Kurja juur. Ann Granger

pole Carl. Igal juhul, sa ei peagi asjasse segatud olema. See teine autojuht, ta ei näinud sind metsas, ainult teel, eks?”

      „Ta võis metsas käia.”

      „On tõenäolisem, et ta sõitis sealtkaudu linna tagasi. Just nii me teeme!” Tessa, kellel oli otsus valmis, ei tahtnud mingist puiklemisest enam kuuldagi. „Toome mu hullu koera tagasi ja ma sõidan minema. Sina mine majja ja käitu normaalselt.”

      „Ma ei tunne end normaalselt. Ma värisen sisemiselt.”

      „Ütle Guyle, et hakkad haigeks jääma. Praegu levib igasuguseid pisikuid. Oota, kuni olen sinna jõudnud ja pilgu peale visanud.” Ta tõmbas sügavalt hinge. „Sa oled täiesti šokis, kullake, aga sa pead mind kuulama ja meelde jätma, mida ma räägin.”

      Harriet noogutas, pilk Tessa näol kinni.

      „Kui ma ta leian, kes ta siis ka on, helistan ma politseisse nagu üks tubli kodanik. Pean jääma sinna ootama, kuni nad kohale tulevad. Seejärel annan oma tunnistuse ja lahkun. Ma tulen siia tagasi, ja kui ma ei usu, et see on Carl, ütlen sulle.

      Kui ma olen sinuga nõus, et see on Carl, otsin ma Guy üles, räägin esmalt temaga ja teen ettepaneku, et räägiksime seda sinule koos. Guy ilmselt tahab ise olla see, kes halva uudise edastab, aga ma käin peale, et saaksin temaga kaasa tulla. Sina pead ainult vapustust teesklema, kui me sulle uudise teatame. Arvestades sinu praegust seisundit, ei tohiks see raske olla. Peamine on see, et sa ei annaks kuidagi märku, et see uudis ei tule sulle täieliku üllatusena. Guy ei kahtlusta, et sa üldse seal olid, kui sa talle ise seda ei ütle! Mitte keegi ei pea teadma, et sa seal olid. Sa kuulsid kurba uudist minult – ja Guylt.”

      Harriet ütles väga tasase häälega: „Olen sulle väga tänulik, Tessa, aga ma ei saa lasta sul seda teha. Kas me ei võiks oodata, kuni keegi teine ta leiab?”

      „Aga kui mitte keegi ei lähe sinna kogu päeva jooksulgi? Me ei saa Carli lihtsalt sinna kangestuma jätta. Politseid tuleb informeerida. Las ma tegelen sellega, eks?”

      Tessa lükkas Harrieti autost välja. „Mine, mine aga heaga majja! Fred!”

      1 Originaalis „Queen’s regulations”, mille all mõeldakse korraldusi ja määrusi Briti kuningliku mereväe, Briti sõjaväe ja Briti kuninglike õhujõudude Commonwealthi vägedele. [ ↵ ]

      kolmas peatükk

      „Inimene kas on külmetushaigustele vastuvõtlik või siis ole,” oli perearst Tom Palmeri emale teatanud. Või vähemalt oli ema seda alati kinnitanud. Tema emal oli olnud meedikutesse suur usk. See, et tema poeg oli hiljem otsustanud meditsiini õppima minna, oli ema jaoks olnud saavutuste tipp, tema enda saavutuste.

      Tom ei mäletanud, et arst oleks neid sõnu öelnud. Tollal oli Tom olnud kümneaastane, punase nina ja punaste silmadega tatistaja, kes tahtis vaid võimalikult kiiresti arstikabinetist välja saada. Ka arst oli silmanähtavalt tahtnud, et ta sealt välja läheks.

      Tom suutis arsti hägusalt ette kujutada: pikk kõhn hõrenevate juustega mees. Väike Tom oli teda väga vanaks pidanud. Küllap polnud arst isegi keskealine olnud.

      „Arvatavasti,” kraaksatas Tom peeglisse vaadates, „sama vana kui mina praegu.”

      Talle vaatas vastu selle armetu kümneaastase poisi vanem versioon: punase ninaga nördinud mees musta sassis juuksekahlu all. Tom oli arsti ennustuse elav tõestus.

      Tal oli külmetushaigus ja see oli vastik.

      Kohusetundlikuna oli ta eile tööle läinud. Kolleegid olid tema saabumisele reageerinud samamoodi kui perearst palju aastaid tagasi. Nad kõik olid terve päeva püüdnud keelitada teda koju minema.

      Inspektor Jess Campbell, kes sel pärastlõunal küsitluse eesmärgil surnukuuri külastas, oli kõigi teistega nõus.

      „Kuule,” ütles naispolitseinik varmalt. „Sa ju levitad pisikuid. Need kliendid, kes teil siin on, nakkust küll ei saa, aga kõik teised saavad. Teed ise endale karuteene! Jumala eest, võta veidikesekski aeg maha. Ole voodis. Joo palju vedelikku. Võta C-vitamiini.” Ta lisas: „Ise veel arst, peaksid targem olema.”

      Tom oligi siis vara koju läinud, „palju vedelikku” paari suure viskiportsuna tõlgendanud ja voodisse heitnud. Tõtt-öelda oli ta maganud nagu nott. Ta oli hommikul ärganud lõhkuva peavaluga – ja endiselt haigena. Ta kobas öökapil nutitelefoni järele. Ta piilus seda. Kell oli peaaegu üksteist. Automaatselt kontrollis ta sõnumeid. Üks oli Jessilt, kes lootis, et ta võttis tema nõu kuulda ja on kodus. Ta lubas õhtul läbi astuda. Teine sõnum pani Tomi hetkeks imestama, kas haigus ongi juba ta aju kahjustanud ja ta kujutab seda ette.

      Sõnum oli Austraaliast, Madisonilt. Noh, see oli küll nagu välk selgest taevast, ei mingit eksitust! Ta polnud oma endisest kallimast kuus kuud midagi kuulnud. Ta polnud lootnudki temast enam kuulda, mitte kunagi. Aga siin see oli, lühike ja lööv sõnum.

      Tere, Tom! Loodan, et sinuga on kõik korras. Ma tulen selle kuu lõpus koju. Ootan igatsusega kohtumist ja loodan end su tegemistega kiiresti kurssi viia.

      Oh, kas ikka tõesti? uratas Tom ekraanile. „Mis toimub? Päikesest isu juba täis? Aastane õppimis- ja tööluba kah läbi? Mis armuelu sul ka oli, see kah pekkis? Tagasi vanale heale Inglismaale ja vana turvalise Tomi juurde, mis?”

      Kuum dušš tegi olemise veidi inimlikumaks, kuid ei hajutanud allasurutud raevu, mille Madisoni e-kiri oli temas keema löönud. Ta tõmbas mõne riidehilbu selga ja marssis mornilt kitsasse soppi, mida maakler oli kirjeldanud kui täisvarustusega kööginurka. Külmkapis oli kaks muna, piisavalt piima kahe tassi tee jaoks ja natuke kuivanud sinki. Ta vaatas kappi. Tee, nätsked maisihelbed, kaks oakonservi ja üks tomati-purgisupp. Ta võttis purgisupi välja ja valas selle kastrulisse. Leivakastis leidus üks kuivanud saiapäts. Hommikusöögiks oli liiga hiline ja lõunasöögiks liiga varajane aeg, nii et nendest armetutest toiduraasudest, mis tal õnnestus kokku kraapida, sai mingisuguse hilise hommikusöögi. Ta ladus supi ja krõbeda röstsaia kandikule ning läks elutuppa, kus klõpsas sisse teleri.

      Üks Ameerika naiskohtunik luges kohtualusele süüasja ette. Süüdistatav eitas tuliselt kõiki süüdistusi, aga sel õnnetukesel ei olnud pääsemislootustki. See tõi Tomile jälle meelde Madisoni ja pani ta nende suhte üle mõtisklema.

      Tom imestas vahel, kas tema varajased kogemused arstide ooteruumis olid mõjutanud ka tema täiskasvanuna, kvalifitseeritud arstina tehtud otsust hakata uurima neid, kes on juba surnud. Tema ema polnud sellest küll kunagi aru saanud. „Küllap nemad,” oli ema talle lõpuks öelnud, „teevad vähem muret kui elus patsiendid.”

      See ei pruukinud päris nii olla, kuid Tom oli lasknud emal rahuga oma selgituse juurde jääda. Loomulikult surnud ei kurtnud ja olid alati huvitavad. Tomile meeldis surmapõhjuste uurimise täpsus, vaevu märgatavate juhtlõngade tagaajamine ja ootamatud avastused. Laibad ei saanud rääkida, aga hämmastav, kui palju need siiski võisid öelda. Tõepoolest, kui ta mainis, mis tööd ta teeb, paistsid inimesed sellest ärevusse sattuvat ja jutt muutus sunnituks või hakati ilmutama ebatervet uudishimu. Paljud noored naised olid lausa paanikasse läinud.

      Viimasest ajast oli tal meeles vaid kaks erandit. Üks oli Jess, sest tema oli politseiuurija ja sai seetõttu rääkida Tomiga tööasjadest ning jääda isiklikus elus tema sõbraks. Teine erand oli olnud Madison.

      Jess oli ainult sõber, aga see ei tähendanud, et ta oleks naist vähem hinnanud. Madison oli olnud palju enamat. Madison oli uurinud eksootilisi haigusi ega olnud teinud numbrit asjaolust, et käib kohtamas niisuguse eriala inimesega. Neil oli teisigi ühiseid huve. Neile meeldis sarnane muusika. Nad olid kuulunud samasse matkaklubisse. Oli tõesti paistnud, et neil sujub kõik kenasti. Nad olid tasa ja targu isegi kokkukolimist arutanud. Mitte Tomi elupaika, mis oli liiga väike, ega naise omasse, mis oli veelgi väiksem, aga ehk mõnda suuremasse, mugavama asukohaga elamisse.

      Kuid aastase stipendiumi pakkumine Austraaliasse oli osutunud tugevamaks ahvatluseks kui ühine kodukolle. Mägedes ja orgudes matkamine või mõni