kohati jäänud mõningaid tööriistu. Ühte serva kõrvalelükatuna ootasid kasutamist plastämbrid värviga, presendid ja kotitäis uusi värvipintsleid. Ma ei märganud verd enne, kui Murphy käe mulle ette pani, et ma sinna sisse ei astuks.

      „Ärka üles, Dresden,” lausus ta. Ta hääl oli sünge.

      Ma peatusin ja vaatasin alla. Veri. Palju verd. See algas mu jalgade juurest, kuhu küünitas pikk lärakas nagu uppuja käsi, määrides tolmuse põranda sarlakpunaseks. Mu pilk jälgis pika verepleki rada kuni lombini välja. See oli umbes kaheksandik tolli sügav ja ümbritses rebenenud rõivaist ja katkikistud lihast kuhja, mis pidi olema surnukeha.

      Mu magu vappus, ähvardades varem neelatud lihasuutäied välja paisata, kuid ma sundisin selle maha rahunema. Tegin ringi ümber laiba, omajagu eemale hoides. Laip tundus olevat kolmekümnendates aastates mehe oma. See oli olnud suur mees, lühikese turris soenguga. Ta oli kukkunud külili, näoga minust eemale, käsivarred üles pea poole kõveras, jalad tõmmatud elutähtsate organite suunas. Seitsmekaheksa jala kaugusel, kasutult väljaspool ohvri haardeulatust, lebas relv, pisike automaatpüstol.

      Ma kõndisin ümber laiba, kuni võisin ta nägu näha.

      Mis iganes ta tappis, inimene see polnud. Mehe nägu oli läinud, lihtsalt küljest kistud. Miski oli ta huuled ära rebinud. Ma võisin näha vereplekilisi hambaid. Nina oli ühelt küljelt üles välja lõhki tõmmatud ja osa sellest kõlkus põranda poole. Pea oli moonutatud, nagu oleks meelekohtadele avaldatud mingisugust tohutut survet, mis kolju sissepoole koolutas.

      Silmad olid läinud. Peast välja rebitud. Välja hammustatud. Silmakoobaste servad olid ümberringi kaetud sakiliste kihvajälgedega.

      Ma panin silmad kõvasti kinni. Tõmbasin sügavalt hinge. Veel kord. Kolmas kord. See ei aidanud. Surnukeha haises, südantpööritav roisuhais, mis kerkis lõhkirebitud sisikonnast. Mu magu tahtis end mööda kõri üles rullida, suust välja ja põrandale.

      Muud üksikasjad püsisid isegi suletud silmi meeles ja ma kataloogisin need kenasti hilisemaks kasutamiseks. Ohvri kuub ja särk olid piki käsivarsi veristeks ribadeks kistud, enesekaitsehaavad. Ta käed ja käsivarred olid üksainus mass puderjat puruksrebitud liha, peopesad ja sõrmed narmendavateks tompudeks lõigutud. Kõverdunud keha varjas minu eest kõhtu, aga verelomp pärines sealt, valgudes laiali nagu tint ümber läinud potist. Hais üksnes kinnitas, et sisikond on välja kistud.

      Pöördusin laibast eemale ja avasin silmad, jäädes ainiti põrandale vaatama.

      „Harry?” ütles Murphy teiselt poolt laipa. Karm toon, mis oli terve õhtu ta hääles kõlanud, oli läinud. Ta polnud paigast liikunud, kui ma oma põgusat ülevaatust tegin.

      „Ma tunnen ta ära,” sõnasin ma. „Vähemalt arvan, et tunnen. Et kindel olla, pead hambaravikaarti kontrollima või midagi.”

      Kulmukortsutus oli ta häälest kuulda. „Jah? Kes ta oli?”

      „Ta nime ma ei tea. Mina hüüdsin teda ikka Ogalikuks. Juuste pärast. Ta oli üks Johnny Marcone ihukaitsjatest.”

      Murphy oli viivu vait ja märkis siis lühidalt: „Perse.”

      „Mis on, Murph?” Ma heitsin pilgu tema poole, vaatamata alla Ogaliku moonutatud jäänustele.

      Murphy