Kurja juur. Ann Granger

… siis on ta küll asjast valesti aru saanud!”

      Röstsai kriipis tema valusat kurku, nii et ta pidi suppi peale võtma, et see alla läheks, aga supp muutis saia vastikult lödiseks.

      Ta ei tundnud end tervena. Ta polnudki terve. Aga veelgi piinarikkam oli korteri seinte vahel Madisoni loo üle juurelda. Ta läks oma matkasaapaid ja matkajopet otsima. Kui isiklikud probleemid vaevavad, siis mine aga jalutama.

      Maal viibimine tõstis tohutult Tomi tuju. Ta sõitis ettevaatlikult mööda kõrvalteid ja käänulisi külatänavaid. Mäeharjale jõudes nägi ta enda all laiuvat orgu nagu käsitöövaipa, talvised tuhmrohelised laigud, pruunid puud ja kevadroheluseks tõuget ootavad hallid põllumaad. Taamal tõusis maapind laugjalt ja puud kroonisid kõige kõrgemat mäetippu. Tom teadis, et need märgivad Crooked Man Woodsi piirjoont. Puud katsid kogu kaugema mäekülje, ja kui ta jõudis mäe tippu, ilmusid nad temast paremal välja suure müürina, mis langes alla orgu.

      Ta polnud praeguseni siin teisi liiklejaid kohanud. Aga kui ta hakkas mäest alla laskuma, tuli talle vastu üks auto. Tee oli siin kitsas ja Tomi sportauto võttis tee enda alla. Ent teine sõiduk, Range Rover, oli suurem. Kui mõlemad autojuhid hoolikalt sõidaksid ja hoogu maha võtaksid, saaksid nad teineteisest vaevata mööduda. Aga Range Roveri juht kihutas tema suunas ja tõmbas kõrvale alles viimasel hetkel. Tom oli peaaegu madala kivimüüri vastu surutud.

      „Oi!” kraaksatas ta end istmel pöörates. „Kuradi idioot! Mida sa oma arust teed?”

      Range Rover tormas mürinal edasi ja juht polnud mees, vaid naine – selles oli Tom päris kindel. Ta oli silmanud pikki heledaid juukseid, mis ümbritsesid sünget nägu. Kuigi naine oli peaaegu avarii põhjustanud, ei teinud ta teisest juhist väljagi. Nagu poleks ta teda üldse märganud. Peeglist nägi Tom, kuidas naine üle mäe kihutas ja silmist kadus.

      „Ja suur tänu ka, proua!” urises Tom.

      Tom sõitis edasi, sellest seigast ja teise juhi häbematult hooletust sõidust häiritud.

      Et metsa jõuda, pidi keerama kruusteele, mis viis külastajate parkimisalale. Teisi autosid seal ei olnud, Tom nägi ainult üht jalgratast. Selle omanik oli lukustanud ratta aiaposti külge, aga jalgratturist endast polnud jälgegi. Tom parkis auto, tuli välja, kontrollis auto külge, ega seal mingeid kriime pole. Oli väga vaikne ja tema sammud, mis parkla kruusal krudisesid, kõlasid ebaloomulikult valjusti.

      Värv oli kriimustusteta. Ta ohkas sügavalt kergendusest ja sättis sammud jalakäijate värava poole, et metsa minna. Värava kõrvale paigaldatud silt andis külalistele vajalikku informatsiooni.

      „See põlismets on kaitse all,” luges ta. „Metsa nime kohta on erinevaid selgitusi. Siin läheduses avastati 1890. aastate lõpul maa kündmise käigus sakside asundus. Metsa lõunapoolses ääres on märke ka hilisemast keskaegsest piirivallist. Nooled (punased, sinised või kollased) tähistavad metsas kulgevaid marsruute. Ärge tehke lõket, ärge jätke maha prügi ega korjake metsataimi ega lilli. Austage oma maaümbrust.”

      Tom manööverdas väravast sisse ja asus punast marsruuti mööda teele. Juba peaaegu minuti pärast oli parkla tal silmist kadunud ja tema ümber olid vaid puud. Ta tundis, et need jälgivad teda. Oli tunne, nagu astunuks ta ette teatamata rahvarikkasse ruumi ja kõik inimesed pööraksid oma kohalt lahkumata pead. Traditsiooniliselt olid saludes ja metsades alati kummitanud saladuslikud olendid (enamasti kurjad) ja tõelised olendid (ka ebasõbralikud), lindpriid ja röövlid. Ta peatus ja kuulatas. Õhk oli täidetud mustmiljoni heliga, mida ta ei suutnud tuvastada: ragin siin ja prõksatus seal. Linnud krabistasid ülal raagus okstel ja kuivanud lehed sahisesid tema pea ümber. Ta vaatas mõlemal pool paistvat puude rivi, nagu viibiks ta mõne sünge gooti kiriku löövis, kus kaugele kulgevad sambad vahekäike märgivad. Soojadel kuudel on metsa alustaimestik liiga tihe, et sedagi näha. Hetkeks valdas teda nagu sissetungijat mõistetamatu põgenemisimpulss.

      Ta sisendas endale, et ei maksa tobe olla, ja asus jälle teele. Hiljuti oli sadanud ja maapind oli ta jalge all vettinud ja lirtsus, tema saapad jätsid sügavad jäljed, mis otsekohe veega täitusid. Temast vasakul pistis mingi olend külmavõetud ja kärbunud murakavarte vahelt plehku, tema põgenemist näitas peaaegu vaevu märgatav taimede liikumine. See võis olla jänes. Metsa kaugemas küljes, aasal, oli suur urg. Sellel aastaajal olidki loomad aktiivsemad videvikus või varahommikul, aga kui täpsem olla, ei olnud need metsloomad. Aga võib-olla selle looma oli mugavast urust siia ajanud nälg ja külmunud rohi. Kõige tõenäolisemalt oli see siiski olnud rott.

      Tom oli nüüd juba rahulikum. Mets oli ta omaks võtnud. Tema haigusnähud olid vähenenud. Ta hingas kergemalt, ta silmad ei kipitanud. Tomi kurk oli endiselt valus, kuid see ei lugenud enam nii palju. Ta tundis end tõepoolest paremini. Isegi Madisoni eelseisev tagasitulek oli tal meelest läinud. Napp pääsemine teise autoga kokkupõrkamisest küll kripeldas veel, aga ta heitis selle otsustavalt peast. Ta oli tulnud siia, et end paremini tunda, ja ta oligi otsustanud end paremini tunda!